Kerstini kaotuse lugu. II osa

On peaaegu kesköö. Homme on mul keskmisest tihedam tööpäev ja kõige õigem tegu oleks praegu magada. Aga ma ei saa, sest mõtted lendavad ja sõrmed tahavad selle kõik endast välja trükkida. Pisarad jooksevad mööda põski ja need on nii soolased… Vaatan helendavat ekraani ja mõtlen inimestest. Inimestest enda ümber – praegu, kui lein on valus ja värske, aga ka varem, kui diagnoos meie perelt vaiba alt tõmbas. Selle kirjutise pühendangi inimestele – oma sõpradele, Oti sõpradele, meie peredele, kolleegidele, naabritele ja tuttavatele.

Kui jääd kaotusega üksi

Mida mina teadsin enne seda kõike valust ja leinast? Mitte midagi. Selles suhtes ei saa ega taha ma kellelegi midagi ette heita. Aga tahan kirjutada ja kirjeldada, mis tunne mul “leina ja haiguse sees olles” on olnud. Ehk on keegi veel minusugune?

Küll oli palju kaastundeavaldusi, toetust, kirjutisi, paisid ja kõnesid, kui see kõik juhtus. 1-2-3…7 päeva järjest. Kõned, mida ma ei tahtnud vastu võtta, sest sel hetkel tahtsin lihtsalt olla ja nutta. Tahtsin lapsi kallistada ja mitte vastata küsimusele “mis tunne mul on…”. Küll oli palju sõnumeid… Ja siis… Vähem kui kaks nädalat läks, kui see kõik lõppes. Inimesed – toetajad olid kadunud. Praktiliselt KÕIK olid kadunud.

Nad justkui ütlesid: “Noh, said nüüd leinatud? Eks meil kõigil on mured.” Lisaks tundus mulle, et minu positiivne suhtumine ellu andis mõista, et mul pole häda midagi. Jah, minu moto ongi: Bring it on, life! Näita, mis sa suudad ja ma näitan vastu! Jah, see kõik on õige. Aga see sügav auk, kuhu ma kukkusin, kui oma “teise poole”… ei, enda “parema poole” kaotasin, oli liiga sügav. Iga päevaga läks kaotusvalu suuremaks.

Ajaga kasvas valu füüsiliseks

Kui möödas oli nädal, siis oli mul tegemist – ärasaatmine, asjaajamine, testament. Kaks nädalat – jõulud, lapse sünnipäev, uus aasta ja uued eesmärgid paika – no sain hakkama. Oleme vist kord-paar ennegi Otiga nädalake teineteisest eemal olnud. Näiteks kui ta mõnel olümpiaadil käis kuskil teises maailma otsas.

Aga 3 nädalat, kuu, kaks… See oli füüsiliselt valus juba. See igatsus oli nii suur, et ei mahtunud mu sisse. Me oleme ligi 14 aastat koos elanud ja kokku kasvanud igas maailma mõttes. Saan sellest praegu eriti hästi aru. Muudkui vaatan enda kõrvale. Keegi on seal ju alati olnud. Aga nüüd olen ma täiesti üksi. Saan aru, et üksi olemises on oma võlu ja oskus enda seltskonda nautida võiks olla iga inimese trump. Aga see ei ole see hetk praegu. Praegu on miski mu küljest rebitud ja veresooned läbi lõigatud. See on valus. 

Toetavad teod

Mina olen olnud sõnade inimene. Ott ikka just tegude inimene. Kui mõtlen enda toetajatele, siis pean ütlema, et olen väga konkreetselt tänulik just nimelt tegude eest. Ma tahan südamest tänada inimesi, kes mõtlesid välja, kuidas meie pere toetada. Mõned täitsa juhu-tuttavad, näiteks laste klassikaaslaste vanemad, tulid appi logistikaga. Sellised väikesed asjad nagu see, et nad toovad ise mu lapsed külast, trennist, sünnipäevalt koju. Sellest on minule meeletu abi. Ehk nad ei teagi, kui tänulik ma olen? Peaksin seda neile ilmselt veelkord ütlema.

On päevi, õhtuid, nädalaid, kus ma ei taha midagi teha ega kedagi näha. On õhtuid, kus pean olema reaalselt kolmes eri kohas korraga, sest just nii palju on mul lapsi ja erinevaid soove. Võiks olla ka neljas koht ehk miski mulle endale. Aga praegu ma ei tahagi midagi teha, ma ei tahagi hetkel selles mõttes elada. Tahan vaid üle elada…

Armastus käib kõhu kaudu

Lisaks tahan tänada inimesi, kes pakkusid või saatsid süüa. Jälle selline kummaline asi – ma ei oska seda ise kuidagi küsida, aga see aitab nii palju. Juba siis, kui Ott oma esimese keemiaravi peale sai ja samal ajal eriolukord välja kuulutati riigis. Sel hetkel elasime viiekesi veel üsna väikses korteris ja siis ma olin seal nagu lõviema oma koduõppel koolilapse, lasteaialapse ja beebiga, kõrvaltoas oli keemiaravile minev või sealt tulev või oksendav-minestav-piinlev abikaasa. Tulevik oli tundmatu ja tume. Uudised telekas olid õudsed aga meie pere olukord veelgi õudsem.

Siis olid mu ema, õde ja tädi ning mõned minu ja Oti ühised sõbrad, kes reaalselt meile koju süüa saatsid Bolti-Wolti-kulleriga. Ja seda kõike ILMA, et me seda oleks palunud. Pean ütlema, et me mõlemad Otiga valasime siirast tänust pisaraid, kui mõni kuller jälle tuli või keegi tuttav mõne paki saatis. See oli nii südamlik. Nad tahtsid aidata ja leidsidki viisi, mis päriselt puudutas. Armastus käib kõhu kaudu – jah, meie pere puhul on see nii 100%. Aitäh teile, kes te seda teadsite. Need on need, kes minu jaoks on hetkel PARIMAD.

Ja nüüdki, peale surma, on neid inimesi olnud, kes mulle näiteks õunu, mahla või moosi või oma aia juurikaid toovad. Vahel on nad nii armsad, et ei saagi aru, kui suur asi see mulle on. Olukorras, kus jääd ootamatult omapäi ja kõik, mis enne oli kodus jagatud on nüüd sinu peal üksi, on koormav. Selline “lained üle pea” tunne on. Harjumine võtab aega. Ja asi pole selles, et ma ise ei võiks poodi või turule minna. Ei, asi on selles, et nad tahavad MIND aidata ja selle eest olen ma neile ülimalt tänulik.

Abivalmid naabrid ja sõbrad

Lisaks pidin tänutundest maa alla vajuma, kui naabrimees, keda ma isegi ei tunne, käis mitu õhtut nagu ajaviiteks mul garaažis asju parandamas ja mõõtmas ja toimetamas. Lihtsalt võttis ja tegi ära ja ei naernud mu rumalate “ehitusalaste” küsimuste peale. Naeris ja võttis mulle hinnapakkumisi. Nagu see polekski mega suur asi. Aga mulle oli!

Lisaks on maailm mulle kinkinud mitmeid sõpru, kes tulevad ja veedavad aega meie lastega – viivad neid ronima, õpetavad lauamänge või võtavad tööle kaasa, kui koolis on selline teemapäev. Oh kui rahulik mu süda siis on!

Teid kõiki ma tänan! Ma kogu aeg mõtlen, et millal ja mis valemiga ma saan teile kõik selle tagasi anda. Aga ma usun, et ma leian viisi, kuidas enda tugevused teie kasuks mängu panna, kui on õige hetk. 

Siiralt ja tänulikult
teie Kessu.

veebruar 2023

Kerstini eelmise loo leiad siit:

Kerstini kaotuse lugu. I osa