Lapse suu ei valeta ehk surma teema läbi laste silmade

Paar nädalat tagasi tegi laste teemal otsa lahti Ove Liis Mahhov, kes kirjutas lastega surma teemal rääkimise olulisusest. Seda lugedes meenus mulle pooleteise aasta tagune kogemus, kus käisin ühes erakoolis lastega hingedepäeva lahti mõtestamas. Tugevalt on mul meeles, kui üllatunud olin ma laste teadmiste osas. Neil olid justkui kõik õiged pusletükid (teadmised) olemas, aga polnud kedagi, kes aitaks need tükid üheks pildiks kokku panna. Ove Liis’i kirjutist lugedes, tundsin huvi, kas need lapsed kellega toona rääkisin, veel mäletavad vestlust? Või kas nende (pusle)pilt on vahepeal muutunud?

Järgnevalt on võimalik lugeda, nii peegeldust eelnevale vestlusele, kui ka uusi mõtteid ja kogemusi, mida lapsed välja töid. Jutustasin lastega vanuses 9-10 eluaastat ning juures viibis klassiõpetaja, kes ka eelmisel korral olemas oli. 

Surma temaatika tutvustus kooliõppes

2021. aasta hingedepäeval kutsuti mind kooli vestlema lastega surma teemadest. Antud erakoolis on kombeks igal hingedepäeval teha matk kohalikku kalmistule, kus on kooli nime kandva suurkuju haud. Seega selle kooli lapsed teevad igal aastal tutvust surma kombestikuga – miks käiakse haual, miks süüdatakse küünal, miks viiakse pärg jne. Ka folklorist Marju Kõivupuu on soovitanud, et surma temaatika võiks olla põimitud õppesse. Selleks, et teemat käsitleda, ei pea lihtsalt ühel päeval istuma maha ning pidama loengut lastele. Läheneda võiks loominguliselt, näiteks kunstitunnis “Surmatantsu” maali külastamine Tallinna Niguliste kirikus või muusika tunnis reekviemi laiem lahti selgitamine.

Nii otsustasin ka esimesel korral läheneda veidi lihtsamalt. Palusin lastel nimetada erinevaid asju, tegevusi, kohti, mis on nende jaoks seotud kas hingedepäeva, surnuaiaga, matustega. Ehk teemad, milles neil juba varasem kokkupuude on olemas. Kõik sõnad said kirja tahvlile ning siis vaikselt teemade kaupa hakkasin uurima, kas nad neid sõnu mõistavad või seoseid teavad. Sel korral oli eesmärgiks läbi vestluse luua lastele sobilik keskkond ja teemast terviklikum pilt, ilma et ise teadmisi palju juurde lisan. 

Mis on ikkagi “hing” hingedepäevas?

Hingedepäeva tegevuste hulka oskasid eelmisel korral lapsed tuua välja: surnud inimeste mälestamine, küünalde süütamine, surnuaia külastamine ning hingede koju kutsumine küünalde abil. Teisel korral juba tuli juttu ka toidu lauale jätmisest, kuid see mõte ei ole tulnud mitte kodustest traditsioonidest vaid hoopis “Coco” filmist*. “Vaim”, “kummitus” olid esimesed vastused, kui uurisin sõna hing tähenduse kohta. Kui poolteist aastat tagasi uurisin hinge välimuse kohta, siis tulid vastused “vormitu” ja nähtamatu”. Sel korral, aga oskas üks laps tuua välja fakti, et keegi ei tea, milline näeb välja hing. Teine laps ütles: “See on nagu gaasikogu, mis muudab kuju”. Lastele hinge mõistet seletatakse paljudes kohtades kui liblikat, mis lendab välja kookonist. Ehk keha, mis maetakse/põletatakse on kookon ning hing on liblikas.

*”Coco” lastefilmi keskmes on Mehhikos toimuv surnutepüha (Dia de los muertos). Kuigi sealsed traditsioonid on teistsugused, siis animeeritud film sobib hästi tutvustamaks lastele surma temaatikat.

Mis saab inimese kehaga peale surma?

Poolteist aastat tagasi oskasid lapsed vastata sellele vaid, et “ei tunne enam” ega “ei ela enam”. Kuigi toona lapsed oskasid paljusid põhjuseid nimetada surma põhjustena, siis edasise osas olid teadmised vähesed. Sel korral, aga samale küsimusele tulid palju konkreetsemad vastused: “muutub mullaks”, “põletatakse”, “saad valida, kas põletatakse või mitte”. Üks laps täiendas, et “ega väga vahet ei ole kas põletatakse või mitte, sa nagunii ei tunne midagi”.

Aga miks siis antakse see valik? “See oleneb, kuidas soovid, et sind maetakse. Kas tahad, et tuhk pannakse erinevatesse kohtadesse (teine laps lisab: merre) või keha maetakse ühte kindlasse kohta”. “Lihtsam on mere ääres käia mälestamas”. Huvitaval kombel, kui uurisin, et kas alati on olnud inimestel võimalus valida matmisviiside üle, siis erandina osati kohe tuua välja COVID-19 pandeemia, sest siis peamiselt tuhastati.

“Kirst on rikastele!” Huvitaval kombel liikus vestlus edasi kirstu teema juurde. Lapsed pakkusid erinevaid hinnaklasse välja, aga üsna kiiresti jõudsid nad järeldusele, et hind sõltub, kui uhket kirstu tahetakse. Põhjuseks, miks soovitakse kullatud kirstu vastati nii: “Tahetakse surnud inimesele head teha”. Samas nii mõnigi ei saanud aru, miks keegi peaks kullast kirstu tahtma, kui nagunii see ära maetakse.

Matuste kogemused

Eelmisel korral ei olnud veel keegi matustel käinud, kuid üks lastest tõi välja, et ta oleks peaaegu läinud. Vahetult enne matust oli tema ema öelnud, et matused ei ole lastele, mille peale jäi käik ära. Peale pikemat arutelu selle kohta, mis toimub matustel, mis seal tehakse, küsisin samalt poisilt, et kas ta nüüd mõistab, miks ta ema nii ütles toona: “Jah, sest matustel on kurb ning seal nutetakse palju”. 

Sellel korral oli juba rohkem kogemusi lastel ning saime neid lahti mõtestada. Esiteks rääkis üks poiss enda koera surmast. Nad olid koera mässinud lemmik teki sisse ning matnud kohta, kus lemmikloomal oli enamasti meeldinud aias lamada.

Teine poiss meenutas lähedase matustest, et kõik nutsid, kanti musti riideid, nägi lilledega kaetud hauda. Tema sõnul vanemad enne temaga sel teemal ei rääkinud (või ei mäleta), aga vend oli öelnud: “Kui ma ei nuta matusel, siis soovin ma hingele halba”. Kuna tundus, et matustega seostavad lapsed tihti nutmist (sellega kaasnev tugev emotsioon) siis küsisin, kas üldse peab nutma matusel. “See näitab hingele kui palju temast hoolid”, aga võib olla ka sisimas kurb – ei pea välja näitama. “Ma ei näe mõtet, et matustel nutta, kuna ikka tuleb järgmine elu,” mainis üks poiss, mille peale küsisid lapsed hoopis minult, et kas see on tõsi. Põrgatasin küsimuse neile tagasi ning vastuseks tuli, et keegi ei tea. Samas, kui sõnastasin küsimuse ümber: “Kas te usute, et me sünnime uuesti?”, sain jaatava vastuse pea kõigilt. Mõni arvas, et peale surma on meil valik, kellena jätkame, teised arvasid, et valikut ei anta vaid määratakse. Määraja rolli pakuti nii Jumalat kui Buddhat (religiooni tunde otseselt veel neil ei ole olnud).

Miks ei räägita surmast?

Sõna surm on laste sõnul tavaline, ei tekita mingeid tugevaid reaktsioone. “See on lihtsalt elu,” lisab üks laps. Põhjus, miks nende arvates täiskasvanud teemat väldivad on: “Kardavad, et siis see juhtubki” või “Kaitsevad lapsi”. See, kas kodus ka teemast räägitakse, oli erinev. Mõni laps ütleb, et teemat eiratakse ning isegi kui see on päevakorral, siis keegi ei räägi sellest. Samas mõni laps on ka ise uurinud vanematelt selle teema kohta. Selle peale üks lastest vastas: “Kui vaja, siis räägivad (vanemad) ise”. Huvitaval kombel liigub siit vestlus edasi lemmiklooma “magama” panemise juurde, mille kogemusest räägib üks lastest. Nende kass oli olnud suurtes valudes ning uurides, kas ta mõistab seda otsust, siis ta ütles: “Jah, sest muidu ta piinleks”. 

Teine laps lisab, et tema ei sooviks praegu oma vanematega surmast rääkida, sest hiljuti oli peres üks sündmus. Ta selgitab, et peaaegu kaotas lähedase läbi vähi ning see tegi ta kurvaks. Sealt liigub vestlus leina juurde ning sõna lein defineerivad lapsed nii: “See on nagu nutmine matustel ning lihtsalt kurb olek lahkunu pärast”, “kellegi järgi igatsemine”. Sealjuures täiendasin, et lein või kurbuse tunne ei pea tekkima ainult peale surma vaid võib ka enne. Selle kuulmine tundus, et andis antud lapsele selgust, miks tema lähedase vähi diagnoos nii raskelt talle on mõjunud.

Kuidas toetada leinavat sõpra?

Siin toon välja loetelu 2021. aastast, kus palusin lastel loetleda tegevusi, kuidas saab aidata sõpra, kes on kaotanud lähedase. Usun, et meil, täiskasvanutel, on nii mõndagi lastelt õppida.

• Kallistus.
• Ei naera tema üle.
• Pai.
• Lohutamine.
• Olla olemas tema jaoks.
• Viin tähelepanu mujale.
• Austada sõbra soove.

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna

Vahest on raske mõtteid ja emotsioone sõnadesse panna, eriti kui mõtleme lastele, kelle jaoks palju surmaga seonduvat on väga uus. Seetõttu andsin vestluse lõpus lastele võimaluse enda hetke emotsioonid värvide kaudu paberile väljendada. Nad võisid ise valida, kas joonistavad midagi seoses surmaga või lihtsalt, mida nad soovisid sellel hetkel endast välja elada. Mõni laps selgitas ka lahti enda joonistuse (neil oli pildi all ka selgitus), aga kõik seda ei soovinud.

Loodan, et antud artikkel aitab illustreerida seda, millest ka Ove Liis rääkis. Iga kord kui satun lastega sel teemal rääkima, üllatab mind see, kui palju nad teavad. Soovitan lapsevanematel ka enda lastega rääkida sellel teemal, aga nagu Ove Liis mainis, et tasa haaval (eriti kui laps on leinas). Samuti nagu artikli alguses mainisin õppe sisse teema põimimist, siis sama saavad teha ka lapsevanemad. Selgitada teemat paremini lahti võttes lapsi matusele kaasa ning selle sündmuse raames rääkides või siis lihtsalt surnuaeda külastades, lahkunud lähedase esemeid uurides.