Pole lihtne end taas sellele lainele lülitada, tuletamaks seda kõike meelde ja elamaks seda taas läbi. Võib tekkida küsimus, et miks kirjutan ülejäänud lugu nii palju hiljem? Kartsin, et äkki unustan midagi olulist kirjutamata. Et siis on ju lugu nagu lõpetamata. Pean siiski endale aru andma, et see sündmus jääb…
Kerides aega 12 aastat edasi, jõuame 2023. aasta suvesse. Olen lõpetanud arstiõpingud, spetsialiseerumas eriarstiks, saanud emaks vahvale tüdrukutirtsule ning äsja avastanud, et ootan oma teist last. Minu lein ja igatsus ema järele on sealjuures käinud lainetena. On perioode, kus mälestus emast on kibemagus, kuid toob siiski naeratuse näole. Samas on…
“20:11”, “Ainult rahvas päästab rahva” (hispaania keeles: Solo el pueblo salva al pueblo) on ilmselt tavalise eestlase jaoks mitte midagi ütlevad fraasid. Hispaanlaste, täpsemalt valencialaste jaoks on nende kahe ütluse taga aga kohutavad mälupildid, tugev valu ja lein. Mainides sõna DANA meenub ilmselt mõnele eestlasele hägusalt aasta tagasi maailmas meediasse…
Kui täiskasvanuikka jõudmine tähendab paljude jaoks suurt vabadust, uusi võimalusi, keeldude kadumist ning õiguste tekkimist, siis minu täiskasvanuelu algas hoopis teisiti, kui ma seda kunagi ette kujutanud olin. Mõned nädalad pärast mu 18. sünnipäeva pidi mu ema minema plaanilisele lihtsale operatsioonile, mille järgselt oleks pidanud mõned päevad haiglas taastuma ning…
Esimest korda puutusin surmaga kokku 1996. aastal. Vanaisa oli juba mõnda aega haige, meditsiin ei saanud enam aidata ning tal oli võimalus veeta lõpuajad kodus, oma voodis. Meie perekonnas on meditsiiniharidusega inimesi ja nii oli ka teada, millal tuleb lõpp. See juhtus siis, kui mina sattusin tema voodiserval istuma. Üks…
Oluline märkus lugejale: Järgnev artikkel käsitleb beebikaotust ning sisaldab fotosid vaikselt sündinud vastsündinust. Pildid on jagatud vanemate nõusolekul ja austusega, kuid võivad olla osadele lugejatele raske vaadata. Palun jätka lugemist, kui tunned, et oled valmis. See tunne.. see mõttetuse tunne, et mida ma siin valutan ja pressin, kui ma tean,…
Alustame algusest, aasta 2021 detsember – me oleme selleks hetkeks triipusid rasedustestile püüdnud juba aasta ja kolm kuud. Lugematu arv pisaraid ja ühe triibuga rasedusteste, ärevust ja stressi. Me oleme ju nii valmis, miks ta ei tule? Aga nali naljaks, kaks triipu tulid testile täpselt päev enne viljatuskliinikusse uuringutele minemist….
Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…
Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune. Lähedased on alati saanud valida…