Elu ilma surmahirmuta. Kristjan Prii

mai 7, 2024 1 Kommentaar

Hea Lugeja, soovin Sinuga jagada mõtteid, mis on mul aidanud jõuda punkti, kus võin väita, et elan ilma surmahirmuta. Loomulikult tunnen muret oma lähedaste pärast ning mõttetuid riske ei võta. Samas tean ka seda, et kui elu peakski mulle tooma rängimad kaotused, mida inimene võib ette kujutada, saan ma nendega ühel helgel päeval siiski hakkama. …

Selma* kogemuslugu

aprill 23, 2024 0 Kommentaari

Oli soe kesksuvi ning mu suvepuhkus oli paari päeva pärast lõppemas. Kuna mu mees töötab Põhja-Soomes rekajuhina, olin kaheks nädalaks sinna suundunud ning võimalusel temaga reisidel ka kaasas käinud. Kuigi olin vägagi teadlik põhjamaade kitsastest teedest, järskudest kuristikest ja talvistest kehvadest teeoludest, oli sealne imeline loodus siiani minu jaoks hirmu üle kaalunud ning olin kõrvalistujana …

Psühholoogiline esmaabi – millal, kus ja kellele?

aprill 16, 2024 0 Kommentaari

Pean tõdema, et õppimine on minu jaoks sõltuvust tekitav. Alati, kui tekib võimalus mõnest uuest koolitusest või seminarist osa võtta, mis võib vähekenegi minu erialal kasulik olla, panen ennast ilmselgelt sinna kirja. Eelmisel sügisel jõudiski sel viisil minu huviorbiiti sotsiaalkindlustusameti välja pakutud “Psühholoogilise esmaabi baaskoolitus”. Esialgu olin aga kahtleval seisukohal, kas mina olen ikka sihtgrupp. …

Janne* kaotuse lugu. I osa

märts 26, 2024 0 Kommentaari

Kaheksa kuud tagasi poleks ma osanud uneski näha, et siia lugu kirjutan. Meie elu peaks olema praegu hoopis teistsugune, neljaliikmeline.  Möödunud suvel läksin 36 nädalat rasedana “lihtsalt igaks juhuks” enne magamaminekut öösel kell 1 haiglasse kontrolli, sest laps polnud päeva jooksul liigutanud. Olin veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja muretsesin hoopis, et kuidas ma …

See üks patsient…

märts 19, 2024 1 Kommentaar

Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see Patsient suure algustähega, siis konkreetne …

Kerstini kaotuse lugu. II osa

mai 23, 2023 0 Kommentaari

On peaaegu kesköö. Homme on mul keskmisest tihedam tööpäev ja kõige õigem tegu oleks praegu magada. Aga ma ei saa, sest mõtted lendavad ja sõrmed tahavad selle kõik endast välja trükkida. Pisarad jooksevad mööda põski ja need on nii soolased… Vaatan helendavat ekraani ja mõtlen inimestest. Inimestest enda ümber – praegu, kui lein on valus …

Mis on palliatiivne ravi? Saara Arulaane

mai 16, 2023 0 Kommentaari

“Palliatiivne ravi” on mõiste, mida isegi meedikutel on aeg-ajalt raske selgitada. Sõna “palliatiivne” tuleb ladinakeelsest tüvest “palliare”, mis tähendab mantliga katma või varjutama. Otsetõlge võib olla veidi eksitav – palliatiivne ravi ei tähenda tegelikult patsiendi katmist raviga. See tähendab tema katmist hoole ja tähelepanuga, et tal oleks hea. Palliatiivse ravi eesmärk Kui tavaliselt on ravi …

Mälestustätoveeringud

mai 9, 2023 0 Kommentaari

Hiljuti jagasime siin lehel, kuidas muusikateraapia võib aidata leina korral. Samamoodi võib läheneda ka tätoveeringutele ehk erinevad loomingulised tegevused aitavad väljendada leina läbi kunsti. Antud postituse kirjutamisel oli abiks tuntud Eesti tätoveerija Piret Valdna (Spirit Animal Tattoos’t), kes enda karjääri jooksul on puutunud kokku nii mälestustätoveeringute kui ka kaotuslugudega. Ta tõdeb, et lein, suured elumuutused …

Berit Silvia kaotuse lugu

mai 2, 2023 0 Kommentaari

Kätte on jõudnud esimene jõulupüha, kui alustan kirjutamist. Mind ajendas kummaline uni, kus seisin oma elutoas, minu kõrval oli keegi sõber ja minu isa. Ma julgustasin oma sõpra leinama ja näitasin, kuidas seda ise teen. Laotasin laua peale teki, mida minu isa tihti kasutas, ning hakkasin vaikselt seda kokku lappima. Pisarad pääsesid paisu tagant valla …