Stella-Kadi kaotuse lugu: Minu kallis Mimmu

Tema on minu vanaema Mimmu. Sellel pildil on ta just puhunud ära oma 75nda sünnipäeva küünlad. Vanaema on mulle väiksest peale väga kallis olnud, ta on olnud ainus vanaema, kes on minuga tegelenud, hoolitsenud. Ta ei suutnud paigal istuda, pidevalt meeldis toimetada ja ringi tuisata.

Diagnoos

Kõik sai meie jaoks alguse 2021. aasta kevadel, kui vanaema teavitas meid, et ta on käinud juba eelnevalt uuringutel ja läheb ka nüüd uuesti uuringule, et teha kindlaks milline kasvaja tal on. Kahjuks hoidis vanaema alati oma terviseinfot salajases. Nii et, kui lõpuks me kuulsime diagnoosist, siis see lõi kõvasti.

Kopsu ja maksa pahaloomuline kasvaja, opereerida ei saa, ravida pole ka mõtet. Minge koju ja nautige suve. Vanaema oli siis 74-aastane. Käis ise arstil ja kuulis diagnoosi ja mida edasi teha. Mis te arvate, kas vanemal inimesel jääb sellises olukorras kõik meelde? Ainus, mida tema registreeris oli, et ravi tema ei saa ja nautige suve.

Vanaema läks oma koju ja rassis terve suvi aias. Meile ta ei kurtnud midagi. Alles hiljem saime teada, et tal oli väga raske hingata, aga ta pani selle haiguse ja palavate ilmade arvele. Ta ju teadis, et temaga midagi ei tehta.

Abi otsimine

Sügisel tuli vanaema oma 75ndat juubelit tähistama linna ja siia ta ka jäi. Kuna ma teadsin ta diagnoosist ja üritasin ennast kurssi viia prognoosidega, siis ma teadsin, et seda sünnipäeva peame me jäädvustama ja lihtsalt nautima teineteise seltsi. 

Vanaema ütles tütrele, et ta ei kiirusta koju. Ilmselt juba siis ta tundis ennast kehvasti. Paari nädala jooksul hakkasid asjad allamäge minema. Tal oli väga raske hingata, hapnikupuudus. Kutsuti kiirabi, kes andis hapniku ja lisaks mainisid, et me võtaks palliatiivse raviga ühendust. Mida!?!? Asusin guugeldama. Mõistsin, et see on täpselt see millest oleks pidanud haiglas vanaema teavitama. Logisin sisse tema digiloosse ja oligi epikriisi pandud väike märkus, et kui läheb olukord kehvaks, võtke ühendust palliatiivse raviga. Oeh, ma oleks soovinud seda varem teada.

Üks hommik vanaema lihtsalt nuttis vaevast laua taga, ütles et miks tema peab niimoodi piinlema. Võtsin ühendust palliatiivse raviga ja pakuti aega nädala või rohkema pärast. Ma ütlesin ausalt, et nii kaua me ei suuda oodata ja on vaja mingisugust leevendavat ravi hakata pakkuma. Leiti aeg järgmiseks päevaks. Seekord olin targem, läksin vanaemaga kabinetti kaasa. See oli õige samm, sest järgnevatel päevadel ta ikka küsis minult üle, et kuidas või mis.

Ma pean kiitma palliatiivravi arsti. Ta oli väga inimliku suhtumisega. Ma ütleks, et rahustas meid mõlemaid. Kuna vanaema ka suitsetas, siis oli vanaemal endal süümepiinad, et ei suuda lõpetada. Arst aga suhtus sellesse väga inimlikult. Kas on mõtet elu lõpul jätta suitsetamine maha? Kaasa saime pika raviminimekirja ja koduõe visiidi. Koduõde sai kirjutada välja hapnikumasina, mis vanaemal hädasti tarvis oli.

Hästi halb juhus oli see, kui koduõde mulle helistas ja esimest visiiti tahtis kokku leppida. Kohe kõne alguses ta küsis väga konkreetselt, et kes siis vanaema hooldama jääb või millisesse hooldekodusse ta panete. See oli šokk, sest siiani oli vanaema endaga täiesti ilusti hakkama saanud ja polnud veel märki, et ta ei saaks endale süüa teha või vetsus käia. Oli vaja lihtsalt saada leevendavaid rohte.

Vanaema hakkas kohe võtma ravimeid. Nii valuvaigistid, rögalahtistid, hingerohi, unerohi jne. Ma nii väga lootsin, et nüüd on mõneks ajaks okei. Kahjuks oli vanaema ravimitele üsna tundlik, koheselt oksendas esimesed ravimid välja ja oli mitu nädalat täiesti ära vahetatud. Ta ei jaksanud midagi teha, magas suurem osa ajast ja eluisu oli otsas.

Enda hirmud surmaga

Ütlen ausalt, et minu suurimaks hirmuks oli vanaema lahkumine siit ilmast. Ma olin lausa nii endast väljas, et kirjutasin pallitiivravi osakonna psühholoogile. Ta sai mind suhteliselt kiiresti vastu võtta ja näha oli, et vajan veel mõnda kokkusaamist. Näiteks oli minu suureks küsimärgiks, mis saab koduse surma korral. Nii see inimese lahkumise pool kui ka asjaajamised. Ausalt öeldes ei leidnud ma too aeg väga infot ja see viis mu paanikasse. Küsisin psühholoogilt, et mida teha. Ta ütles, et ta ei teagi. Äkki ikka 112 helistada ja siis valige juba matusebüroo välja ja uurige sealt.  Ma oleks nii väga soovinud too hetk konkreetset vastust.

Minu jaoks oli kõige raskem nn ette leinamine. Ma ju teadsin, et ta sureb. Me ju kõik sureme millalgi. Kuid ma kartsin hästi piinarikast surma. Ma kartsin enda mõtlemist, et mis mõttes ma teda juba leinan, kui ta pole veel lahkunudki. Hästi raske oli nendest tunnetes üldse mingit selgust saada. Mind aitas ainult see, kui ma helistasin või käisin vanaemal pidevalt külas. Lihtsalt, et kuulda või näha kuidas tal olukord on.

Eelnevalt on mul olnud kogemus kiirete siit ilmast lahkumistega. Nüüd ma pidin kuidagi oma elu edasi elama, teadmata kuidas või millal vanaema lahkub. Hiljem ma mõistsin, et hirmule andis juurde asjaolu, et vanaema jäi minu ema juurde elama. Ma teadsin, et kui midagi juhtub, siis pean mina hakkama asju ajama ja ma ei teadnud mida ja kuidas.

Mingi aeg harjus vanaema ravimitega ära ja ta jaksas või siis oskas enda enesetunde järgi toimetada. Hommikul võttis rohtu, siis magas. Sõi lõunat, võttis rohtu, magas. Õhtul oli veidi tegusam ja siis võttis rohtu ja läks magama. Ja nii see kestis mitu kuud.

Sinna aega jäi hästi palju sündmuseid. Hakkas ju see kõik tema sünnipäevaga. Mul on nii hea meel, et ma otsustasin seda jäädvustada ja teha erinevaid grupipilte. Siis jõulud – ma aimasin, et need on viimased jõulud temaga. Hästi raske, mis mõttes sa pead viimaseid jõule temaga? Aastavahetus, vanaema poja ja tütre sünnipäev, lapselapselaste sünnipäevad. 

Ma nii väga soovisin, et vanaema saaks veel ühed sünnipäevad pidada minu laste ehk tema lastelastelastega. Kui oli ära minu tütre kolmas sünnipäev, siis hakkasin lootma, et ta peab vastu kuu aega, et näha minu poja viiendat sünnipäeva. Ja ta nägi mu poja viiendat sünnipäeva! Vot peale seda ma hingasin veidi kergemalt. Aga nii palju sündmuseid veel tulekul. Milline jääb viimaseks?

Ma olin nii õnnelik kui ta nägi ka enda kahe lapselapse kooli lõpetamist ja hiljem veel nende sünnipäeva. Vot siis oli küll süda rahulikum.

Pidevad käigud EMOsse

Juuli lõpus jäi minu ema koroonasse. Ehk siis väga suur risk minu vanaemale. Vanaema tuli nädalaks minu juurde elama. Ka selle kogemuse ja mälestuse eest olen ma nii tänulik. Õnneks ta haigeks ei jäänud. Augusti alguses aga kahjuks kodused ravimid olid oma töö teinud, neist enam ei piisanud. Vanaema puus oli nii valus, et ta ei saanud käia. Oli vaja kutsuda kiirabi, aga kas kiirabi teeb midagi peale valuvaigisti andmist? Kahjuks ei. Me isegi ei teadnud, mis selle puusaga lahti on.

Sama nädala jooksul suutis vanaema oma rangluu ära murda, kõigest püsti tõusmisega. Pidevad valud, nii et ta liigutadagi ei saanud. Mitmeid kordi kiirabi kutsumisi, lõpuks viis kiirabi ta EMOsse. Haige vanainimene, kes on ikkagi sõltuv hapnikust, pidi tava järjekorras ootama tunde. Uskumatu! Õhtul helistas vanaema, et teda ei võeta sisse ja tulgu nüüd keegi järgi. EMOs vaadati kõigest rangluud, puusa ei kontrollitud. Täiesti uskumatu! Koju saades kahjuks midagi paremaks ei läinud. Uuesti kiirabi, kes viis nüüd uuesti EMOsse. Seekord kontrolliti puusa ja arvati, et on metastaasid puusas. Röntgenpilt kinnitas seda, puus oli täiesti sodi. Selline uudis tuli täiesti ootamatult. Käia vanaema enam ei saanud. 

Kahjuks kodus me poleks enam hakkama saanud, lisaks need meeletud valud. EMOs oli see päev tööl ilmselt maailma parima südamega inimene. Ta ütles, et hakake ise ka vaatama hooldekodusid, aga ta proovib ise ka miskit leida. Meie tööks jäi üle perearstilt saada saatekiri hooldushaiglasse. Helistasime meie ligidal olevad hooldushaiglad läbi, kõik täis ja võibolla koht vabaneb kuu pärast. Selline pinge ja teadmatus.

Kuid õnneks leidis EMO töötaja vanaemale koha diakooniahaigla hospiitsosakonnas, mis selleks hetkeks oli juba liidetud PERHiga. Veel samal õhtul vanaema helistas rõõmsalt, et sai koha ja ta on õnnelikult mändide all. See tuli raamatust „Kui aega on jäänud vähe…“. Ma lugesin selle ise esimesena läbi, oli nii hea lugemine, kui ta olla sai ja siis andsin vanaemale lugeda. Seal räägitud lood on ka toimunud Hiiul, seal kus oli vanaema viimane olemine.

Ilmselt viimased päevad

Selles kõnes oli vanaema väga energiline ja rõõmus. Ma lausa ootasin, et nüüd läheb tal kergemaks ja saab kauem aega koos veeta. Kuid vanaema ei talu ju ravimeid ja seal anti talle neid kõvasti, et ikkagi valu ära hoida. Ma isegi ei kujuta ette, mis valud need on kui su kopsus ja maksas on kasvaja, puusaluu on sodiks ja rangluu murdnud. Saime vanaema peaaegu igal ajal vaatamas käia, kuid olukord ei olnud kiita. Ta oli väga uimane, rääkis segaselt, ei saanud enam ise süüa. Käisime seal teda toitmas. Nii raske oli näha nädalaga sellist muutust. 

13. august, vanaema kartis numbrit 13. Too päev oli ta maganud terve päev ja polnud söönud midagi. Hospiitsi õed ütlesid mu emale, et enam ilmselt ei lähe kaua ja võtke ta mingid asjad juba kaasa. Järgmine päev läksin ma hüvasti jätma. Vanaema lamas liikumatult voodis, ei ärganud. Ma ei tahtnudki sealt ruumist enam lahkuda. Oma mõtetes rääkisin temaga ja arvasin, et hoian veel viimast korda ta käest kinni. Kuid siis tuli ruumi õde söögiga, see oli hästi kummaline. Inimesele, kes polnud eelmine päev söönud ja ka nüüd oli väga sügavas unes, tuua toitu.

Eks me kõik olime seal ruumis surnumatjate nägudega, nii et õde ütles, et noh mis te teete siin, äratage aga lähedane üles ja hakake toitma. Õde tuli ja raputas vanaema ülesse, mu silmad läksid suureks, vanaema tõesti ärkas. Ta tahtis väga ise juua, aga käsi vajus pidevalt alt ära, nii et tegime koostööd. Söötsime kõhu täis ja olime imestuses. Hästi suur tunnete virr-varr. Ei teadnud mida enam oodata.

Uuel nädalal helises mu ema telefon, helistajaks mu vanaema. See kõik tundus kahtlane. Kas tõesti juhtus midagi ja nüüd proovitakse vanaema telefonilt helistada? Kuid helistajaks ei keegi muu kui vanaema isiklikult. Uuris mu emalt, kus ta hambad on. Öeldi ju emale, et võtke asjad kaasa, ta siis võttis ka proteesid. Hästi üllatav ja naerma ajav mälestus.

Järsku olukord paranes

Sellest hetkest peale läks vanaema tervis paremaks. Kuidas, seda ma ei tea. See oli lausa nii uskumatu. Kuigi ta pidi olema hospiitsis, siis teda sai külastada. Ta jaksas rääkida, hakkas isegi uuesti kõndima, kuidas? Ma ei tea.. tagasi vaadates tundub see nii uskumatu. Ta küll tahtis koju tagasi tulla, aga me ei julgenud võtta. Sellest on hästi kahju, kui lähedane tahab koju aga sul on nii suur hirm selle ees, et tulevad valud tagasi või ta ei saa enam ise vetsu või süüa. Seal me teadsime, et alati saab rohtu kui miskit läheb halvemaks.

Vanaemal oli lausa nii hea, et teda pidi hospiitsist välja kirjutama. Õnneks oli kõrval osakonnas vaba koht ja ta sai samasse majja jääda. Vanema oli ikka nii energiline ja rõõmus. Ja mina olin rõõmus, et saab veel temaga koos aega veeta. Septembri lõpus aga muutus olukord siiski halvemaks. Vanaemal oli üks päev nii hullud valud, et ei saanud voodist püsti ja hädakutsumisenuppu ta kätte ei saanud. Lõpuks suutis ta telefoni võtta ja meile helistada. Väga-väga raske on kuulda enda lähedast valudes. Peale seda kirjutati ta hospiitsosakonda tagasi sisse. Olukord ei olnud nii hull kui kodus, aga näha oli, et mitte ka nii energiline kui vahepeal.

Käisime ikka külas, kuni saabus oktoober. Sellest hetkest oli külastamine keelatud. See oli järjekordne šokk. Päevapealt, ilma hoiatamata, enam külastada ei lubata. Õnneks oli seal maailma parim sotsiaaltöötaja, kellega suheldes sai kokku leppida külastusi. Hospiitsi töötajad andsid küll telefoni teel infot, aga see pole see. Vanaema ei tahtnud enam vastata oma telefonile. Oli tunda, et ta on langenud masendusse. See teadmine, et oled jälle toodud nn surevate hulka ja nüüd ei lasta ka lähedasi külla, see on masendav.

Mina sain vanaema külastada neljanda oktoobri õhtul. Kui vanaema nägi mind ruumi sisenemas, ta läks särama. Muidu vedeles voodis, aga nüüd tahtis kohe juua ja süüa. Kui rõõmus ma olin. Lugesin talle kõikide horoskoobid ette, tegin talle kohvi, aitasin veidi koristada. Kuna külastamine oli keelatud, siis mitu korda käis õde küsimas, et kas ma juba lahkun. Vot see oli väga raske. Kallistasin teda ja vanaema hakkas lausa nutma. Kuidas sa lahkud sealt ruumist niimoodi, aga valikut mulle ei jäetud. Võtsin veel korra ta käest kinni ja lahkuma ma pidin. 

Elu viimane nädal

Täpselt nädal peale külaskäiku, kui ma järjekordselt talle helistasin, siis ütlesin talle, et ta võib julgelt ka mulle helistada, vanasti tegi ta seda alati. Kuid ta vastas mulle ainult, et tal ei ole mulle enam midagi rääkida. See oli meie viimane vestlus. Meie perekonnast keegi enam tõelise temaga suhelda ei saanud. Ma poleks iialgi uskunud, et vanaema sellised sõnad ütleb elu lõpus. Need sõnad on mul aidanud ka tema surmaga leppida. Teada, et ta enam ei jaksanud, et kõik meie jutud on räägitud.

Üks hommik helistas ta ise mu emale. Jutt oli segane, aga ise ta uskus seda juttu. Ütles, et tegi pommiähvarduse kellelegi, aga jäi ellu. Ei tea, kas uni oli juba nii reaalne või ongi elu viimane nädal teises reaalsuses. Sellel nädalal sai mu ema tal kaks korda külas käia. Esimesel korral oli ta väga uimane, rääkis segasemalt.

Teine külastus oli reedel, viimane külastus. Kui ema mulle temast pildi saatis, siis ma teadsin, et see on tundide küsimus. Olin ma ju seal hospiitsis näinud täpselt samasuguseid inimkehasid, järgmisel päeval aga juba tühi palat. Ema rääkis, kuidas ka tal oli väga raske sealt ruumist lahkuda, mitu korda läks tagasi. Õed ütlesid, et olge tugevad ja kui midagi on siis helistame. Hommikul sai ema kõne ja vanaema oli lahkunud siit ilmast.

Asjaajamised peale surma

Vanaema lahkus laupäeval. Enne esmaspäeva asjadega tegeleda ei saanud ja see võibolla oligi hea. Sai veidi asja seedida ja guugeldada. Esmaspäeval pidime kell 10 olema Hiiu hospiitsis. Sisenedes vaatasid meile vastu mustad suured prügikotid, igal ühel peal erinev nimi. Õnneks see ei tulnud mulle täieliku šokina, ma olin seda ju siit lehelt enne lugenud.

Kui olime kätte saanud surmatõendi, suundusime sinna matusebüroosse, kus ta viidud oli. Ka seal oli järjekord. Kõik PERHi lahkunud patsiendid viiakse sinna. Ukse taga oodates oli palju tuttavaid nägusid juba hommikusest Hiiul käigust.

Väga hea, et mul oli võimalus minna emaga kaasa neid asju ajama. Olgem ausad, mina pidin olema see tugevam pool. Ega seal väga pikka juttu polnud, suhteliselt liinitöö. Jutlustaja kontakt anti, urn välja valitud, raha ära makstud. Õnneks vanaema oli juba enne surma oma maja teise nimele kirjutanud, pangakontot hoidis tühjana ja kõik lepingud peale telefoni lõpetatud. Sealt poolt väga palju asjaajamist ei olnud.

Enne matust oli vaja jutlustajaga rääkida. Ta tahtis meiepoolset teksti meilile. Seda oli väga raske kokku panna. Peaasjalikult oli seal infot minu ja ema käest. Keegi teine midagi ei osanud lisada. Ilusaks jutuks me seda ka ei suutnud panna, mõtlesime, et see on jutlustaja töö. Panime tähtsamad ajad elus ja mida ta armastas ja mingeid naljakamaid mõtteid. Jutlustajal polnud meile isegi anda mingeid pidepunkte või küsimusi ette. Sellisel ajal on väga raske hakata ise oma peaga mõtlema. Tehtud me selle saime ja küsisime veel üle, kas sellest piisab jutu tegemiseks. Kõik oli hästi olnud.

Matusepäeval ema väga kartis, et äkki me ikka leppisime midagi valesti kokku, pole vanaema matused või on vanaemal valed riided seljas. Mina sain talle ainult kinnitada, et meie oleme omalt poolt kõik andnud ja kuupäev ja kellaaeg on täpselt nii nagu kokku lepitud. Kohale jõudes kutsus jutlustaja meid kabelisse ja saime ise veenduda, et kõik on nii hästi kui olla saab. Oli ka ema paanika mulle kandunud ja kartsin, et midagi on sassi aetud või ei tunne vanaema ära. Kuid kõik oli nii ilus.

Matus oli pereringis ja selline okei. Oleks pidanud valima parema jutlustaja, sest see on ainus, mis mul on veidi hinge kriipima jäänud. Ta luges tuimalt meie teksti maha, sealt kust tahtis. Oli näha, et ta polnud väga ette valmistanud ja teeb seda liinitööna. Kuna me lasime lahkunu tuhastada, siis novembri alguses viisime vanaema oma kadunud abikaasa kõrvale puhkama. 

Lein peres

Meie pere on tunnete poolelt väga kinnine. Me pigem väljendame armastust tegudega. Eks ühest küljest on kõik rahul, et vanaema nüüd valudest ja vaevast vaba on. Teisest küljest oleks veel nii palju asju koos teha. Mina ise pole veel korralikult leinanud. Võibolla ma leinasin juba ette? Sest hetkel on tõesti kergem olla kui kogu haiguse perioodil.

Ma rääkisin oma lastega väga avatult nende vanavanaema surmast. Kolmene veel oma tunnetel kõikuda ei lasknud, aru küll sai. Viiene oli aga kurb. Ma ütlesin, et on väga okei olla kurb. Samas ka mõlemad lapsed teadsid haigusest ja mõistsid, et nii oli vanaemale parem.  Matustele ma neid siiski kaasa ei võtnud, urnimatustele aga küll.

Kuigi ma ütlesin lastele, et minuga võib iga kell tulla arutama oma tundeid või küsimusi, oli neid ikkagi vähe. Kogu matuste asjaajamises ei pannud ma kohe tähele, et mu vanem laps on hakanud pilgutama. Hiljem kui sellele tähelepanu pöörasin, oli asi juba päris hull. Pöördusime koheselt silmaarsti poole, kahtlustasin nägemise langust, kuid kõik oli korras. Kõik oli närvidest ja pilgutamine kadus kuuga. 

Minu endale mõjus selle sama jutu kirjutamine väga teraapiliselt. Ma usun, et seda mul oligi vaja.

Mõned olulised punktid

• Paku ennast lähedasele inimesele kaasa diagnoosi saamisele.
• Enda ja enda lähedaste inimeste eest peab seisma.
• Mõtle, kas suudad lähedase inimese eest hoolitseda tema elu lõpuni. Kui ei, siis hakka ennast viima kurssi erinevate hooldushaiglatega.
• Ma tean, et on keeruline raske diagnoosiga haige käest küsida matusedetaile või riietust, kuid proovi seda teha. Lase kasvõi teisel inimesel uurida, hiljem on kõvasti lihtsam.
• Kõige parem, kui inimene ise räägib, millist matust ta soovib.
• Võimalusel suuna inimene erinevaid pakette vms ise lõpetama või aita teda selles.
• Kahekesi surmatõendi ja matuse korraldamine on kõvasti lihtsam kui üksi.