Leinaja argipäev

Viimasel ajal olen ma kirjutanud palju erinevatel surmaga seotud praktiliselt teemadel. Seekord tundsin, et on taas aeg jagada osakest minu enda kaotuse loost. Kui ma Janele kirjeldasin, millistest tunnetest ma kirjutada tahaksin, siis võttis ta selle väga kiiresti kokku sõnapaariga leinaja argipäev. Seekord jagangi killukesi enda igapäevast, mitut neist olen pikalt enda sees hoidnud. Täispikka artiklit ma nendest kirjutada ei oskaks, aga tean, et nii mõnigi teine leinaja on nende tunnetega tuttav.

Mina olen tugev

Lein on keeruline ja sügavalt isiklik kogemus, mis puudutab iga inimest erinevalt. Peres on sageli keegi, kes võtab enda peale n-ö tugisamba rolli, et toetada teisi ja püüda neid kaotuse raskustest säästa. See inimene, kes astub eestvedaja rolli, kannab sageli palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Olen enda kõige esimeses artiklis kirjutanud sellest, et ka mina võtsin selle rolli.

Ei, ärge saage valesti aru, mu peres täitsid kõik oma osa, et meie elu saaks leida uue “normaalsuse”, aga asjaajamistest proovisin mina suurema osa ära teha. Naatan Haamer on oma raamatus “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad” samuti kirjeldanud, et enamasti keegi peres sellise rolli võtabki. Ja kuigi selle kohta tundub veider nii kirjutada, on mul hea meel, et ma seda tegin.

Mis aga juhtus siis, kui inimesed meie ümber aru said, et mina olen selle nn tugeva rolli võtnud? Kõik lähedased ja mitte nii lähedased hakkasid pöörduma minu poole selliselt, et mul tekkis tunne, et mind ja minu valu ei märkagi keegi. Peamine muster kujunes selliseks, et inimeste, kes mind nägid, esimene küsimus oli – kuidas su vanematel on? kuidas su õde ennast tunneb? kuidas lapsed? kuidas ta elukaaslane vastu peab?

Mulle ei meenu ükski kord, et keegi oleks küsinud, kuidas ma ise vastu pean. Ilmselt ei oleks ma sellele küsimusele päriselt vastata tahtnud, aga see oleks võib-olla andnud mulle ka mõnel korral võimaluse lihtsalt selle küsimuse peale nutta. Eks sellist reaktsiooni ilmselt kardetaksegi ja seetõttu arvatakse, et on hea küsida kolmandatelt osapooltelt, kuidas leinajatel läheb.

Miks te ei näe?!

Alguses oli selliste küsimuste küsimist paaril korral, aga seejärel kujunes see mustriks. Mul on nii hästi meeles, kui tagasi Saksamaale lendasin ja mu naabrid mind pärast õe surma esimest korda nägid. Naabrinaise esimene küsimus oli taas – how are your parents? (tõlge: kuidas su vanematel on?). See oli esimene kord, kui ma oleksin tahtnud karjuda, et miks te kõik seda küsite. Kas te ei saa aru, et mina kaotasin ka kellegi? Enda õe! Õe, kes oli mu parim sõbranna, kellega ma olen koos üles kasvanud, kellega ma helistasin pea iga päev, kes teadis minust kõike. Miks te ei näe, et mul on ka raske?! Aga jäin viisakaks, vastasin küsimusele ja läksin tuppa nutma.

Ma tahan öelda, et leinaja, kes võtab enda kanda tugeva rolli, vajab samuti tuge ja võimalust oma tundeid väljendada. Ma kogesin tugevat sisemist konflikti oma tunnete ja tegevuste vahel. Ühelt poolt oli soov aidata ja toetada teisi, teisalt aga vajadus enda tunnete ja leinaga tegeleda. Isegi, kui teil on hirm, et ütlete midagi valesti või küsite küsimuse, mis teeb haiget ja võib lähedase kaotanu nutma panna, siis ärge jätke seda küsimata. Samas ärge tundke ennast ka halvasti, kui inimene ei taha sellele küsimusele vastata, vastab nähvavalt või hakkab nutma. Olete sel hetkel talle vähemalt mõista andnud, et teda ja tema valu on ka märgatud.

Leina lained tabavad siiani ootamatult

Lehele kirjutamine on lasknud neid tundeid küll päriselt tunda, aga leina lained tabavad mind endiselt ootamatult. Näitena, mõned päevad tagasi suri minu õe ja tema pere kass. Ma ei ole kunagi olnud kassiinimene ja ka selle kassiga ei olnud mul nn lähedasi suhteid. Ometi, kui õe elukaaslane saatis must-valge foto, millel kirjas “Kerget käppa!”, läksin tööl olles kiiresti WC-sse ja hakkasin lahinal nutma. Sellised hetked on segadusttekitavad – miks ma nutan? Ta ju ei olnud isegi minu kass. Aga see oli järjekordne hetk, kus mõistsin, et ma ei leinanud seda kassi, vaid ikka ja jälle enda õde. Mu õde armastas seda kassi. Ta oli justkui pisike ühenduslüli õega ja nüüd on jälle üks selline lüli ahelas vähem.

Õe pisike printsess saab peagi kolmeseks. Me jagame siiani temast pea iga päev ühises Messengeri grupis pilte. Üks päev saatis mu ema pildid tema lasteaia kevadpeost – väike roosamanna preili suure naeratuse ja pisikeste patsidega. Kuigi need on hetked, mis toovad esmalt näole naeratuse, siis hetk hiljem pühid taas pisaraid. Need on hetked, kui tunned, et see kõik on nii vale ja ebaõiglane. Õde peaks ise sel peol kohal olema ja koos enda rõõmupalliga tantsima. Aga kellelegi ei ole ka kaevata, see ei muudaks ju midagi.

Minu ema ja õetütar käivad iganädalaselt õe haual. Tänaseks oskab ta ise minna ema hauale nii, et keegi teda sinna ei juhenda. Kui ta ühel pärastlõunal mu emale ütles, et läheme viime emmele täna küünla ka, siis ükskõik, kui armas see ei tundu, on need samuti väga magusvalusad hetked. On imeline, et ta enda emmest räägib, aga hingekriipivalt valus, et ta saab seda teha ainult sellises võtmes.

Päästikuks saavad hetked

Tänaseks tean, et kuigi lein võib vallanduda ootamatult, ei tähenda see, et paranemine pole toimunud. See on pigem märk, et kaotus on jätkuvalt osa minu elust ja mälestused õest jäävad alatiseks minuga. Aja jooksul olen õppinud ootamatute leina lainetega paremini toime tulema. Lein, mis vallandub uuesti ja uuesti, on osa leinaprotsessi loomulikust dünaamikast, kuigi need hetked on endiselt valusad ja ootamatud.

Eelnevalt välja toodud leina laine “päästikud” olid vaid mõned, mida mina hiljuti tundnud olen. Tegelikult on selliseid olukordi, mis võivad vallandada ootamatu leina laine, väga palju. Mõned tavalised päästikud on:

1. Mälestused ja välised päästikud: fotod, lemmikmuusika, kindlad lõhnad või kohad, mis lahkunuga seonduvad.
2. Erilised kuupäevad: lahkunu sünni- ja surma-aastapäevad või muud tähtpäevad, mil lahkunu tavaliselt kohal oli.
3. Suured elusündmused: pulmad, laste sünd, tähtsad saavutused või isegi igapäevased sündmused, kus lahkunu kohalolek oleks olnud oluline.
4. Igapäevased üllatused: isegi igapäevased olukorrad, nagu tuttava inimese nägemine, kes meenutab lahkunut, või vestlus, mis puudutab teemat, mis seondub kaotusega.

Ma ei oska siiani õest rääkides sõnu kasutada

On üks teema, mis on mind pidevalt häirinud – sõnade kasutamine, kui inimestele õest räägin. Näiteks, kui ütlen, et minu kadunud õde, mis justkui peaks väljendama, et mu õde ei ole enam elus, on aga mingites kontekstides nii häiriv. Ma tahaks kogu aeg ise küsida, et kuhu ta kadus. Me ju teame, kus ta on või mis temaga juhtus. Samas tundub mingites olukordades öelda “minu surnud õde” jällegi liiga järsk. Tegelikult on see ju fakt, ta ongi surnud. Kasutada saaks ka minu lahkunud õde, aga ka see tundub kohatu. Nagu õde oleks lihtsalt kuhugi läinud.

Enda perest rääkides ütlen endiselt, et mul on kaks õde. Ongi ju. Aga teisest õest rääkides, pean talle täna selguse huvides tihti viitama kui sellele õele, kes elus on. Samuti on mulle segane, kuidas ma peaksin rääkima tema elukaaslasest – õe endine elukaaslane?. Samas, kui õde suri, oli ta ju tema elukaaslane, mitte endine elukaaslane. Õigete sõnade leidmise dilemmaga olen algusest peale rinda pistnud. Head varianti ei olegi ma siiani leidnud.

Viimastel nädalatel olen puutunud kokku mitme enam mitte nii värske leinajaga, kellega on jutuks tulnud samad teemapunktid. See on alati veidi nagu äratundmisrõõm, et keegi teab veel, mida ma mõtlen, kui ütlen, et lein tuleb ootamatutes kohtades uuesti esile. Igaühel meist on need päästikud lihtsalt erinevad. Kui küsin, kuidas nemad lahkunust jutu sees räägivad, siis enamasti ikka kui kadunukesest või lahkunust. Surnud tundub liiga… hmm lõplik? Kuidas sina enda surnud lähedase kohta ütled, kui räägid inimesega, kes ei tea, et ta surnud on, aga sõnumi edasi andmiseks on vaja see välja tuua?

Autor: Maris Prisko