Kolm aastat õe mälestust hoides. Maris Prisko
Mu õe surmast on möödas pea kolm aastat ja ometi tundub, nagu oleksin endiselt selle sügise rüpes, mil ta lahkus. Aeg kulgeb edasi, ja kuigi öeldakse, et lein leeveneb, olen pigem tajunud, kuidas see muutub – kohanedes ja põimudes mu argipäeva. Sel aastal tunnen leina erilist, vaikset kohalolu. Ta on justkui vana kaaslane, kellega oleme hakanud teineteist mõistma.
Oktoobrikuu vari
Oktoober jääb mulle alati raskeimaks kuuks. See aeg toob iga aastaga uue kihi leina, hoides seda justkui värskena, isegi kui tean, et ajaga peaks muutuma kergemaks. Samuti toob oktoober kaasa teatud raskuse ja sügava kurbuse, mis võib tulla esile täiesti ootamatutel hetkedel. Veel paar nädalat tagasi kirjutasin enda perele, et ma ei suuda taluda seda oktoobrit. See teeb nii jõuetuks, sest suvalistel hetkedel vallanduvad pisarad ja tahaks kogu maailma peale vihastada. Ometi oli sel aastal esimene kord, mil minu enda sünnipäevahommikul ei ärganud ma nuttes.
Eriti rusuv on oktoobrikuu viimane nädal, kuhu mahub vaid paari päevase vahega minu õe sünni- ja surmakuupäev. Kolm aastat tagasi oli õe sünnipäev viimane päev, millal ma temaga rääkisin. Ja vahel teeb nii haiget see, et ma ei suuda enam täpselt meenutada, mida me rääkisime või mida viimasena üksteisele ütlesime. Mitte, et see ju otseselt oluline oleks, aga ma tahan, et sellised mälestused oleksid värskelt ja selgelt meeles.
Mälestuste hajumine ja ühendus läbi lõhna
Olen hakanud laiemalt mõtlema, kuidas mälestused muutuvad ja kas need hakkavad hägustuma. Kolme aasta jooksul ei ole ma veel suutnud õe fotosid vaadata. Pildialbumid on minu jaoks veel nagu lukustatud uks, mille taga on tema eriline naeratus ja hetked, mida oleme koos jaganud, kuid mida avada veel ei suuda. Küll aga olen endiselt tema lähedust tundnud muul viisil: hiljuti ostsin ühe tema lemmikparfüümidest. Lõhn on midagi maagilist, mis tekitab tunde, et ta on mu kõrval, et tema kohalolu on veel siin, kas või aimatavalt.
Leian end sageli mõtlemas, et igatsen rohkem hetki, kus teised minult õe kohta küsiksid. Tahaksin temast rääkida, mälestusi jagada ja kuulda teiste meenutusi – see kinnitaks, et ta pole unustatud. Leinajale on olulised need hetked, mil saab rääkida lahkunust ja tunda, et see, kes on meile nii kallis, on endiselt mõtetes. Tunnen kartust, et mälestus õe häälest või naerust võib hajuda. Samas lohutab teadmine, et meil on videoid ja väikeseid mälestusi, mis aitavad mul tema kohalolu elavana hoida.
Õe juubel
Eile oleks mu õde saanud 40-aastaseks. Teades, kuidas talle meeldis pidusid korraldada, olen täiesti kindel, et ka see juubel ei oleks pidamata jäänud. Ta korraldas nii minu pulmapeo kui üllatuspeo oma elukaaslase sünnipäeva puhul, aga meil ei õnnestunud kunagi talle vastu ühtegi pidu korraldada. Kui ühel hetkel õe üks parimaid sõbrannasid minuga ühendust võttis ja uuris, kas meil on plaanis õe juubeli puhul koosviibimine teha, siis tekkiski mõte, et miks mitte. Tähistame ikkagi tema sünnipäeva, lihtsalt veidi teistmoodi.
Oleme otsustanud selle päeva puhul koguneda pere ja tema lähedaste sõpradega, et üheskoos tema mälestust austada. Hingedepäev on sattunud täpselt samale päevale, kui oleme planeerinud koosviibimise teha. Läheme ühiselt tema hauda külastama, süütame seal küünlad ja seejärel koguneme minu vanemate juurde peolaua ümber, et jagada ühiseid mälestusi. Ostsin ka mälestuste raamatu, kuhu kõik saavad soovi korral jagada nii mälestusi, tundeid kui ka soove. Antud mälestuste raamat on midagi, mille loodame kunagi edasi anda tema lastele, et nad tunneksid ema lähedust ka aastate pärast. Osad mälestused olen õe sõpradelt kokku korjanud juba ka varem ja lisan need raamatusse ise.
Kas sina oled kunagi lahkunud lähedase sünnipäeva tähistanud? Kuidas see välja nägi ja kuidas inimesed sellesse suhtusid?
Üllatavad ja soojad hetked
Õele pidu korraldades sain teada, et õe kolleegidel on saanud tavaks käia tema sünnipäeval ühiselt tema haual ja seejärel minnakse kohvikusse teda meenutama. Nad on loonud sellest omamoodi traditsiooni, mis teeb südame nii soojaks, sest näed, et ka väljaspool pereringi on neid, kes õde endiselt igatsevad ja hea sõnaga meenutavad. Mitmed õe sõbrannad käivad samuti tihedalt tema haual ja tunnistavad, et ka neile tuleb õde veelgi enam mõtetesse just sügisesel oktoobril.
Kuu aega tagasi käis õe pisike tütar mul külas. Hoian enda kontorilaual õe portreefotot. Kui õetütar tuppa astus ja seda fotot mu laual märkas, siis keeras ta üllatunult minu poole ja ütles: „See on ju minu emme.” Ma vaatasin vist sama üllatunult teda vastu ja ütlesin, et on jah sinu emme. Eks ma ju tean, et ega ta päris täpselt ei saagi aru, mida sõna “emme” tähendab, aga see oli nii hea tunne, et ta tunneb oma ema fotodelt ära. Ma endiselt ootan väga neid hetki, mil ta tahaks juba rohkem oma emast teada ja me saaksime koos fotoalbumeid vaadata. Ma usun, et siis ma leiaksin jõu ka ise neid fotosid vaadata.
Me leiname üksi
Veider on see, et kuigi me üldiselt perega räägime tihti ja paljudest asjadest, siis leinast ja nendest tunnetest, mis sellega kaasnevad, räägime me omavahel väga harva. Ei teagi, miks nii on kujunenud või kas peaks olema teistmoodi. Osalt ilmselt sellest, et see teema teeb ju kõigile haiget ja siis ei taha hakata torkima sealt, kus võib vallanduda järjekordne leina laine. Nii me leinamegi kõik justkui omaette. Harvad on hetked, kui näeme üksteist õe kaotuse pärast pisaraid valamas.
Oma ema murdumise hetkede nägemine on üks valusamaid osi õe kaotusest. Tunnen, et see on valu, mida ma ei saa kuidagi leevendada. Ma näen, et ta on väsinud ja see on väsimus, mida ei leevenda uni. See teadmine, et ma ei saa talle pakkuda mingit tõelist leevendust, tekitab minus tugeva abitu tunde.
Elades edasi ja hoides teda endas
Iga kord, kui näen sotsiaalmeedias fotosid õdedest, kes koos naeratavad, seiklevad või tähistavad, käib minust korraks läbi igatsuse ja kadeduse segu. See on valus meeldetuletus, et ma ei saa enam kunagi oma mõlema õega koos selliseid uusi hetki juurde luua. Olen mitmele ka nendel hetkedel lausa kirjutanud, et nautige ja väärtustage seda sidet, sest see on eriline ja habras.
Kolm aastat hiljem olen õppinud, et lein võib muutuda osaks meie olemusest, kuid see ei pea olema ainult valus. See on ka meeldetuletus armastusest ja sidemest, mis jääb püsima ajast ja ruumist sõltumata. Iga väike mälestus õest on kingitus, mis elab edasi minu sees, kujunedes minu elu osaks. Kuigi igatsus jääb, olen leidnud rahu selles, et tema kohalolu elab ja hingab edasi – läbi meie mälestuste, traditsioonide ja väikeste hetkede, mis kinnitavad, et ta on endiselt osa meist.
Autor: Maris Prisko
Maris, sinu kirjutis on nii hingeminev, nii ehe, seda igatsust on tunda igas üksikus sõnas. Ja see kurbus ja kaotusvalu peegeldub igas lauses, jätkugu jõudu ja jaksu selle mälestuse hoidmisel. Kaunid meenutused säravast ja soojast inimesest jäävad teile alatiseks🥰🥰
Väga südamlik kuulda kuidas olete seekord plaaninud mälestada teda. Andis indu ka oma isa sünnipäeval see aasta teisi utsitada, et koos tema nimel kokku saada. Isa surmast umbes 4 aastat ja tõesti on selline tunne, et tahaks et inimesed küsiksid ta kohta. Ta oli surres üpris vana ja aina vähem on neid kes temale mõtlevad. Ka mind häirib et juba unustan, näoilmeid ja jutte, on pilte, kuid neid viimasest ajast oli vähe. Ka meil tundub see olevat omaette igal pereliikmel. Küll aga oma pulmas isa perekonnanime ära saates sain kõigil pisarad voolama. Tulenev isadepäev on ka aeg mis on selline raskem.
Üks hetk oli ka mis minuga kaasa jäi, et kohalikul rahvamaja peol küsiti kas ma olen selle inimese tütar ja see nii rõõmustas mind, et teda mäletati ja temast räägiti. Nagu sinuga mõned aastad tagasi jagasin, et meil pereson õdede kolmik ning pärast sinu jagamist, tunnen veelgi rohkem tänulikkust et me oleme üksteisel olemas.