Viimased artiklid “Räägime surmast” lehel on olnud ühel või teisel moel lastega seotud. Olen mitmel korral mõelnud, mis võtmes kirja panna seda osa minu õe kaotuse loost, mis puudutas minu enda poega. Nii nagu õde mulle ütles: “Lase elul voolata ja õige leiab ise tee sinuni”. Ma olen proovinud tema…
Vereloovutamine on ilmselt enamusele meist teada-tuntud doonorluse võimalus. Miskipärast on teised võimalused doonoriks hakata palju vähemtuntud. Märtsis andsid väga paljud terviseasutused hoogu elundidoonorluse kampaaniale „Elu pärast“. Meil oli samuti plaanis sel teemal kirjutada, et anda omapoolne panus elundidoonorluse teadlikkuse tõstmisele. Seda eelkõige seetõttu, et seni on vaid 3% Eesti täiskasvanud…
Olen seda päris mitmel korral kirjutanud, et oma õe matusest ja üldse kogu matusepäevast mäletan ma väga üksikuid seikasid. Esialgu tundus isegi mõeldamatu, et sellest üldse midagi kirjutada saan. Aga ajapikku olen üles kirjutanud need momendid, mis suvalistel hetkedel meenunud on. Osad hetked ei ole mul ilmselt isegi päriselt meeles,…
Selle postituse kirja panemine hakkas pihta juba mitmed kuud tagasi, aga valmis sai ikka viimasel minutil. Mida lähemale ma enda loo kirjutamises matuse teemale jõuan, seda raskemaks läheb. Mitte ainult sellepärast, et valus on meenutada, vaid ka selle tõttu, et mida lähemale matusele, seda vähem ma mäletan. Õe matusepäevast ei…
Varasemates postitustes olen kirjutanud kuidas ja kellele helistasin, kui õe surmast teada sain ja kuidas iseeneslikult sõna levis. Kaastunde avaldamise postituses rääkisin põgusalt ka inimeste huvist ärasaatmise vastu ja üllatusest minu jaoks, et ka internetis on eraldi portaale, kus kaastundeavaldusi üles riputatakse. Aga mitte ainult kaastunde avaldused ei ole need,…
Kõik oli lõpuks kohale jõudnud. Nüüd ongi nii – õde ei ole enam. Kõik edasised otsused on meil vaja teha tema eest. Mõttes oli nii palju küsimusi, mis vajaks temalt vastuseid, aga me ei saanud neid enam küsida. Ühtpidi mõtled, et ta oli ju noor inimene ja on iseenesestmõistetav, et…
See viimane aasta on olnud emotsionaalselt minu elu kõige keerulisem aasta. Terve aasta ilma õeta, tema esimene surma-aastapäev. Süda puruneb uuesti tuhandeks killuks, kui ma selle välja kirjutan. Mäletan hetke, mis oli päev enne matuseid, kui ma pugesin enda teise õe kaissu ja ütlesin nuttes, et kuidas on võimalik, et…
Pärast seda, kui meieni oli jõudnud kõne õe surma kohta, läks info tema lahkumisest levima nagu kulutuli. Kui Eestis maandusin ja telefoni sisse lülitasin, oli telefon täitunud juba väga paljude kaastundeavaldustega. Esialgu tõrkus mu käsi neid avamast, sest ma korrutasin enda peas endiselt mõtet, et see ei ole võimalik ja…
Pärast lähedase surma hakkab pihta üks lõputuna tunduv asjaajamine ja seda saadab pidevalt ängistav tunne, et ma pean suutma olla asjalik sellise valuga, mis vaevu laseb hingata. Leinale omaselt on väga raske vajalikku infot ka töödelda ja talletada. Kui olin suutnud ennast veidigi koguda, siis kuulasin lindistatud arsti kõne lõpuni…