Olen seda päris mitmel korral kirjutanud, et oma õe matusest ja üldse kogu matusepäevast mäletan ma väga üksikuid seikasid. Esialgu tundus isegi mõeldamatu, et sellest üldse midagi kirjutada saan. Aga ajapikku olen üles kirjutanud need momendid, mis suvalistel hetkedel meenunud on. Osad hetked ei ole mul ilmselt isegi päriselt meeles,…
Ma unistasin alati õnnelikust abielust. Sellest, et abiellun oma parima sõbraga ja meil ei ole iialgi koos igav. Me leiame igale probleemile lahenduse ning ei lahuta iialgi. Katkise pere lapsena oli see mul nö eesmärk omaette. Tundub nii naiivne, aga täpselt nii mul läkski. Noored ja armunud Leidsin juba 21-aastaselt…
Surm on loomulik osa elust. Aga mitte lapse surm. See tundub meile nii ebaloomulik. Meie kaotus oli ootamatu. Mul oli raseduse ajal katkemise oht, kuigi ma päris täpselt ei teagi miks. Sattusin raseduse alguses kõhuvaludega haiglasse ja öeldi, et on mingi põletik. Rohkem ei täpsustatudki. Jäin haiguslehele ja ühtegi muud…
Ma leidsin Shalini enda jaoks läbi tema Spotify’s jagatud podcasti „Jalutuskäigud sinuga“, kui sattusin kuulama osa „Minu uue elu esimene suvi“. Seal rääkis ta lisaks muule ka leinast ja sellega toimetulekust. See, kuidas ta sellest rääkis, oli nii loomulik ja lohutav, et otsustasin temaga ühendust võtta ja uurida, kas ta…
Olin suvel saanud alles 14-aastaseks. Elasime ema, isa ja minust poolteist aastat noorema vennaga üsnagi toredat elu. Ema oli kõigest 41-aastane, kui selgus, et tal oli tekkinud kasvaja, mitte pahaloomuline (vähemalt nii meile öeldi). Sügise hakul pidi ema haiglasse minema. Toimus operatsioon ja kasvaja lõigati ära. Järgmisel päeval käisime teda…
15.06.2013 hommik, kiirustan tööle. Abikaasa käib mul järgi ja igal hetkel kallistab ja musitab mind. Ise ta peab Abruka regatile minema ja peaks oma asju üle vaatama, aga tal jagub silmi vaid minule. Enne minekut suudlen teda ja ütlen: „Ma ei tea miks, aga ma kuidagi ei taha, et sa…
Oli ilus juunikuu suvehommik, täpsemalt 7. juuni 2009. Sain telefonikõne ema töökohast: “Mariliis, su ema kukkus kokku ja viidi haiglasse.” Ma ei osanud midagi halba aimata, sest ema oli aeg-ajalt ikka oma kõrge vererõhuga arsti juurde sattunud. Läksin Haapsalu haiglasse üsna rahuliku südamega, istusin ootesaalis. Ühel hetkel nägin kaugemalt kanderaamil…
2007. aasta november oli nagu ikka. Tulemas oli vanaema juubel ja saime õdedega kokku, et mõned uuemad pildid selle tarbeks teha ning kingiks ära raamida. Sel hetkel ei teadnud meist keegi, et juba järgmisel päeval pööratakse meie elu peapeale ja 9 kuud hiljem on meid õdedest alles vaid kolm. 20….
See viimane aasta on olnud emotsionaalselt minu elu kõige keerulisem aasta. Terve aasta ilma õeta, tema esimene surma-aastapäev. Süda puruneb uuesti tuhandeks killuks, kui ma selle välja kirjutan. Mäletan hetke, mis oli päev enne matuseid, kui ma pugesin enda teise õe kaissu ja ütlesin nuttes, et kuidas on võimalik, et…