Anna kaotuse lugu

Sa ei arva kunagi, et see juhtub sinu perega. Alati kuuled ja näed, kuidas on teistel, aga mitte meil. Mis sest, et surma ning haigestumist oli selleks hetkeks meie suguvõsas mitmeid kordi olnud, ei arva sa kunagi, et nüüd on järg meieni jõudnud. Oli 17. august 2017. aastal. Ema oli Ida-Tallinna Keskhaiglas täiendavatel sooleuuringutel seoses üpriski tavaliste kõhu muredega. Ikka muretsesime õe ja isaga, kuid meile oli räägitud, et eks see laktoositalumatus ole…

Diagnoos

Mäletan selgelt seda augustikuu hommikut. Ärkasin ülesse, sest kuulsin õde nutmas teises toas. „Emmel on vähk“. Mõne tunni pärast olime haiglas ja nutsime kõik koos. Diagnoos – 4. staadiumi käärsoolevähk, mis on edasi levinud maksa. Sel hetkel mõtlesime me kõik, et kui vaid oleks võinud olla see laktoositalumatus. Algas teekond onkoloogia osakonnas, tuli ette võtta uus elu, mis sisaldas suures mahus keemiaravi ja erinevaid arstivisiite.

Kuigi mõned päevad pärast keemiaravi olid talle alati rasked erinevate kõrvalmõjude pärast, ei kaotanud ta kunagi oma naeratust suult. Ning see positiivsus ja rõõmsameelsus – see oli täiesti uskumatu. Kui need mõned päevad pärast keemiaravi tundis ta jälle iseendana, siis ta isegi vahepeal ütles, et ei tea, kas pandi mulle ikka õige diagnoos.

Kuna kõrvalmõjud osutusid lõpuks siiski liiga rasketeks ja ravi enam nii hästi ei mõjunud, otsustati 2018. aasta veebruaris uue ravi kasuks. Koos sellega läksid ka juuksed. Istusime minu toas peegli ette ja oma armsad lokikesed lubas ta mul ise maha ajada. See oli kurb, kuid ta rokkis täiega oma siilipead. Elu läks ikka vaikset viisi edasi – töö, keemiaravi, arstid, lõputud vereandmised. Kuid selle kõige juurde mahtus ka palju jalutuskäike maal metsades, reis Horvaatiasse, rannaskäigud, naeru ja rõõmu. Ka siis tabasid meid mõtted – kuidas saab sellel inimesel olla neljanda staadiumi vähk.

Olles aasta ja kolm kuud keemiaravi saanud, saime 2018. aasta lõpus jahmatava šoki – ravi lõpetatakse ja Haigekassa ei toeta enam. Ainus variant ravi saamiseks oli Vähiravifond Kingitud Elu, kes hakkas meie kalli ema ravi toetama. Aga kõik elu läks muidu ikka üpriski vanaviisi.

Kui elu hakkas muutuma

Kuni 2019. aasta kevadeni oli kõik, ütleks, et üpriski hea. Siis 8. aprill hakkas kõik allamäge minema, tekkis soolesulg ning vajalik oli operatsioon. See oli väga hirmus aeg, sest me ei teadnud, mis saab. Keemiaravi tablette võtta ei tohtinud ega saanud, operatsioonijärgne õmblus ei paranenud nii hästi, kui oleks võinud, hakkasid tekkima põletikud, oli tihti palavik, enesetunne halvenes. Oli näha, kuidas vähk ja keemiaravi võtavad meilt vaikselt meie ema.

Selleks hetkeks oli ka Kingitud Elu poolt ravi lõpetatud. See suvi möödus vaiksemalt kui eelnevad, veetsime palju aega maal, võtsime vastu tema 50. juubeli, kuid augustikuus oli tunda, et ta on väga väsinud… Oli palju oksendamist, tema kõne oli muutunud ja peamine mure oli magamatus. Ta lihtsalt ei maganud, ei öösel ega päeval. Septembris me väga enam väljas ei käinud. Ta oli väga kõhn, ühel nädalal võttis üle 7kg alla. See oli hirmutav ning valmistusin, et ühel hommikul, kui lähen ta tuppa, siis tema rindkere enam ei liigu.

Selle teekonna lõpp…

Oli oktoobrikuu. Ta oli väga nõrk, kuid maal üles kasvanud naisena, tahtis ta ikka toimetada ja  toimetaski. Kuigi koduseid toiminguid, poeskäigud jms tegin mina, siis endaga sai ta alati ja kuni lõpuni hakkama. Selleks hetkeks saime ka palliatiivravi koduõe teenust, tänu kellele sai ema lõpuks öösel magada. 5. oktoobril tähistasime õe sünnipäeva perega. Kui ta muidu enam väga niisama kodus ringi ei liikunud, siis sel päeval aitas ta köögis süüa teha, istus koos meiega laua taga, sõime ja jõime teed. Ta justkui võttis kogu oma viimse energia kokku selleks päevaks, sest juba järgmisel päeval muutus kõik.

Ta oli väga väga väsinud. Lausa nii väsinud, et tundus, et oli võtnud oma unerohtu liiga palju. Saime sel õhtul aru, et miski on väga valesti. Tegelikkuses hakkas ta juba siis meie juurest lahkuma. Kui 7. oktoobri hommikul nägin, et ta polnud ennast terve öö liigutanud, helistasin meie koduõele, kes rääkis nii ilusti. Ta ütles, et ema on väga väsinud ja ta tahab nüüd puhata. Sain kohe aru, mida see tähendab. Ta selgitas, mida saame teha, ning et tuleb õhtul läbi, et näidata, kuidas teda liigutada lamatiste vältimiseks.

Sellest hetkest olime terve perega iga sekund tema kõrval. Panime talle telekast tema lemmiku saate käima, kallistasime ja musitasime teda, tegime nii palju paisid ja silitasime tema käsi ja nägu. Rääkisime, kui kallis ta meile on, ja et ta võib minna, kui ta on selleks valmis. Mingil hetkel ta ei reageerinud enam millelegi. Ta lihtsalt hingas ning ka see hakkas ühel hetkel vaikseks jääma. Aga me olime endiselt kõik tema kõrval, liigutasime teda iga paari tunni tagant, paitasime, kallistasime, rääkisime.

Oli kätte jõudnud 8. oktoobri hommik. Kui teised tol hommikul sättisid tööle ja kooli, siis meie ikka istusime ja pikutasime tema kõrval, kuniks kell näitas 6:45 ja ta tegi enda viimase hingetõmbe. Ja oligi kõik. Tema hing oli lahkunud. Käis kiirabi ja mõne tunni pärast tuli talle auto järgi. Nägime, kuidas ta ära viidi. Oli nii valus mõelda, et järgmine kord, kui teda näen, on ta kirstus ja et see on viimane kord.

Matused ja lein

Need olid ühed ilusad matused ja ta sai oma sünnikohta puhkama. Ta puhkab ühe ilusa pihlapuu all, kus kevadel toimetavad sipelgad ja hoiavad tema ümbrust puhtana. Tema pea all on meie kirjad talle ilusate soovide, mälestuste ja mõtetega. Tal on kaelas tema lemmikkiviga ripats, mida ta alati kandis. Ta oli nii ilus. Oli hea näha, et ta saab lõpuks magada. Magada ilma valudeta, piinadeta, rohtudeta. Teda ootasid seal paremas kohas paljud, keda ta polnud ammu näinud. Olen kindel, et ta võeti suurte soojade kallistustega vastu.

Kui tema teekond lõppes, siis meie oma algas. Algas meie lein, meie elu ilma temata. Kogu see teekond on olnud väga raske. On uskumatu mõelda, et varsti täitub elust ilma temata juba 4 aastat. Oleme tema haual väga tihti. Suvel, kui on tema sünnipäev, viime talle alati hauale palju lilli ja sööme aias kooki. Tähistame tema imelist elu. Kui ta vaid ise teaks, kui paljudele ta korda läks ja kui palju ta on mõjutanud seda, mida ma hetkel teen. Kindlasti ta näeb seda, aga..

Kuhu ema kaotus mind täna suunanud on

Me rääkisime temaga palju surmast, suremisest, valudest, mõtetest ja tunnetest. Minu viimane küsimus talle sellega seoses oli „Kas sa oled valmis minema?“ ta vastas „Ma olen juba ammu, aga mind ju lihtsalt ei võeta veel“.

Ta rääkis alati ausalt ja see on olnud nii suureks abiks minu leinas. Ta külastas mind palju minu unenägudes pärast lahkumist. Vastas küsimustele, millele ta ei saanud vastata siis, kui neid mõtlesin. Ma olen tänulik, et sain temaga hüvasti jätta ja ma tean, et nii paljud meie ümber on läbimas sarnast olukorda hetkel.

Õppides tegevusteraapia eriala, on minu tööülesandeks aidata inimesi, et nad saaksid toime tulla oma igapäevategevustes. Aga sinna alla kuulub ka suhtlemine. Suhtlemine enda lähedastega. Ma lihtsalt tean, kui tähtis ja kui oluline see on. Mina ja mu pere on käinud selle tee läbi ning tänu sellele on ka minu lõputöö sel teemal.

Ma olen loomas vestluskaarte, mis toetavad inimesi, kes on sel teekonnal ning vajaksid natuke suunamist neist teemadest rääkimisel. Ma tahan nii väga anda võimaluse teistele inimestele rääkida surmast abistatult. Seetõttu on minu kampaania üleval Hooandjas, kus kogun inimeste toetusi, et saaksin see kõik ellu viia.

Vaata rohkem Anna kampaania kohta Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/raakides-surmast-vestluskaardid-surijale-ja-tema-lahedastele