Hauaplatsi hooldamisest ja hauakivi valimisest oleme kirjutanud ka varem – Maris on jaganud praktilisi soovitusi nii hauaplatsi korrastamiseks kui ka sobiva hauakivi leidmiseks. Seekord läheb Ingrid teemaga detailsemaks ja vaatab lähemalt, kuidas erinevad materjalid, viimistlused, tekstilahendused, piirded ja paigaldus mõjutavad hauaplatsi vastupidavust ning hooldusvajadust.
Fookuses on eelkõige praktilised valikud, mis aitavad luua lahenduse, mis sobib Eesti kliimasse, püsib hästi hooldatav ja näeb väärikas välja ka aastate pärast.
Hauahoolduse põhitegevused
Hauahooldus ei pea olema keeruline. Kui teha asju järjekindlalt, püsib plats puhas ja väärikas ka ilma suuremate ettevõtmisteta. Põhitegevused on lihtsad:
- riisumine ja prahi koristus (lehed, oksad, vanad küünlaümbrised);
- rohimine ja servade korrastus (väiksemad tööd sagedamini on lihtsamad kui harva ette võetav suur koristus);
- küünalde ja vaaside korrastamine (et asjad püsiksid paigal ja plats jääks korrektne);
- lilled ja haljastus (mõõdukalt, et hooldus ei muutuks koormavaks);
- pinnakatte korrastus (liiv, killustik, muru – riisumine, vajadusel tasandamine, värskendamine ja muru niitmine);
- hauakivi esikülje õrn puhastus (tolm maha, vajadusel vesi ja pehme hari).
Siinkohal tasub endalt küsida, kas teed hoolduse ise või hoopis tellid teenusena? Kui käid ise harvem, on mõistlik valida lahendus, mis püsib korras väiksema vaevaga. Kui hooldus on tellitud, tasub teenusepakkujaga läbi rääkida, mida täpselt tehakse ja kui sageli – nii ei jää ootused ja tegelik tulemus erinema.
Et hiljem oleks lihtsam hooldada
Kalmistu on meie lähedaste viimane puhkepaik, aga samal ajal ka osa loodusest. Ilm teeb oma töö ning linnud ja loomad käivad seal omasoodu. Linnud uudistavad küünlaid ja lilli, jänesed või kitsed näksivad noori taimi ning mõni rebane võib liiva või peenart tuhnida. See on lihtsalt osa loodusest, millega tasub arvestada. Seepärast võiksid vaasid, küünlad ja muud kaunistused olla valitud ja paigutatud nii, et need püsiksid võimalikult hästi omal kohal. Ka hauaplatsi piirid tasub meeles pidada, et kõik sinna paigutatu peaks jääma oma platsi sisse ega tohiks häirida naaberhaudu või kalmistu hooldamist.
Lillede ja vaasidega tasub hoida lihtsat joont. Lõikelilled närbuvad kiiresti, vajavad sagedat vahetamist ja lõpuks tuleb need ära korjata, kerged plastvaasid aga kipuvad tuulega ümber minema. Vähem hooldust nõuab raske kalmistu- või aiavaas, kuhu saab istutada hooajalilli või püsikuid. Eelista varianti, mille põhjas on ava või mis on üldse põhjata, et niiskus pääseks ligi, ja paiguta vaasid nii, et kastmiseks ei pea hauale astuma. Kui soovid peenart, mõtle ette, kui palju sa reaalselt rohida jõuad. Väike ja selge peenar on parem kui suur, mis kipub kiiresti käest minema.
Küünalde puhul aitab latern või stabiilne küünlaalus. Nii ei lükka tuul küünalt pikali ja lindudel on vähem põhjust küünlarasva nokkima tulla. Üldiselt kehtib lihtne reegel – mida vähem lahtisi asju, seda vähem segadust ja seda hoitum näeb plats välja ka siis, kui sa ei jõua tihti käia.
Kalmistu eeskirjad – mida tohib ja kuhu mis mahub
Enne, kui valid hauakivi kuju ja mõõdu, tellid hauapiirde või planeerid hauaplatsil midagi muuta, tasub üle vaadata, mida kalmistu eeskirjad lubavad. Need reeglid on selleks, et kalmistu üldilme ja tavad säiliksid – piirid, mõõdud, materjalid ja paigutus oleksid kooskõlas ning hauaplatsid oleksid hästi hooldatavad.
Praktikas puudutavad eeskirjad sageli hauatähise ja hauapiirde mõõte, materjale ning seda, kuhu mida tohib paigutada. Valitud lahenduse puhul tuleb arvestada ka naaberhaudadega (näiteks kõrgused ja piirid) ning maapinna eripäradega, sh vee liikumisega. Kui plats tehakse maapinnast liiga kõrgele või “tõstetakse” valesti, võib vihmavesi hakata naaberplatsi poole liikuma või jääda kuhugi seisma. Hästi toimiv lahendus arvestab olemasolevat pinnast ja kaldeid. Kallakut ei pea “ära kaotama”, vaid teha paigaldus nii, et see oleks maapinnaga kooskõlas ja püsiks loomulik.
Pinnavormid ei tähenda, et mõnda materjali ei saaks kasutada. Sellistel platsidel oskab hea paigaldaja lahenduse teha nii, et see püsib ja jääb viisakas. Kallakuga platsil saab kasutada samu materjale nagu tasase platsi puhul – oluline on lihtsalt paigaldusviis ning hind võib olla kõrgem. Tulemuseks jääb siiski stabiilne ja ilus lahendus, mis püsib ning on hiljem hästi hooldatav.
Kui pereplatsil on kivi juba olemas
Väga sageli on pereplatsil juba mõni tähis olemas. Siis tekib küsimus, kas uus kivi peaks olema sarnane? Mõnikord on see hea mõte, sest tekib ühtne tervik. Samas tasub arvestada, et täpselt samasugust kivi ei leia pea kunagi – looduslik materjal ongi erinev ja väike toonivahe on täiesti normaalne.
Inimesed on erinevad ja vahel on kõige sobivam, kui uus tähis on just selle inimese nägu, keda mälestatakse. Siis on see “oma” ja arusaadav ka aastate pärast – vaatad ja saad kohe aru, kelle koht see on. Vahel on vaja olemasolevale kivile lisada ainult nimi, kuupäev või lühike tekst.
Üks praktiline soovitus veel: kui on tõenäoline, et tulevikus soovitakse lisada pereliikmete nimesid, tasub see kohe läbi mõelda. Siis saab kivi paigutuse ja kujunduse teha nii, et juurde lisamiseks jääks ruumi.
Kui tahad tähistust kohe, aga suure kivi otsus tundub veel raske, võib esialgu olla mõistlik tellida hauaplaat. Hauaplaat on väiksem ja soodsam, kuid annab hauale selge tähise. Samas on hoolduses vahe – plaat, eriti kui ta on maapinna lähedal, kogub rohkem tolmu, liiva ja leheprahti.
Hauakivi materjal Eesti kliimas
Eesti ilm on kivile karm. Niiskus ja külmumine-sulamine teevad oma töö. Kui materjal on poorsem, imab see kergemini niiskust ning külmumise ja sulamise kordudes hakkab kivi pind ajapikku kuluma ja murenema. Seepärast on graniit meie kliimas enamasti kõige kindlam valik – see on tihe, ilmastikukindel ja püsib loetavana aastate kaupa.
Valge marmor võib alguses tunduda väga hele ja “puhas”, kuid vanade tähiste pealt näeme sageli muutusi. Kive on kunagi puhastatud liiga tugevate vahenditega, pind on saanud kannatada, kivile on tekkinud punakas varjund, mõni kivi on poleeritud õhemaks ja tekst on ajaga madaldunud või mõnel juhul peaaegu kadunud.
Dolomiit on samuti poorsem materjal ja vajab Eesti kliimas rohkem hooldus- ja ilmastiku arvestust kui graniit. Kui eesmärk on, et tähis kestaks võimalikult muretult, on graniit kõige õigem tee.
Hauakivi esikülg ja viimistlus
Hauakivi juures on viimistlus üks olulisemaid valikuid, sest see mõjutab, kas kiri on hästi loetav ja kui kiiresti hakkavad silma tolm, veeplekid, liivapritsmed ning niiskusega tekkiv roheline katt. Kõige tavalisem on poleeritud esikülg. See on selge, pidulik ja üldiselt lihtsam puhastada. Rolli mängib ka kivi toon. Tumedal poleeritud graniidil jäävad tolm ja pritsmed kiiremini silma, heledamal ei paista mustus tavaliselt nii tugevalt välja.
Tasub teada, et „poleeritud“ ei tähenda alati, et kogu kivi on läikiv. Sageli on poleeritud ainult esikülg, sest just sealt loetakse teksti ja seda on kõige lihtsam puhtana hoida. Küljed ja tagakülg võivad olla saetud, looduslikuma töötlusega või klombitud servadega.
Klombitud servad jätavad hauakivile looduslikuma ilme. Tänapäeval lõigatakse kivitoorikud masinatega ja servad töödeldakse hiljem ebaühtlasemaks. Nii saab säilitada loodusliku välimuse, kuid kivi ise on enamasti kompaktsem ja paremini paigutatav kui vanad suured põllukivid. Hauakivi mõte on ju eelkõige esiküljel: nimi, tekst ja see, mida tullakse lugema. Mõnes peres on ka vana tava, et surnu selja taha ei vaadata.
Tekst ja loetavus
Hauakivi teksti ja sümbolite osas ei ole “õiget ega valet” varianti, see on väga isiklik valik. Kes soovib ainult aastaarve, kes täpseid kuupäevi; kes valib ainult eesnime, kes lisab hüüdnime, neiupõlvenime või lühikese sõna, mis perele midagi tähendab. Hauakivi on mälestuskivi, mitte dokument, nii et kõige olulisem on, et tekst tunduks teile endale õige. Küll aga tasub mõelda sellele, et kiri oleks loetav ka aastate pärast.
Loetavust märkab inimene sageli alles kehva ilmaga. Kuiva ilmaga võib värvimata tekst hästi välja paista, sest töötlemata raiutud kiri on poleeritud pinnast heledam. Niiskusega aga tumeneb ka tekstiosa ja kiri võib sisuliselt ära kaduda. Eriti kergesti juhtub see heleda, täpilise või kirju halli kivi puhul. Seepärast on kaks võtmekohta – piisavalt sügav raie ja tekstiosa värvimine. Tumehall kivivärv või -lakk sobib tavaliselt enamikule tumedamatele kividele, heledama kivi puhul on must sageli praktilisem, et kiri päriselt välja tuleks.
Teine võimalus on reljeefne kiri. Tähed või sümbol on välja toodud ning taust jääb sügavam ja matt. Taust töödeldakse enamasti liivapritsiga ühtlaselt karedaks või käsitsi klombituks, mis annab loodusliku ja ebaühtlasema pinna. Kontrast on väga hea ja kiri püsib loetav ka niiske ilmaga. Tuleb vaid arvestada, et kare taust võtab mustust kergemini ligi ja võib varjus kiiremini sammalduda, nii et kivi vajab aeg-ajalt õrna puhastamist.
Loetavust mõjutab ka paigaldus. Paljudel Eesti kalmistutel on pinnas liivane või mullane ning vihmaga pritsib liiv kivile, jättes teksti peale tolmuse loori. Mida lähemal kiri maapinnale on, seda rohkem see määrdub. Seepärast tasub läbi mõelda kivi kõrgus ja vajadusel kasutada hauakivile alust – mitte liiga kõrget, vaid sellist, et kiri oleks loetav ka pärast vihma.
Hauakivi alus
Hauakivi alus täidab kahte ülesannet – tõstab kivi maapinnast kõrgemale ja fikseerib paigalduse, et takistada vajumist. Lisaks toob alus eriti kandilise kivi puhul kuju paremini esile.
Aluseid tehakse nii betoonist kui graniidist. Betoonalus on levinud ja soodsam lahendus. Graniitalus on kiviga visuaalselt ühtlasem ning väga vastupidav, kuid enamasti kallim. Alus ei pea olema sama tooni kiviga, neutraalne värv võib tervikut isegi paremini toetada.
Hauapiire
Hauapiire annab hauaplatsile raami, mis ütleb vaikselt ja selgelt, et siin on kellegi koht, siin on kellegi viimane puhkepaik. Lisaks aitab piire hoida platsi kuju, eristada naaberplatse ja teeb hoolduse lihtsamaks. Eriti siis, kui platsid on lähestikku. Materjali valikul tasub mõelda kestvusele ja sellele, kuidas piire käitub Eesti ilmaga. Kui eesmärk on looduslik ja ajas stabiilne tulemus, on kõige kindlam valik enamasti graniit.
Graniitpiirdeid on erineva töötluse, värvi ja profiiliga – kitsamaid ja laiemaid, karestatud, klombitud, poleeritud, tahutud. Kitsam lahendus jätab rahulikuma ja õhulisema joone, laiem materjal annab massiivsema raami. Mõlemad on toimivad ja valik sõltub platsi mõõdust, üldmuljest ja sellest, kui tugev raam on mõistlik. Paekivi võib olla ilus ja kohalik, kuid meie niiskes kliimas on ta poorsem ning vajab rohkem tähelepanu.
Puhastamine
Kõige kindlam hooldus algab lihtsatest asjadest: pehme hari, puhas vesi ja vajadusel neutraalne pesuvahend (näiteks roheline seep). Vältida tasub happelisi vahendeid, terasharja ja üldjuhul ka survepesurit. Need võivad pinda kahjustada ning poorsete kivimite puhul võib kahju jääda püsiv. Eriti hauaplaadi ja madalal asuva kivi puhul aitab lihtne võte: eemalda kõigepealt lahtine tolm ja liiv ning alles siis pese.
Kui kivi tagaküljele, servadele või reljeefse kirja karedale taustale tekib sammal, ei pea seda kartma ega iga hinna eest maha võtma. Mõnele platsile sobib see isegi hästi, andes pehmust ja ajatunnet. Oluline on pigem, et esikülg ja tekst oleksid loetavad ning üldmulje hoitud. Kui sammal siiski häirib, alusta õrnalt pehme harja ja veega, mitte tugevate vahenditega.
Paekivi puhul on puhastamisel ettevaatlikkus eriti oluline, sest see on pehme ja kihiline materjal. Eesti ilm teeb sellele niigi oma töö – kivi saab märjaks, külmub ja sulab jälle ning aastatega hakkab pind murenema. Tugev surve, karedad harjad ning tugevad või valgendavad puhastusvahendid kiirendavad seda veelgi. Vana paekivi ei peagi välja nägema nagu uus, loomulik vananemine kuulub selle materjali juurde.
Kokkuvõtteks
Kui sa pole kindel mõõtudes, materjalis, paigalduses või hoolduses, küsi nõu juba enne otsustamist. Nii saad lahenduse, mis sobib sellele kalmistule ja platsile ning püsib viisakas ka aastate pärast – ilma et hiljem peaks midagi ümber tegema.
Autor: Ingrid Nahkor
