Mida varem, seda parem ehk räägime surma kirjaoskusest

Tavapärastes artiklites vaatame süvitsi konkreetseid teemasid, probleeme või kogemusi, sel korral astume aga sammu tagasi, et näha suuremat pilti. Täpsemalt seda vundamenti, millel baseerub Räägime Surmast veebilehe sisu. Nagu ka Kristjan eelmise artikli lõpus mainis, on oluline omada mingeidki teoreetilist teadmisi enne seda kui kogemus meieni jõuab. Lisaks lehe nimele on paljudes artiklites tulnud esile sõnum, et surmast rääkimine on oluline. Aga miks? Milline on reaalne kasu? Ja kust me teame, mis teemad peaks meie lugejateni jõudma? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks astume täna sammu teaduse maailma ning räägime surma kirjaoskusest.

Raamistiku loomine

Surma kirjaoskus tundub väga võõras mõiste ning ütlen ausalt, et kuigi olen selle teemaga tegelenud paar aastat, tundub see eesti keelne tõlge siiani kohmakas. Ingliskeelset mõistet death literacy võib tõlkida ka kui surmaalased teadmised ning ühel konverentsil kuulsin ka varianti surmaalane teadlikkus.

Kuigi juba enne surma kirjaoskuse loomist olid mitmed kogukonnad maailmas liikumas surma positiivsuse (death postitivity movement) või kaastundliku kogukonna (compassionate communities) suunas, siis Austraalia kliiniline psühholoog Kerrie Noonan ja tema tiim aitasid selle kõige raamidesse panna. See oli vajalik, et kogukonnad, näiteks linnad, vallad ja riigid, saaksid enda sekkumist paremini fokusseerida. Läbi selle on lihtsam mõista, mida on vaja selleks, et toetada inimest elu lõpus.

Surma kirjaoskust defineeritakse kui teadmiste ja oskuste kogumit, mis võimaldab ligipääsu elulõpu- ja surma hooldusvõimalustele, aitab neid mõista ja nende järgi tegutseda. Peale kuut aastat uurimustööd, kaasates uuringusse 308 inimest, pandi 2015. aastal paika ka surma kirjaoskuse osad.

Teadmised ja oskused

Esimesed kaks osa said üsna kiirelt paika: teadmised ja oskused. Teadmiste olulisus on väga lihtsasti mõistetav. Iga inimene peaks teadma, milliseid võimalusi pakub tervishoiusüsteem tema kodukohas palliatiivse ja elu lõpu hoolduse jaoks ning kuidas aitab esmatasand hooldada surijat kodus. Olulisel kohal on ka muud praktilised teadmised, näiteks testamendi tegemine. 

Oskuste poole pealt on kindlasti vajalik teada, kuidas hoolitseda surija ja hiljem lahkunu keha eest. Siinkohal ei peeta silmas, et kõik inimesed peaksid olema isehakanud tervishoiutöötajad, vaid seda, et inimesed oleksid teadlikud lihtsamatest protseduuridest ning   neil oleks valmidus ka surijatega elu lõpu teemadel vestelda. Kui lähedasel on piisavalt teadmisi, oskavad nad ka näiteks perearstiga erinevate võimaluste üle arutleda, et lõpptulemus sobituks surija ja tema pere soovidega.

Räägime Surmast lehelt on võimalik enda teadmisi ja oskusi täiendada peamiselt asjaajamiste artiklite ning valdkonna spetsialistide poolt kirjutatud külalispostituste kaudu. Kuigi kõik esimese korraga meelde ei jää, siis ongi oluline, et oskaksid leida vajaliku informatsiooni sellel hetkel, kui Sinul või Sinu lähedasel seda vaja on.

Kogemuslik õppimine

Ilmselt oled lugejana juba mõistnud, et teiste kogemused on suurepärane viis õppimiseks. Nii mõnigi lugeja on meile kirjutanud, et kaotuslugude lugemine on neid eelolevaks sündmuseks paremini ette valmistanud. Samas ei tohi aga unustada oma isiklikke kogemusi. Millised mälestused on Sinul matustest, surnu nägemisest või muust surmaga seonduvast? Läbi analüüsi võid jõuda selleni, et mõistad, mida võivad teised inimesed sellistes rasketes olukordades tunda ja vajada. Muidugi on oluline meeles pidada, et iga inimene on erinev ning samuti on seda ka iga surm, matus ja lein.

Noonani tiim lootis, et läbi kogemusliku õppimise suudab inimene normaliseerida surma kui sündmust. Sama tõi oma hiljutises kogemusloos välja ka üks näitleja: “Prooviprotsessi käigus oleme me surma teinud väga argiseks. Võtnud selle ümbert ära kogu romantika ja kogu traagika”. Samuti aitavad kogemused meil mõista, kui oluline on nendel rasketel hetkedel kogukond. Inimesele, kes ei ole leina tõttu suuteline voodist tõusma, on väga suureks abiks, kui naaber ilma küsimata ka tema maja eest lume ära lükkab, või hoolitseb selle eest, et leinaja ei peaks oma pead vaevama toidu valmistamisega, nagu tõi oma kaotusloos välja ka Kerstin.

Ühiskondlik aktiivsus

Ütlen ausalt, et ühiskondliku aktiivsuse puhul on tegemist nii-öelda edasijõudnute tasemega. Kui surma teemadest suudetakse lugeda või enda ja teiste kogemusi analüüsida, siis sellest teistele rääkimine on paljude jaoks keeruline. Seda suuresti meie ühiskonna pärast, kus surmast rääkimine ongi tabu. Ühiskondliku aktiivsuse all peeti silmas seda, et aidatakse ka enda lähiringkonnast kaugemaid inimesi, jagatakse enda kogemusi ning toetatakse neid, kellel seda abi vaja on. Teine pool sellest on iseenda elu lõpu soovide üleskirjutamine või nende avaldamine lähedastele.

Toetavad “padjad”

Lähedase kaotamine on justkui väga kõrgelt kukkumine. Me ei saa seda kukkumist kuidagi ennetada või ära hoida, kuna surm tuleb varem või hiljem. Aga võime vaadata kõiki eelpool mainitud surma kirjaoskuse osi kui patju, mille asetame maandumise pehmendamiseks alla. Need “padjad” aitavad meid vaimselt ettevalmistada, toetata nii surijat kui iseennast lähedase rollis, aga aitab muuta ka surmajärgse asjaajamise ladusamaks. Ära jääb kogu üleliigne segadus emotsionaalselt niigi raskes olukorras.

Lisaks aitavad need meid sündmuse lõpetatuse juures (closure). Kui meil on aega enda emotsioonidega olla, võtta aeg maha, et leinata, siis on ka elus edasi liikumine hiljem lihtsam. Tuletan meelde, et komplitseeritud või siis pikaleveninud leina üks riskitegureid ongi just leinaja eelnevad teadmised, millest saab lähemalt lugeda siit. Nagu ma ka peiede teemalises artiklis kirjutasin, et peied sündmusena on oluline rituaal, mis aitab meil eluga edasi liikuda. Kui praktiline pool on varasemalt läbi mõeldud, on lihtsam ka matustel ning peielauas emotsionaalselt kohal olla ning tänu sellele on võimalik tavapäraselt leinata. 

Loodan, et tänane artikkel aitas luua veidi selgust ning ka Sinul, hea lugeja, on võimalik veidi mõelda, millised “padjad” vajavad veel lisatäidet.

Autor: Jane Kaju

Noonan, K., Horsfall1, D., Leonard, R., Rosenberg, J. (2016). Developing death literacy. Progress in Palliative Care, 24(1), 31-35. DOI 10.1080/09699260.2015.1103498