Marini kaotuse lugu

Surm on loomulik osa elust. Aga mitte lapse surm. See tundub meile nii ebaloomulik.

Meie kaotus oli ootamatu. Mul oli raseduse ajal katkemise oht, kuigi ma päris täpselt ei teagi miks. Sattusin raseduse alguses kõhuvaludega haiglasse ja öeldi, et on mingi põletik. Rohkem ei täpsustatudki. Jäin haiguslehele ja ühtegi muud piirangut mulle ei seatud. Olin haiguslehel jõudnud olla 3 kuud, kui korraga tulid ühel ööl veed ära, aga ma olin alles 26 nädalat rase. Sõitsime kiiresti EMOsse. Olin täiesti kindel, et kõik läheb hästi.

Helikopteriga Tallinna haiglasse

Haiglas teavitati, et mind viiakse helikopteriga Tallinnasse. See ei ehmatanud mind liiga ära, sest Hiiumaal elades ei tundu see nii ootamatu või eriline. Pigem olin õnnelik, et minuga tegeletakse ja saan abi. Kurb ja ka veider oli see, et meest helikopteriga kaasa ei võetud. See tekitas minus palju küsimusi. Ta pidi mööda maad hommikul esimese praamiga tulema. Oleksin väga tahtnud, et ka tema oleks minu kõrval mulle toeks saanud olla. Samas olin nagu udus, ilmselt šokist. Mul ei meenu, et mingeid väga teravaid tundeid või emotsioone oleks olnud. Nii helikopteris kui ka haiglas oli arst väga optimistlik ja rääkis, et vahel õnnestub rasedust lausa kuu aega säilitada. Olin positiivne ka siis, kui Marii 2 päeva pärast siiski sündis ja lastehaiglasse intensiivi viidi.

Minu optimismi ei vähendanud ka need piiksuvad masinad, mille saatel igal tema külastuskäigul olime. Need helid seal haiglas ei unune iial. Kahjuks ei lubatud meil kogu aeg tema juures olla. Emadepäeval ütlesime talle, et käime korraks kiiresti kodus asju toomas ja tuleme juba homme tagasi. Me ei aimanud, et see oli hetk, mil nägime teda viimast korda. Temal oli aeg minna. Kõigest 9 päeva pärast sündimist.

Pumpasin parasjagu Mariile rinnapiima, kui telefon helises. See oli mu elu kõige hullem kõne – haiglast. Öeldi, et minu tütar on surnud. Nad proovisid teda elustada, aga tulutult. Pidime Hiiumaalt tagasi Tallinnasse sõitma, aga kahjuks ei saanud nad nii kaua teda intensiivis hoida. Seega sõitsime tagasi tühja Tallinnasse ja lihtsalt ootasime mitu päeva. Tungiv vajadus oli siiski sõita, et olla talle lähemal. Järgmine kord nägime Mariid alles pärast lahkamist surnukuuris. Ta lebas seal nagu nukk, täiesti külm. Musitasin teda, aga kahetsen väga, et ma ei küsinud, kas ma oleks tohtinud ka teda sülle võtta.

Tuhk krundil

Matuseid otsustasime mitte pidada. Mulle ei meeldi matused ja ma ei tahaks ka endale neid. Minu jaoks on see üks nutt ja hala. Mulle meeldivad nende kultuuride matused, kus surnust positiivset meenutatakse ja tema elu tähistatakse. Alguses, ilmselt ligi aasta, oli Marii tuhk urnis kapi peal. Seejärel otsustasime ta tuha laiali puistata meie krundile, kuhu maja ehitame. Muutsime ka krundi nime – Mariike. Tahtsime küll Marii panna, aga külas on juba Mari kinnistu ja seega oli meie tütre nimi liiga sarnane. Lisaks, ekskavaatori mees leidis krundilt suure kivi, mille tõstis sissesõidutee äärde ja sellel on nüüd silt “Mariike”. Sinna kivi juurde tema tuha puistasimegi. Urni lõime kivi vastu katki, inspireerituna Kreeka pulmakombest nõud vastu seina katki lüüa – pidavat õnne tooma. Killud matsime sinna kivi juurde maha.

Tööle tagasi ma ei läinudki enam. Olin haiguslehel ja üks kord psühholoogi juures taipasin, et pean oma töökohast loobuma. Mõte sellele, et pean tagasi minema tekitas tugevalt ärevust. Hirm uuesti rasestumise ees oli mul ka, aga samas oli mõte uuesti rasestumisest alguses palju abiks. Hirmu vastu ütlesin endale, et lootus on tugevam kui hirm. Uuesti rasestuda meil õnnestunud ei ole. Ühtegi viga minus ega mehes ei ole leitud. Aga võib-olla hoiab alateadvuse hirm rasestumist ära, kes teab. Võimalik, et Marii pidigi meie ainus bioloogiline laps olema.

Kuigi ta oli sündinud sügavalt enneaegsena ja intensiivis, olin olnud täiesti kindel, et kõik läheb hästi. Olen ka ise enneaegsena sündinud ja kuulnud lugudest, kus palju väiksemad ja enneaegsemad jäävad ellu. Lisaks oli ta ju nii tubli. Seekord läks paraku teisti. Kõigest hoolimata olen algusest peale eelistanud olla tänulik, et ta tuli ja oli selle lühikese aja koos meiega, mitte vaevata pead mõttega, et mis ta kauem ei olnud.

Minu jaoks kaotuse ja leinaga toimetulekul oli kõige olulisem:

• otsi abi. Otsustasin kohe, et sellise asjaga ei pea ise toime tulema, vaid selleks on olemas professionaalid. Mina ise käisin terapeudi, kogemusnõustaja, raseduskriisinõustaja ja psühholoogi juures. Viimase juures hakkasin käima regulaarselt, sest temaga tekkis kõige parem klapp.
• anna endale aega ja igaühe lein on erinev. Kuigi leina kohta on igasuguseid teooriaid (käib lainetena, on teatud faasid, mida läbid; aastaga peaks üle olema jne), siis minu kogemus on, et sinu lein on täpselt selline nagu ta on ja võtab aega täpselt nii kaua, kui sinul on vaja. Ei saa lein korraga aasta täitumisel otsa ja ei läbinud ma ka kõiki faase (rääkimata mingist kohustuslikust järjekorrast) ega käinud lein lainetena.
• Tähenduse andmine ja tänulik olemine – olen südamest tänulik, et Marii meie ellu tuli ja ta muutis meie elu nii palju paremaks. Me ei oleks täna siin, kus me oleme, kui ta poleks meie ellu tulnud ja seejärel lahkunud. Ja muidugi me eelistaks, et ta oleks endiselt meiega.
• Valu tuhmub, kurbus jääb – alguses oleks see tundunud võimatu, et tuleb aeg, kus ma ei mõtlegi temale pidevalt. 
• Mäletan hetke, kui tundsin end esimest korda “normaalsena”, sest olin võõras seltskonnas, kus keegi ei teadnud, et olen lapse kaotanud. Seepärast on väga oluline ka teiste lugusid kuulda. Sa ei ole üksi! Surm on loomulik osa elust. Just sellepärast peaks sellest rohkem rääkima. Nii õpime ka rohkem sellega toime tulema ja leinajat toetama.
• Facebookis on kinnine grupp “Inglilapsed”. Sealt teiste lugude lugemine väga aitas, sest kuigi teadsin, et ma pole ainuke lapse kaotanud inimene, siis alguses oli selline tunne.

Kõige keerulisem:

• kuidas rääkida lapsest, keda pole füüsiliselt meiega? Iga lapsevanem tahab oma lapsest rääkida. Mina olen ka ema ja tahaks temast rääkida, aga selleks ei ole just tihti põhjust. Aga kui võimalus tekib, siis teadlikult räägin Mariist. Sisimas tahaksin, et mul oleks tihedamini võimalus temast rääkida.
• mida vastata nii tavalisele küsimusele “mitu last sul on” või “kas sul on lapsi”? Huvitaval kombel ma pole kunagi nende küsimuste küsimise vajadusest aru saanud (rääkimata sellest, et millal teil siis lapsed tulevad jne) ega ise neid mitte kunagi küsinud. Lapsed on meie elu loomulik osa ja tulevad minu arvates jutuks täiesti loomulikuna. Ilma, et peaks teiste eraelu kohta pärima. Mul endal nendele küsimustele head vastus ei ole. Olen vastanud, et meie laps on kahjuks surnud, aga õnneks väga tihti seda küsimust ette ei tule.
• inimesed ei oska kuidagi käituda ega reageerida. Õigeid sõnu ei olegi olemas ja neid pole ka vaja. Piisab teadmisest, et oled olemas. Vajadusel toeks. Kallista! Sõnadega võib haiget teha. Nii et pigem ära ütle. Ära arva ega eelda, et leinaja arvab nii.
• Ära kunagi karda, et surnu mainimine/meelespidamine teeb haiget või kuidagi valusamaks või tõmbab haava lahti. Valu ei saa valusamaks minna! Ja “ülesaamine” tähendab kaotusega tegelemist, selle aktsepteerimist ja jõudmist punkti, kus see ei tee enam haiget. Seniks aga ei muuda kaotatu mainimine kuidagi leinaja valu. Vastupidi, me tahame kaotatud inimest meeles pidada.