Tere tulemast! Räägime surmast
Eelmise aasta septembri alguses tulin välja oma esimese postitusega – “Minu kaotuse lugu”. Olin esimest postitust lihvinud juba mitu kuud ja tundsin, et nüüd on õige aeg. Ma teadsin, et surma teemat kajastatakse vähe ja sellel lehel on eeldus saada kasulikuks infoallikaks väga paljudele. Küll aga ei osanud ma oodata, et juba esimesele kirjutisele nii palju tagasisidet saan ja mitte ainult. Minuga võtsid ühendust ka erinevad inimesed, kes olid samuti valmis “Räägime surmast” lehele panustama ja omalt poolt kirjutama. See leht tõi mu ellu tagasi ka ühe kaua igatsetud sõbranna, sest selgus, et ka teda kõnetab see teema väga.
Juba esimese kuu jooksul muutus lehe algne kontseptsioon oluliselt, sest isegi kui ma olin unistanud, et lehele võiks tulevikus hakata kirjutama ka teised, ei suutnud ma uneski näha, et see juhtub koheselt. Hiljuti tabasin ennast mõttelt, et tegelikult ei ole ma ka kordagi tutvustanud ennast, et kes ma selline üldse olen. Miks ma seda teen on läbi käinud erinevatest postitustest ja on ka veebi esilehel lahti kirjutatud. Ja kuna mul on ka uudiseid järgnevate muudatuste osas www.surmast.ee lehel, siis seekordne kirjutis tuleb ülevaade sellest lehest üleüldisemalt ja 2023 aasta plaanidest.
Kust kõik alguse sai?
See leht sai alguse minu enda valusast ja ootamatust kaotusest – minu õe surmast. Saad lugeda sellest kõige esimesest postitusest. Kõik asjaajamised, mis surmaga seonduvalt tuli läbida, olid nii segased ja vaevarikkad, infot ei olnud või seda oli väga raske leida. Mida rohkem teemaga tegelesin, seda rohkem sain aru, et surmast ei räägita. See tekitab inimestes ebameeldivustunnet ja sellega kaasneb see üksinduse tunne, mis minulgi tekkis. Küsimustele ei taheta vastata või tihti lihtsalt ei osata, sest “surmast ja sellega kaasnevast ju ei räägita”.
Nii mulle tunduski, et oleme täna ise ühiskonnas tekitanud olukorra, kus surm on tabu. See nagu ei olekski loomulik elu osa. Olles tänaseks vestelnud erinevate inimestega, kes surma teemaga mingil kujul igapäevaselt kokku puutuvad, olen sellele ka kinnituse saanud. Ja see on tegelikult kurb. Surmauurija Karl Käsnapuu on ühes podcastis väga ilmestavalt öelnud, et eestlastel puudub surma kultuuriline käsipuu. Ma hinges loodan, et selle lehega on selle käsipuu ehitamine alguse saanud.
Eelpool nimetatu ajendaski mind surmast ja sellega seonduvast kirjutama, et olla toeks neile, kes kord samasugust kaotusvalu kogevad. Samuti, et inimesed teeks palju eeltööd ära juba enda eluajal, selleks et leinaja saaks päriselt leinata. On väsitav ja valus tegeleda lahkunust maha jäänud asjadega, kui varasemalt temaga surmast ei ole kunagi räägitud või ta ei ole teadlikult selle peale kunagi mõelnud.
Mis on “Räägime surmast” lehe eesmärk ja missioon?
Selle kanali eesmärk on tõsta teadlikkust surmast kõige laiemas mõistes. Surmast, mis on elu loomulik osa ja mis ei tohiks olla tabu ning millega seonduv tõstatub teemaks alles siis, kui inimene on lahkunud. Minu soov on julgustada inimesi rääkima surmast ja temaatikast selle ümber. Tahan, et ükski lähedase kaotanu ei peaks tundma ennast surmajärgsetes asjaajamistes eksinud ja üksikuna.
Samuti soovin aidata neid, kes tunnevad, et ei oska olla leinajale toeks või ei vajavad ise abi leinaga toimetulekuks. Lisaks unistan, et surmaga seonduva läbimõtlemine (testament, elundidoonorlus, kuidas ma tahan, et mind maetakse jpm) inimese eluajal saaks sama loomulikuks elu osaks nagu ettevalmistused kõigiks teisteks elusündmusteks (uue ilmakodaniku sünd või abielu).
Mis ma siit lehelt leian?
Leiad siit praktilist infot surmaga seonduvateks asjaajamisteks, selgitavaid kirjutisi mõistmaks seda teemat laiemalt aga ka emotsionaalset ja vaimset tuge. Lisaks eelnevale ka nõuandeid, mida meist igaüks saab juba oma eluajal teha, et surmaga seonduv ei oleks mahajääjatele veelgi raskem. Ehk suures plaanis leiad siit kõike, mis on seotud surmaga.
Tänaseks on kujunenud sellest lehest koht, kus lisaks minu kirjutistele:
- jagavad oma kaotuse lugusid ka teised
- kirjutavad asjatundjad, kes surma või sellega seotud teemadega tihedamalt kokku puutuvad.
Kasulik materjal lehele on kokku koondatud failid ja lingid, mis erinevate teemade osas abiks võiksid olla. Samuti täpsem info nende spetsialistide osas, kes lehele oma kirjutistega panustanud on.
Milliseid teemasid leht käsitleb?
Lehel käsitletavad teemad jaotuvad peamiselt 6 suurde kategooriasse:
- “Räägime surmast”
- “Ettevalmistus”
- “Elu pärast lähedase surma”
- “Lähedase roll”
- “Suremise meditsiiniline pool”
- “Kogemuslood”
Nende põhjal saad lehelt lihtsalt soovitud kategooria postituse lugeda.
Kas ja kuidas saan teemasid soovitada või ise panustada?
Loomulikult on sinu panus oodatud. Kui soovid, et kirjutaksime mõnest teemast, mis seni katmata, siis anna sellest julgelt märku info@surmast.ee või läbi meie sotsiaalmeedia kanalite.
Ootame siin lehel inimesi jagama ka enda kaotuse lugu. Sellised lood annavad jõudu teistele, samas olukorras olevatele inimestele. Lisaks on loo jagajad ise öelnud, et see on olnud üks parimaid teraapiaid neile endale. Kui tunned, et oled valmis enda lähedase kaotuse lugu jagama, siis võta ühendust ja leiame võimaluse, kuidas seda teha. Ära karda, kui tunned, et kirjutamine ei ole sinu rida – koos saame sellele probleemile ka lahenduse.
Räägime surmast lehel on oodatud ka külalispostitused neilt, kes surma ja leinaga igapäevaselt rohkem kokku puutuvad (nõustajad, tervishoiu-, matusebüroodes töötajad jne) või on pidanud toeks olema lähedase kaotanule (nt õpetajad, sotsiaalpedagoogid jne).
Mis muutub aastal 2023?
Suures pildis jätkab leht sarnaselt kui siiamaani ehk igal teisipäeval ilmub uus kirjutis. Kui seni on tekste lisaks minule kirjutanud lähedase kaotanud inimesed ja erinevad spetsialistid, siis aastast 2023 hakkab püsikirjutajaks ka elulõpu toetaja Jane Kaju. Jõulude eel ilmus temalt ka esimene postitus lähedaste mälestamisest jõulude ajal.
Kirjutiste rütm saab olema järgmine:
- minu kirjutised ehk kirjutan endiselt surma teemadel läbi õe kaotuse kogemuse
- külalispostitused spetsialistidelt
- Jane kirjutised, mis on samuti eesmärgiga tõsta teadlikkust erinevatel surma teemadel
- kaotuste lood
Kes me oleme?
Mina olen Maris Prisko ja olen “Räägime surmast” lehe looja. Igapäevaselt tegelen hoopis inimeste juhtimisega ja olen rahvusvahelise müügi ja turundusjuhtimise taustaga. Hetkel elan perega viimaseid kuid Saksamaal ja kolin peagi tagasi Eestisse.
Mul ei ole surma teemadega seonduvat haridust ega meditsiinilist tausta. Alustasin selle lehega just seepärast, et oleks kanal, kus nn lihtne inimene annab surma teemat edasi läbi oma kogemuse, võimalikult lihtsas ja arusaadavas keeles. Ütleme siis, et olen surma teemade käsitlemise entusiast ja teen seda kõike seepärast, et ma näen läbi saabunud tagasisidede, kui vajalik see on. Lisaks on see mulle endale õe leinaga toimetuleku teraapia eest.
Mina olen Jane Kaju, hariduselt vaimse tervise õde, hingelt elulõpu toetaja. Enne kui surma teema minuni jõudis olin lihtsalt õde ning suuri kokkupuuteid surmaga ei olnud. Aga sarnaselt Marisele, oli ka minu elus kaks aastat tagasi kaotus, milles tundsin üksindust ning segadust. Kui esialgu proovisin edasi liikuda, siis üsna pea tundus, et elul on minuga muud plaanid ning juba paar kuud hiljem sattusin magistrisse elulõpu teemadel tööd kirjutama. Samal ajal idanes peas mõte elulõpu toetaja ametist ning sellest, et võiks olla üks lehekülg, kus selliste teemade kohta oleks kompaktselt infot, et keegi teine ei peaks olema üksi nendel rasketel hetkedel.
Septembris 2022 hüppas guugeldades mulle ette “Räägime surmast” lehekülg ning tundsin kergendust ja rõõmu, et ma pole ainuke, kes soovib olukorda muuta. Uus põlvkond surma teema entusiaste on tulemas ning mul on hea meel olla osa sellest!
***
Selleks, et “Räägime surmast” leht saaks abiks olla võimalikult paljudele, siis postituste ja lehe jagamine on parim viis kuidas saad omapoolse panuse anda. Aitäh, et oled meiega.