Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…
Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune. Lähedased on alati saanud valida…
Ilmselt on paljudel meil see kogemus – oled matustel, kõik on vaikne ja tõsine, kuni mingi täiesti suvaline situatsioon ajab nii pööraselt naerma, et lõpuks lipsab ikka üks turtsatus välja. Ja siis see pilk. See konkreetne tädi kelle silmad ütlevad selgelt: “Surm ja nali ei käi kokku.” Aga vot mina…
Haiglas küsiti mu käest, kas soovin loodet pärast lahangut endale saada või mitte. Ma ei osanud esimese hooga jälle midagi vastata, sest see ei ole nagu asi, mille peale sa üldse mõelda oskad… Pidasime hiljem kodus omavahel aru ning otsustasime, et tahame küll. Tahtsime lasta Pirnikese tuhastada ning tuha meie…
„Kas sa kaotasid lapse või su rasedus katkes?“ – see on küsimus, mille esitas mulle raseduskriisinõustaja nädal pärast medikamentoosset aborti. Ma ei osanud talle sellel hetkel vastata ja siiani aeg-ajalt mõtlen sellele küsimusele. Ma tunnen, et tänaseks olen ma selle enda jaoks järgnevalt lahti mõtestanud – mu rasedus katkes ning…
Hiljuti sattusin Hispaanias olukorda, kus sain olla toeks oma elukaaslase sõbrale Elenale*, kes oli kaotanud oma ema. Uudis lahkumisest tuli ootamatult ja ühel õhtul pärast tööd ütles elukaaslane, et läheb Elenat toetama, ja küsis, kas soovin kaasa tulla. Loomulikult – kui võib. Ilma ette teadmata ootas mind ees kogemus, mis…
Ma põlvitan maas ja karjun kogu südamest: “Jeesus, palun ära võta teda! Jeesus, palun… palun…” Isa nuttes ütleb mulle: “Hanna, ära nuta.” Kiirabi lõpetab elustamise ja kuulutavad surmaaja. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas pimedus neelab mu elusalt ja jäädavalt. Kogu maailm muutub justkui tühjaks. Hommik nagu iga teine See oli…
Ma jätkuvalt kogen ja imetlen seda tarkust, mille alusel on meie eksistents loodud. Kuidas sünnib elu, millist infokogu kannavad endas silmaga nähtamatud rakud ja molekulid ning kuidas kõigel oleval on oma koht ja põhjus. Hardo Pajula poolt juhitavas Tähenduse Teejuhtide taskuhäälingus olid külas Indra Reinpuu ja Toomas Trapido. Juttu tuli…
Sain üsna kohe pärast K surma aru, et mina ise olen ainus, kes mind kõige paremini kogu selles olukorras aidata suudab. Usaldasin ennast ja kuulasin oma keha. Minu jaoks on sport olnud alati hea stressi leevendaja. Profisportlasest töökaaslane ja sõber koostas treeningkava ning ma jooksin kuus päeva nädalas. See tegi…