Uus kooliaasta on alanud ning pole vist paremat aega, et kirjutada, kuidas surma teema eksisteerib koolikeskkonnas. Kes on juba pikaajalisem jägija, see teab, et käin erinevates koolides õpilastega surma ja leina teemadel rääkimas. Paar aastat tagasi intervjueerisin sellel teemal õpilasi, millest sai siin lehel ka kirjutatud. Nüüd on aga aeg vaadata teist poolt ehk kuidas õpetajad surma teemat koolikeskkonnas kogevad. Ning mida nad saavad teha selleks, et hoida nii ennast kui valmistada ette õpilasi.
Surma teemast pääsu ei ole
Ükskõik, kui palju me ka ei sooviks lapsi sellest raskest teemast säästa ja panna neile pähe kõrvaklapid, et nad ei kuuleks, on surm siiski paratamatult elu osa ning ühel või teisel moel see õpetaja lauale jõuab. Olgu see siis läbi kirjanduse – “Vennad lõvisüdamed”, “Maru lugu” – või hoopis päris elust. Lastel võib olla surnud mõni lähedane, lemmikloom või hoopis keegi koolist.
Keskendun täna pigem just üldhariduskoolidele, aga kindlasti peaksid surma teemadest rääkima ka kõrg- ja kutseharidusasutused.
Pigem räägime teemast enne, kui see on aktuaalne
Kas keegi arvab, et esmaabist peaks rääkima siis, kui õnnetus juba käes? Ilmselt mitte. Samamoodi on vaja rääkida ka surmaga seonduvatest teemadest enne, kui midagi juhtub. Kui inimene on tugevalt emotsionaalne, muutub teemast rääkimine palju raskemaks.
Aasta alguses andsin õpetajatele koolituse, kuidas integreerida surma teemat õppeainetesse ning huvitav oli kuulda, et enamus õpetajatest jõuab väga tihti surma teemani tundides õppematerjali kaudu. Aga selle asemel, et teemasse veel süvitsi minna, muudetakse pigem suunda. Õpetajad nentisid, et puudub julgus astuda sammu edasi, sest sellest pole keegi varem rääkinud ja õpetanud. Peljatakse ka lapsevanemate kriitikat, sest õpetajatel on raske kontrollida seda, kuidas laps pärast teemat kodus vanematele serveerib. Ja kui omakorda lapsevanemad on pigem kinnised surma teemal, siis võibki see jõuda kriitikani.
Minu soovitus õpetajatele on anda lastevanematele ette teada, et selline teema päevakorda tuleb ning selgitada, miks see vajalik on. Väga lihtne on hukka mõista midagi, mida sa ei tea ja ei mõista, eriti, kui see puudutab sinu enda last. Loomulik kaitsereaktsioon. Lisaks võib eelnevalt lastevanematega rääkimine anda õpetajatele vihjeid, kui mõnel õpilasel on hiljuti olnud või peagi tulemas perekonnas kaotus. Teiselt poolt saab ka lapsevanem õpetajat ette hoiatada, kui laps on surma teemale varasemalt emotsionaalselt reageerinud või on olnud mõni traumeeriv kogemus. Ehk hea eelnev kommunikatsioon on teema käsitlemiseks väga oluline.
Kombineeritud õpe
Mulle endiselt meeldib, kui kool leiab surma teema tutvustamiseks erinevaid lähenemisviise ning paneb need kokku. Näiteks võttis Luce Kool juba algusaastatel igal hingedepäeval ette matka kalmistule, et viia küünlad ja pärg Ludwig von Luce hauale. Pärast (või enne) matka toimusid alati ka arutelud klassiõpetajatega ning erinevates ainetes käsitleti ka hingede, kalmistu või muud sarnast temaatikat.
Matk on hea tervisele ning kalmistu külastamine õpetab mitte ainult kalmistukultuuri ja -käitumist vaid ka ajalugu – meie esivanemate väärtustamist. Pärast kalmistu külastust oli mul väga hea lastelt küsida, mida nad seal nägid. Nii mõnigi vastas, et nägi midagi, millest ta aru ei saanud – siis tulingi mängu mina ja sain lihtsas keeles selgitada. Näiteks, miks mõnel hauakivil on pilt ja teistel pole? Miks mõni haud on “kole” (umbrohtu kasvanud) ja teised lausa rehajoontega perfektseks viimistletud?
Lisaks saime õpilastel lasta joonistada kas kalmistuid või hoopis hingedepäeva-teemalisi pilte. See andis ka mõista, mida laps teemast rääkides tunneb. Näiteks mäletan, et üks laps joonistas selgelt põrgu ja taeva ning hiljem oma tööd kirjeldades tuligi välja kodust pärinev tugev religioosne taust. See andis omakorda hea võimaluse selgitada teistele lastele erinevate religioonide kombeid ning läbi selle ka tolerantsust üksteise uskumuste osas.
Kellel on vaja täpsemalt ideid, kuidas mingisse ainesse surma teemasid lõimida, siis alles eelmisel sügisel tuli välja Marju Kõivupuu raamat “Inimese lahkumine”, mida Räägime Surmast lehel kajastasime ja kus on juures ka juhised koolidele.
Õnnetus ei hüüa tulles
“Minu vanaisa suri ära.” Päris ootamatu päeva algus õpetajale, kui õpilane seda hommikul koridoris vastu tulles ütleb. Kuidas reageerida? Mida teha? Kas peaks lapse hoopis koju saatma? Need on esimesed küsimused, mis õpetajal ilmselt pähe tulevad. Siinkohal saangi tuua kaks versiooni, kuidas seda situatsiooni lahendada.
Esimene versioon on õpetajast, kes pole varem surma teemade käsitlemisega kokku puutunud. Õpetajas võib tekkida ärevus ning isegi, kui laps oli seda öeldes rahulik, siis suure tõenäosusega on koolilaps üsna pea sama ärevuses kui õpetaja. Laps peegeldab täiskasvanu reaktsiooni. “Saadame koju, ta ju leinab,” ning muidu täiesti rahulik laps saadetakse tagasi keskkonda, kus tema ümber ongi vaid lein ja võibolla ka hingelt katkised vanemad, kes sellel hetkel ei jaksa tema vajadusi tagada. Lisaks eraldatakse laps enda sõpradest, kes on jällegi sotsiaalsest aspektist väga oluline tugisammas.
Teine versioon tuleb päriselust ning eriti tore meel oli mul seda kuulda enda emalt, kes toona koolijuhina töötas. Ühel hommikul oli koolilaps tema ukse taha tulnud ja öelnud, et tema pereliige on surnud. Mu ema kutsus ta kabinetti ja küsis, kas ta soovib sellest rääkida. Õpilane tõdes, et on veidi kurb ja rääkis, mis oli juhtunud. Pärast veidi aega rääkimist küsis mu ema, kas ta soovib minna tundidesse või soovib teha midagi muud. Ise rahulikuks jäädes. Õpilane soovis tundidesse minna, aga teadis, et kui ta päeva jooksul tunneb, et muutub kurvaks, siis võib igal hetkel abi küsida. Selle 10-minutilise vestluse jooksul sai õpilane ära rääkida tema elus olulise uudise ning edasise osas sai ta ise otsustada vastavalt enda enesetundele. Koolijuht teavitas juhtunust ka klassiõpetajat, et ka tema saaks õpilase enesetunnet päeva jooksul jälgida. Kuna antud klass oli juba varasemalt ka minuga leinast rääkinud, siis õnneks oli nii õpilasel kui klassiõpetajal lihtne teemast klassiga rääkida, sest õpilased teadsid juba ise, kuidas leinavat sõpra toetada.
Kuulujuttude asemel ausad vestlused
Kui kogukonnas juhtub surm ning lahkunuga on seotud paljud õpilased ja õpetajad, siis kõige hullem asi, mida kool saab teha, on teemat ignoreerida. Õpilased vajavad võimalust teemat arutada, sest suure tõenäosusega kodus sellest ei räägita. Eriti kurb on näha, kui arutamata jäävad suitsiidisurmad.
Mäletan oma esimest korda, kui koolis hingedepäeval rääkimas käisin (ei olnud kellegi surma tõttu). Kuigi juba esimese klassi õpilased mainisid surma põhjusi nimetades suitsiidi, siis nendega ma teemasse ei laskunud, aga neljanda klassi õpilastega küll. Uurisin, mida nad teavad ning tuli välja, et nende (pigem paari õpilase) mulje suitsiidist oli, et seda tehakse tähelepanu pärast. “Et rikkaks saada”, kui täpsemalt öelda. Pärast väikest küsitlust kooruski välja, et noored on ilmselt ka sotsiaalmeediast või vanemate vestlusest selliseid seisukohti kuulnud. Kui selgitasin otseselt lahti, kus nende loogikaviga on, muutusid õpilased mõtlikuks. Hiljem selgitasime koos klassiõpetajaga, kuidas võib üks inimene sellise teoni jõuda ning tore oli tõdeda, et tunni lõpuks said õpilased aru, et suitsiidset või pikalt väga kurbade mõtetega inimest peaks kindlasti hoolivusega toetama.
Mis on meie plaan?
Kui tegu on koolitöötaja või -õpilase surmaga, siis oleks hea, kui koolil on olemas kriisiplaan – kes teeb mida ja kuidas teemat avalikult kajastatakse. Ilmselt paljudel koolidel see ka on, kuid tihti on need üsna üldised või tolmu alla jäänud ja vajavad kaasajastamist.
Sobilik on teha mälestuslaud koos küünla ja pildiga. Kui taolisest mälestusalatrist piisab mõneks päevaks, siis nõustamiseks on vaja rohkem aega. Nõustamist vajavad nii õpetajad kui õpilased ning mitte ainult lahkunu klassikaaslased. Hea oleks anda nõustamiseks võimalus kogu koolile ning kes soovib, see kasutab võimalust. Vahest ei pruugi piisata vaid oma koolimaja tugitöötajatest, sest osad inimesed, eriti õpetajad, võivad soovida kellegi neutraalsega rääkida. Jällegi peaks kriisiplaanis olema kirjas, kas asutus katab nt töötajate leinanõustamise.
Teiselt poolt tuleb hoida meeles, et teismelistele on suuremaks abiks omavanustega koosolemine ning nende jaoks võivad lihtsamad olla hoopis grupiarutelud, kui üks-ühele nõustamised mõne täiskasvanuga. Ka õpetajad ja lapsevanemad võivad julgustada klassiõhtute või mõnes vabas vormis koosviibimiste korraldamist, mis oleks vahelduseks lihtsalt koos klassiruumis õppimisele. Head juhised leiab raamatust “Olla olemas: käsiraamat kriisidest õpetajatele koolides ja lasteaedades”.
Jäljed jäävad…
Matus on teadagi selline sündmus, mis võib leinajatele mällu sööbida. Eriti, kui tegu on laste ja noortega. Mäletan, kui keskkooli lõpus lahkus meie koolis ootamatult üks palavalt armastatud õpetaja. Tema matused toimusid linnast väljas tema koduaias, kus kord olime ka klassiga külas käinud. See oli minu esimene matus pärast lapsepõlve kogemusi – avatud kirst, väga palju minule tuttavaid inimesi punaseks nutetud silmadega. Olin muidugi kurb, hoiani siiani tema öeldut mõtetes ja käin ta haual.
Üsna pea kolisid mu vanemad ka maale ning iga kord vanemate juurde minnes ja tagasi tulles pidin sealt matusekohast mööda sõitma. Esimesed aastad pöörasin ma alati pea ära, et mitte uuesti seda pilti matustest endale ette kujutada. Tänaseks olen ma õnneks oma töö tõttu selle kohaga rahu teinud. Seetõttu peaks kindlasti mõtlema ja kaaluma, kus koolipere liikme matuseid teha – kas pigem mõni neutraalsem koht, kui haridusasutuses või selle ümbruses. Ning kuidas see leinajaid edaspidises elus mõjutada võib. Kindlasti on ka lihtsam avatud kirstu asemel teha urni leinatalitus. Või hoopis teisiti läheneda ning korraldada mälestusõhtu või väike kontsert haridusasutuses ja matused eraldi teises asukohas.
Loodan, et pärast selle kirjutise lugemist saavad õpetajad (ja ka lapsevanemad) juurde julgust teemast rääkida. Hea on meeles pidada, et surma teemast rääkimine on täpselt nii raske ja ebamugav, kui te ise sellest rääkimise muudate. Kui räägite sellest samamoodi, nagu lapse sünnist, siis ei teki ka õpilasel muljet, et seda teemat peaks vältima. Kui ka juhtub mõni raske sündmus, siis laps tunneb, et tema kõrval on täiskasvanud, kes on valmis teda kuulama.
Kui oled õpetaja ja soovid jagada enda kogemusi Räägime Surmast lehel, siis kirjuta julgelt: info@surmast.ee.
Autor: Jane Kaju, RN APN MSc.
Ma ei mäleta oma lapsepõlvest matuseid. Üks võimalus oli, et mind kui last ei võetud sinna kaasa, või tõesti keegi ümbruskonnast ei surnudki. Samas tean, et kui olin aastane, suri mu emapoolne onu, ja kindlasti oli kodus seetõttu tavalisest teistsugune meeleolu. Küllap see salvestus kuidagi minusse. Esimest matust mäletan kooliajast, kui suri üks mu klassivend. See võis olla 7- 8 klassis, või äkki hiljem? Mulle on jäänud meelde, et istusime kusagil( kirikus?) , kõik olid kurvad, ja sellel noormehel oli olnud oma sõbranna, kes istus kogu selle aja, pea laual maas, ei vaadanud üles.Aga ma ei kogenud siis kaotusetunnet. See noormees oli nagu ikka olemas.
Kuulen päris tihti seda, kuidas ka täiskasvanud mäletavad matuseid kooli ajast või siis raskeid õnnetusi, mis näiteks koolikaaslastega toimusid. Seetõttu ongi oluline, et kool teemat adresseeriks ning mõtleks, kuidas see hiljem ka õpilasi mõjutab.