Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see Patsient suure algustähega, siis konkreetne inimene ilmutab meile ennast ka peale pikema aja möödumist üha uuesti ja uuesti. Täna räägin loo enda Patsiendist – Vicent palatist B113.

Esimene päris praktika

2017. aastaks olime jõudnud õenduse õpingutega teisele kursusele ning ees oli seismas esimene suurem praktika – kliiniline õendus, peale mida saime end uhkusega abiõdedeks nimetama hakata. Justkui pool diplomist oleks juba kätte antud. Mina olin esimesel aastal läinud tööle Lastehaigla intensiiv-anestesioloogia osakonda hooldajaks, seega oli minu töökogemus seni piirdunud vaid vastsündinute ja lastega toimetamisega. Seda enam soovisin võtta pakutust maksimumi ning otsustasin minna praktikale Hispaaniasse.

Peale megaaeglast dokumentide kordaajamist, mis oli minu jaoks ka esimene kultuurišokk, potsatasin ma Valencia Ülikooli õenduse õppetooli koordinaatori kabinetis maha. Kuna olin kõik dokumendid eelnevalt ära täitnud ja saatnud, siis lootsin, et nüüd saangi vastuse, kuhu ma päriselt praktikale lähen. “Sinu järgmised kolm kuud saavad olema onkoloogia osakonnas,” ütles naisterahvas teisel pool lauda. Ilmselt minu ehmunud näoilmet nähes lisas ta kohe: ”Kui see ei sobi, siis võime ka proovida, et oled pool ajast seal ja siis teise poole mujal. Aga see kõik võtab jälle aega, kuna praktikandid on jagatud juba”. Muidugi võtsin ma pakkumise kokutades vastu, tahtmata kellelegi lisatööd tekitada.

Kuu-kaks enne praktikale minekut tuli mul täita dokument, kus oli küsitud minu kolme eelistatumat osakonda, kus sooviksin praktikat läbida. Esimeseks läks neonatoloogia, sest olin seal juba töötanud, teiseks edevuse pärast ilukirurgia ning kolmandaks… Küsisin vahetunnis arvamusi kursusekaaslastelt ning vestlusesse lisandus ka järgmist tundi andev anatoomia õppejõud. “Onkoloogia muidugi!” Ütles ta täiesti kindlal häälel. “Seal näed kõik ära.” Ainult väheste teadmistega onkoloogias, usaldasin anatoomiaõpetaja soovitust. Kes oleks toona teadnud, et see nii suurt rolli mängima hakkab.

Praktikabaasiga tutvumine

Praktikal võttis mind vastu väga pikk meesterahvas, kes oli osakonna ülemõde. Tema oli ka praktika jooksul üks väheseid töötajaid, kes inglise keelt valdas. Olgu siis mainitud, et minu español oli vajaka ning kõik edasised praktikapäevad oligi tunne, et mind on visatud pea ees vette käsuga “Hakka nüüd ujuma!”. Eriti suurt väljakutset pakkus see, et peaaegu iga päev oli mul uus juhendaja, kellega pidin koos töötama. Kuna tegu oli ülikooli haiglaga, siis vahetusid isegi arstid, mistõttu jäigi vahepeal mulje, et ainukesed konstantsed lülid osakonnas on mina, ülemõde ja mõned kauem sees olnud patsiendid. Samas oli mulle keeleliselt suureks abiks jällegi selle sama anatoomia õpetaja tehtud töö, kes meie rühmalt alati nõudis, et teaksime mõisteid ka ladina keeles. Teadagi on ladina keel tugevalt seotud hispaania keelega ning pool, see kõige olulisem osa ehk diagnoosid jms, anamneesist oli mulle loetav tänu ladina terminite teadmisele.

Kuigi võiks öelda, et keelebarjääri tõttu ei saanud ma ei patsientide ega nende peredega nii lähedaseks, siis juba fakt, et nad mind iga päev nägid ning et me pidime ekstra pingutama, et üksteisest aru saada, lõi teistsugusema, kui mitte isegi tugevama sideme. Kuigi ma seda toona ei teadnud, oli see kogemus minu jaoks kindlasti ka emotsionaalse intelligentsuse praktika. Oskus lugeda inimese tundeid ja muresid, ilma et ükski sõna sai välja öeldud, on õe töös väga oluline oskus.

Igapäevane töö

Minu igapäevane töö oligi osakonnas olevatel patsientidel silma peal hoida. Kaks korda vahetuse jooksul võtta elulised näitajad, manustada ravimid, valmistada ette keemiaravi, teha sidumisi ja kõike ka dokumenteerida. Patsiendid ei vahetunud osakonnas väga tihti, seega jäid nimed mulle üsna kiirelt meelde, vähemalt kiiremini kui oma juhendajate nimed.

Muidugi nägin ma praktika jooksul asju, mis olid hirmutavad ning millega polnud mul varasemat kokkupuudet olnud. Eriti kuna minu eelmise töökoha ehk lastehaigla patsiendid ei olnud just kuigi jutukad. Üks esimesi asju, mis mind esmapilgul ehmatas, oli kõrivähi tagajärjel tehtud auk kaelas. Antud patsiendil oli rohkete metastaasidega vähk, lisaks veel kroonilised haigused nagu diabeet. Härra ei saanud rääkida, vaid ainult suure pingutusega sosistada, kui augu sõrmega sulges. Tema hääleks olid kaks õde, kellest üks vist elas meie osakonnas. Ta oli enamikel päevadel seal ning selleks, et minu elu ikka raskemaks teha, ei rääkinud ta mitte hispaania vaid katalaani keelt. Seda proovis mulle muuseas õpetada ka ülemõde, kes mõnikord ukse vahelt “Bon dia!” hõikas. 

Kummast käest?

Antud härra oma õdedega oli meil osakonnas pikemalt. Kuna pidin lisaks muudele toimingutele käima kaks korda päevas tema veresuhkrut mõõtmas ja insuliini süstimas, oli meil kontakti rohkem. Lisaks täitis tema alati jutukas õde protseduuriaja oma monoloogidega, millele me härraga vastata ei osanud ega saanud, ainult muigasime õe jutu peale. See oli justkui meie omavaheline nali.

Kuna tervitasin härrat igal hommikul sooviga võtta sõrmest verd, siis hakkas ta juba ise kohe oma käsi pakkuma, ulatades need ette, et saaksin siis kõige tervema välja valida. Sellest muutus aga meie suhtlus mänguks. Selle asemel, et kohe protseduuri juurde minna, lõin mõnikord etteulatatud kätele patsu, teinekord tõmbas aga tema hoopis käed eest ära. 

Tühi voodi

Olime sedasi mitmeid nädalaid omavahelisi pantomiimi nalju teinud, kuni ühel hommikul ringkäigule minnes vaatas mulle palatis vastu tühi voodi. Hetkega kukkus mu süda saapasäärde ning ma ei teadnud kuidas reageerida. Keegi polnud mulle ju õpetanud, kuidas pean õena oma emotsioonidega toime tulema. Tegin ringkäigu ära ning läksin seejärel otsekohe ülemõe kabinetti. Sain teada, et õnneks või ka kahjuks oli härra seisund halvenenud, eriti mis puudutas metastaase soolestikus, ning ta viidi üle paar korrust kõrgemale – siseosakonda. Kuna kartsin, et ta oli meie hulgast lahkunud, tundsin mõningast kergendust, kuid oli väga raske teada, et Vicenti tervis oli halvenenud. Mõistsin, et ilmselt sellega see lugu ka minu jaoks lõppeb ning rohkem ma teda ei näe.

Ühel päeval sattus meie osakonda tema jutukas õde, kes tuli meilt proteiinijooke küsima, mida onkoloogilistele haigetele ikka antakse, aga teises osakonnas ei ole. Härra üleviimisest teise osakonda oli möödunud paar nädalat. Teda nähes peatasin kõik oma toimingud ja läksin temaga rääkima. Küsisin kuidas Vicentil läheb ning peale paari viisaka lausevahetuse küsis ta, kas soovin minna teda vaatama. “Muidugi!” Ütlesin ma ilma isegi enda juhendajaga konsulteerimata (olin selleks ajaks juba veteranõde). 

Esimene ja viimane kord, kui haiglas nutsin

Lifti astudes muutus patsiendi õe nägu hetkega. Muidu naerusuine ja elav naisterahvas oli väga tõsine ja vaatas mu silmadesse. “Vicentil pole hästi. Vähk on kiirelt edasi arenenud, tal on palju juhtmeid küljes ning ka tema nägemine on palju kehvem. Kui ta sind ära ei tunne, siis ära ole kurb. Ta ei näe ega kuule hästi ning see pole kuidagi sinust sõltuv. Mõistad?” Te ikka mäletate, et see proua rääkis vaid katalaani keeles, eks? Sellistel rasketel hetkedel jookseksid meil ajus justkui subtiitrid all – ma sain igast tema sõnast aru. Noogutasin vaikselt ning astusime liftist välja.

Palati ust avades vaatas mulle väsinud naeratusega vastu Vicenti teine õde, kes kohe ka mind embas. Tegu oli väikese ühekohalise palatiga, kus aparaatidest puudust ei olnud. Mina läksin voodi paremale ja jutukas õde teisele poole. Proua küsis valjul häälel vennalt: “Vicent, kas sa tunned ära, kes sulle külla…” Ilma et ta oleks jõudnud juttu lõpetada, märkasime, et Vicenti käed hakkasid tasahaaval tõusma, kuniks need olid minu ees nii nagu viimased kuud iga päev…

Sellel hetkel said emotsioonid minust võitu ning külma eestlase silmist hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Seal oli nii õnnepisaraid et ta mind ära tundis, et sain teda uuesti näha. Aga sisse oli segatud ka hingevalu, nähes kui kehvas seisus ta oli ning mõistes, et olukord ei lähe ilmselt enam paremuse poole tagasi. Hoidsime mõne hetke üksteise käsi ning siis ütles ta vaevaliselt läbi koriseva sosina: “Sa oled kõige parem õde maailmas!”.

Lõpetatuse olulisus

Embasin enne oma osakonda minekut veel mõlemat õde, kes selleks ajaks samuti juba silmad olid märjaks nutnud, lehvitasin Vicentile ning haarasin ka kraanikausi kohalt salvrätid kaasa. Läksin lifti ja lihtsalt olin. Minus oli nii palju tänulikkust, et sain teda veel näha. Tagasi osakonda jõudes märkas ülemõde muidugi minu punaseks nutetud silmi, kuid ei hakanud mind pikalt küsitlema. Ta teadis, kust tulin ning millega tegu.

Praktika lõpus otsustasin ülemõelt küsida, kas ta saaks süsteemist vaadata, on mul veel minna kedagi vaatama. Kahjuks oli Vicent kevadpühade ajal meie hulgast lahkunud. Täpsemat infot polnud tal sel hetkel anda ning ausalt öeldes polnud mul seda ka vaja. Mina olin saanud hüvasti jätta. Hiljem oli ta muidugi välja uurinud, et soolevähk oli teinud oma töö ning ta suri sealsamas siseosakonnas.

Tema ongi see Patsient

Vicent ei olnud esimene patsient, kelle surma ma kogesin. Ta polnud mingil viisil teistest eristuv, võib isegi öelda, et tavaline onkoloogiline patsient oma saatjaskonnaga. Aga tema õpetas mulle, et ükskõik, kas sa räägid sama keelt või mitte, siis kehakeel on üks olulisemaid tegureid õdede töös. Patsiendi kehakeel ütleb meile, kas tal on mure või valu, kas ta soovib aega üksinda olemiseks või otsib lähedust. Muidugi ka see, kui olulised sellised väiksed detailid patsientide jaoks on. Vicent oli haigla erinevates osakondades kuid, kui mitte aastaid, ning kui sind tervitab iga päev torisev õde, on ka eluisu kiire minema.

Olen tänulik saatusele, et sain enda esimesed raskete haigete ja surmaga seonduvad kogemused kätte niivõrd toetavas keskkonnas. Minnes tagasi loo algusesse, siis olen tänulik ka enda anatoomia õppejõule, tänu kellele ma tõesti “nägin kõike”. Ma nägin elurõõmu, naeru, laulu, nuttu, kannatusi ja surma, aga seda kõike hoitud keskkonnas. See motiveerib mind edasi toimetama, et ka Eestis tekiks aina enam selliseid meeskondi, kes hoiavad patsiente ja nende lähedasi elu lõpu sirgel.

Autor: Jane Kaju