Kõigest, mis seostub surmaga
Surm puudutab meid kõiki, kuid on endiselt paljudele tabuteema.
Meie soov on julgustada inimesi rääkima surmast ja temaatikast selle ümber. Tahame, et ükski lähedase kaotanu ei peaks tundma ennast surmajärgsetes asjaajamistes eksinud ja üskikuna. Samuti soovime aidata neid, kes tunnevad, et ei oska olla leinajale toeks. Lisaks unistame, et surmaga seonduva läbimõtlemine (testament, elundidoonorlus, kuidas ma tahan, et mind maetakse jpm) inimese eluajal saaks sama loomulikuks elu osaks nagu ettevalmistused kõigiks teisteks elusündmusteks (uue ilmakodaniku sünd või abielu).
Käsitleme kõikvõimalikke teemasid – testament, matused, lein, surmajärgsed asjaajamised – surmatõendist pärandi lõpetamiseni, mälestamine ja palju muud. Lisaks julgustame varakult mõtlema oma elulõpu soovide peale. Selleks oleme loonud abistavat materjali:
See leht sai alguse lehe looja Maris Prisko enda valusast ja ootamatust kaotusest, millest ta kirjutab esimeses postituses “Minu kaotuse lugu”. Kõik asjaajamised, mis surmaga seonduvalt tuli läbida, aga olid nii segased ja vaevarikkad, ajendasid teda sellel teemal kirjutama, et olla toeks neile, kes sama rada kord läbima peavad. Tänaseks on kujunenud sellest lehest koht, kus enda kaotuse lugusid jagavad ka teised ning kirjutavad asjatundjad, kes surma või sellega seotud teemadega tihedamalt kokku puutuvad. Seega on tegu nii praktilise info- kui ka vaimse toekanaliga.
Kui soovid, et kirjutaksime mõnest teemast, mis seni katmata, siis anna sellest meile julgelt märku. Ootan siin lehel inimesi jagama ka enda kaotuse lugu. Sellised lood annavad jõudu teistele, samas olukorras olevatele inimestele. Kui tunned, et oled valmis enda lähedase kaotuse lugu jagama, siis võta meiega ühendust ja leiame võimaluse, kuidas seda teha. Ära karda, kui tunned, et kirjutamine ei ole sinu rida – koos saame sellele probleemile ka lahenduse.
Räägime surmast lehel on oodatud ka külalispostitused neilt, kes surma ja leinaga igapäevaselt rohkem kokku puutuvad (leinanõustajad, arstid, hooldajad, medõed, terapeudid jne) või on pidanud toeks olema lähedase kaotanule (nt õpetajad, sotsiaalpedagoogid, jne).