Kõigest, mis seostub surmaga
Surm puudutab meid kõiki, kuid on endiselt paljudele tabuteema.
Minu soov on julgustada inimesi rääkima surmast ja temaatikast selle ümber. Tahan, et ükski lähedase kaotanu ei peaks tundma ennast surmajärgsetes asjaajamistes eksinud ja üskikuna. Samuti soovin aidata neid, kes tunnevad, et ei oska olla leinajale toeks. Lisaks unistan, et surmaga seonduva läbimõtlemine (testament, elundidoonorlus, kuidas ma tahan, et mind maetakse jpm) inimese eluajal saaks sama loomulikuks elu osaks nagu ettevalmistused kõigiks teisteks elusündmusteks (uue ilmakodaniku sünd või abielu).
Käsitlen kõikvõimalikke teemasid – testament, matused, lein, surmajärgsed asjaajamised – surmatõendist pärandi lõpetamiseni, mälestamine ja palju muud.
See leht sai alguse minu enda valusast ja ootamatust kaotusest, millest kirjutan esimeses postituses “Minu kaotuse lugu”. Kõik asjaajamised, mis surmaga seonduvalt tuli läbida, aga olid nii segased ja vaevarikkad, ajendasid mind sellel teemal kirjutama, et olla toeks neile, kes sama rada kord läbima peavad. Tänaseks on kujunenud sellest lehest koht, kus enda kaotuse lugusid jagavad ka teised ning kirjutavad asjatundjad, kes surma või sellega seotud teemadega tihedamalt kokku puutuvad. Seega on tegu nii praktilise info- kui ka vaimse toekanaliga.
Kui soovid, et kirjutaksin mõnest teemast, mis seni katmata, siis anna sellest mulle julgelt märku. Ootan siin lehel inimesi jagama ka enda kaotuse lugu. Sellised lood annavad jõudu teistele, samas olukorras olevatele inimestele. Kui tunned, et oled valmis enda lähedase kaotuse lugu jagama, siis võta minuga ühendust ja leiame võimaluse, kuidas seda teha. Ära karda, kui tunned, et kirjutamine ei ole sinu rida – koos saame sellele probleemile ka lahenduse.
Räägime surmast lehel on oodatud ka külalispostitused neilt, kes surma ja leinaga igapäevaselt rohkem kokku puutuvad (leinanõustajad, arstid, hooldajad, medõed, terapeudid jne) või on pidanud toeks olema lähedase kaotanule (nt õpetajad, sotsiaalpedagoogid, jne).