Meeldiv uuesti kohtuda. Jane Kaju
Kas oled kunagi mõelnud, mis oleks, kui sul avaneks võimalus taaskohtuda oma siit ilmast ammu lahkunud vanavanematega? Kuidas kõlaks nende hääl, millised nad välja näeks, missuguseid tundeid nende kallistus sinus tekitaks? Saaksid jagada nendega oma saavutusi, võib-olla isegi tutvustada enda kaasat ja lapsi, keda nad kunagi ei näinud… Mina ise olen nendele asjadele mõelnud nii mõnigi kord, kuna kaotasin oma emapoolsed vanavanemad juba üsna varajases nooruses. Viimastel kuudel on need mõtted minus aga aina rohkem pead tõstnud. Seega, kuulates iseenda sisehäält ning kusagilt kaugemalt universumist minuni jõudnud märguandeid, otsustasin, et on aeg vanaisa ja vanaema taaskülastada. Ilmselgelt ei ole mul plaanis neid AI abil taasluua, küll aga mõlkus mu mõtteis üks teine, lihtsam viis kuidas vanavanematega uuesti nii-öelda ühendust luua.
Kõige kallimad
Minu vanaema oli suure südamega töökas naine. Ta toimetas palju lastega ning oli mu ema lasteaia köögipoolel abiks. Ta oli suure osa elust toitlustuses töötanud, mistõttu usun, et ka minu enda söögitegemise oskused tulid temalt – seda nii läbi geenide kui õpetamise. Vanaisa oli tuntud vabatahtlik päästja, korstnapühkija, jooksja ning tulihingeline matkajuht. Just tema nakatas mind matkapisikuga ning sütitas minus armastuse mägedes matkamise vastu. Mõlemale vanavanemale meeldis rahvatants ning nad võtsid koos osa nii mõnestki tantsupeost. Nende kodu uks oli mulle alati avatud ning veetsin seal päris palju aega enda lapsepõlvest. Hiljuti ühe tuttavaga lapsepõlvest rääkides avastasin, et vanavanemad olidki minu kõige kallimad inimesed. Tundsin ennast nende juures koduselt, mängisin ning õppisin seal igapäevaseid oskusi, mida tänini kasutan. Selle teema üleskerkimine oli üks märguannetest, mis kinnitas mulle, et on aeg teemasse lähemalt sisse vaadata. Surnuaias käin ma neil “külas” nii palju kui saan, kuid kuna ma ei ela enam kodukandis, on see jäänud aina harvemaks. Kodus olles käin sealt aga alati läbi ja ajan nendega juttu.
Ootamatu minek
Soojust ja hoolivust jagus neil paljudele ning nende nimed olid kohalike seas üsna tuntud. Seda rängem oli vanaema ootamatu surm 2003. aastal terviserikke tagajärjel. Ta elas ainult 64-aastaseks. Vanaema lahkumine oli (ilmselt) kiire, öösel une pealt. Ka üks kiirabitöötaja ütles järgneval hommikul: “Vähemalt oli see ilus surm.”. Minu peamine mälestus vanaema lahkumisest on see, kuidas ta käis minuga selsamal ööl unes hüvasti jätmas. See oli esimene unenägu, mida mäletan, kus nägin lahkumist või õnnetust justkui ette. Olin siis vaid 8-aastane. Toona ei pannud ma muidugi kohe kokku, et vanaema käis mulle head aega ütlemas, aga ilmselt sain sellest mõned päevad hiljem aru.
Vanaisale mõjus kaotus rängalt. Olles aastakümneid abielus olnud ning veetes päevast-päeva koos aega, oli tühi koht voodis liig. Nagu eestlastele kombeks, tuli “appi” alkohol, mis periooditi tema seltsiliseks oli. Viimased nädalad möödusid tal haiglas, kus ta võõrutusravil oli. Vanaisal oli häid päevi, aga oli ka kehvemaid, millest üks jõudis selleni, et ta viidi psühhiaatria kinnisesse osakonda. Seal osakonnast ta kahjuks enam koju ei saanudki. Kaks aastat peale vanaema lahkumist suri vanaisa haiglas kukkumise tagajärjel, vähemalt meie esialgsete teadmiste kohaselt. Mäletan seda viimast külastust väga selgelt. Olime tulnud emaga koos vanaisa vaatama, kuid osakonna uksel tuli meile vastu arst, kes palus emal mind koju saata. Kuna elasime haigla lähedal, võtsin ratta ja läksin koju. Ma teadsin, et sealt ei tule midagi head, ja ausalt öeldes oleksin juba toona tahtnud otse arstilt selgitust kuulda.
Visuaalse mälestuse värskendamine
Idee, mis juba pikemat aega mu peas idanes, oli vanade VHS-kassettide digitaliseerimine. Varasemalt oli see jäänud pigem ajapuuduse taha, aga nüüd sain kindla märgi, et sellega kiiremas korras tegeleda. Eespool mainitud tuttavaga rääkides avastasin, et minu mälestused vanavanematest on üsna hägusad. Eks ole arusaadav, et rohkem kui 20 aasta taguseid asju on keeruline mäletada, aga see ei vähendanud kurbust, et ma ei suutnud enam nende häält, naeratusi ega liikumist meenutada. Rääkides sellel teemal sõbraga, ütles ta kohe, et tundub viimane aeg need kassetid kätte võtta ja digitaliseerimisele viia, sest ka nende töötlemise võimalused kahanevad aja möödudes. Lisaks, mida vähem teenusepakkujaid, seda kallim see ka on.
Õnneks leidsin kiiresti sellist teenust pakkuva fotograafi. Nüüd oli vaja leida vaid õiged kassetid. Kuna need olid mul kenasti kapis olemas, hakkasin ükshaaval nende peal olevaid silte lugema. Kahjuks sain peagi aru, et ilmselgelt ei ole mul ühtegi kassetti sildiga “Vanavanemad”, mis tähendas, et pidin hakkama mõistatama, milliste kassetide peal võiks neist klipikesi olla. Lõpuks valisin välja neli kassetti ning sain need fotograafile üle antud. Ma ei teadnud täpselt, mis nendel kassetidel on, kuid minu eesmärk oligi pigem saada mingigi mälestus, et oma vanavanemad enda jaoks uuesti “ellu äratada”. Kõike muud, mis neil videotel leiduda võis, pidasin vaid kirsiks tordil. Samas taipasin peale kassettide ära andmist, et kassett, kus arvasin, et vanavanemad kindlasti peal on, oli tegelikult filmitud juba peale vanaema surma.
Ootuses
Üks põhjuseid, miks oleme suguvõsas otsustanud selle ajalooga tutvumise tee ette võtta, on ilmselt ka asjaolu, et oleme oma venna ja nõbudega, kellega me koos vanavanemate juures üles kasvasime, jõudnud sinna, kus kõigil peale minu, meist noorima, on kasvamas ka juba oma pisipere. Ilmselt näevad need lapsed enda üleskasvamisest kordades rohkem pilte ja videoid kui meie kunagi. Lisaks saavad nad meie toimetamistest ehk ka vanade postituste kaudu aimu. Kui meil on aga võimalus taaselustada enda lapsepõlvemälestused nende vaarvanematest, siis miks mitte neile seda kinki teha.
Päeval, mil digitaliseerimise teenust pakkuvale fotograafile kirjutasin, oli mul ausalt öeldes väike närv sees. Tean küll, et tegu on vaid videotega minu lapsepõlvest, sugulastest ja toonastest sõpradest, aga miski pani mind ikkagi sisemuses värisema. Võimalik, et see oli aastaid enda sees peidetud emotsioonide tulv, mis soovis nüüd lõpuks välja tulla. Või siis teisisõnu leinamata lein. Ma ei mäleta, et oleksin vanavanemaid leinanud. Jah, matusepiltidel on mul küll silmad punased, aga seda, kas ma leina enda jaoks kunagi hiljem ka läbi töötasin, ma ei mäleta.
Teadsin juba ette, et pean failide vaatamiseks valima sobiva hetke. Ma ei osanud ju arvata, kuidas nende nägemine mulle mõjuda võib. Seega oli vaimne ettevalmistus kindlasti vajalik.
Peidetud kink
Sain failid kiirel kätte, kuid kuna olin just neil päevadel hommikust õhtuni palliatiiv koolitusi tegemas ning lisaks viibis ka peretuttav raskes seisus haiglas, lubasin endal enne videote avamist veidi oodata ja puhata. Mõne aja pärast klikkisin läbi esimese faili. Vanavanemaid seal ei olnud. Võtsin seejärel ette teise ning keset väga lõbusat sünnipäevapidu vaatas mulle vastu eelnevalt mainitud peretuttav. Ma ei mäletanud, et oleksime teda minu kümnenda sünnipäeva peol intervjueerinud, seda enam tuli see mulle ootamatult. Ta oli seal nii lõbus, nii naerusuine… Kõigest päev peale selle video leidmist kustus tema elu tuli kahjuks liigagi vara. Kuna olin varasemalt saatnud lõigu sellest intervjuust oma emale, jagas ta seda kurvale uudisele järgneval hommikul ka teistele sõbrannadele. Tore oli kuulda, et see oli neile abiks. Nad said teda meenutada just sellisena nagu ta päriselt enne oma pikka haigust oli – noor, kelmikas ja sihikindel tantsijanna.
Võõras hääl
Jätkasin videote vaatamist ning olin jõudnud viimase failini, kuid peale klipi minu vanaisast tantsimas ei olnud vanavanemaid kusagil. Seda videot läbi klikkides vaatas mulle aga ühel hetkel vastu vanaema. Ta lihtsalt seisis video taustal ja mina taidlesin kaamera ees. See hetk videos tundus nagu ta olekski mulle otsa vaadanud. Minu peas oli vaid üks mõte: “Palun ütle midagi!”.
Järgmine klipp olime kõik laua taga söömas ning ma kuulsin nende mõlema häält. See oli nii võõras, nagu kuuleksin neid esimest korda. Minu sees olid väga vastakad tunded. Tahtsin olla rõõmus, et mul oli võimalus see mälestus enda jaoks ellu äratada, kuid samas tundusid nad nii võõrad. Lisaks, see üks väike lõik neist oli filmitud muus seltskonnas, mistõttu ei näinud ega kuulnud neid väga hästi. Oleksin väga tahtnud sinna hetke minna, keerata ema käes olevat kaamerat vanavanemate suunas ja hoida seda seal, et saaksin neid tundide viisi vaadata.
Järgmisel päeval vaatasin videot koos enda nõbudega, ka nemad jäid vaikseks kui vanavanemaid näha oli. Lõpuks ütles üks neist, et vanaema hääl on nii võõras, millega tema õde nõustus. Kui vanaisa hääl hakkab mulle juba vaikselt meenuma, siis vanaema oma on endiselt raske kuulata. Muidugi tõi üks neist välja ka, et kuigi me teeme tänapäeval väga palju pilte, siis tegelikkuses ei jäädvusta me eriti igapäevaseid toimetusi, veel vähem filmi neid. Seega hakkan kindlasti tihedamini oma lähedastest just videoid tegema, et ka nende hääl kestaks.
Ära lase mälestustel haituda
Nähes, kui palju vanu mälestusi juba need neli kassetti mulle lapsepõlvest tagasi andsid, soovin ma kindlasti ka ülejäänud kassetid peagi digitaliseerida. Video kvaliteet lintidel ajas halveneb, mistõttu võib juhtuda, et varsti polegi neid võimalik enam taastada. Vaatasin videoid ka enda nõbude ning nende peredega, ja tõesti oli soe tunne neid vaadates koos meenutada, nutta ja südamest naerda. Seega, kes on seda tõuget oodanud, siis soovitan teil kindlasti minna ja lasta oma vanad VHS-kassetid digitaliseerida. Mõnusaid taaskohtumisi!
Autor: Jane Kaju
Milline kokkusattumus! Mina mõned päevad tagasi sain ka oma digitaliseeritud lapsepõlvevideod kätte. Jah, kahjuks kõiki, kes nendel videotel on, enam meie seas ei ole ja vaatamine/kuulamine oli selline mõrumagus – osalt oli väga kurb tõdeda, et neid enam ei ole, kuid samas oli nii tore päriselt neid näha ja kõiki neid lugusid ja hetki meenutada. Samas tajusin, et kõik need hetked olid mul nii nii meeles, mäletan täpselt ka selle supi maitset, mida liiga vara meie seast lahkunud täditütar meile pakkus. Ilmselt see ajastu, umbes 30 aastat tagasi, oli lihtsalt nii teisiti, et kõik elamused on nii täpipealt meeles oma mälestustes, kuid päriselt neid ekraanil näha ja kuulda on hoopis midagi muud.