Kuidas on jõudnud meieni hingedepäev?

Õues sajab vihma, puud on juba raagus ning päike annab endast heal juhul kord nädalas märku, kuid talv ei ole siiski veel saabunud. Kätte on jõudnud aeg, mil mõtleme tavapärasest rohkem surmast ja lahkunud lähedastest. Meenutame oma esivanemaid, süütame küünlad ja külastame surnuaeda. Täna jutustame hingedepäevast ning selle kujunemisest.

Maausust ristiusku

Kuigi ei leidu palju vanu allikaid, mis kirjeldaksid hingedepäeva või -aja tähistamist kaugemas minevikus, võime siiski eeldada, et maausuliste jaoks oli suve, eriti just saagikoristuse lõpp oluline pidepunkt. Algas vaiksem ja tubasem aeg, mil oodati külla esivanemate hingi. On küllaltki tõenäoline, et selle juurde käis ka karilooma ohverdamine ja sauna kütmine saamaks hingedelt heakskiitu ja õnne. Hingede rahulolu maa peal toimuva suhtes hinnati hingedeaja ilma jälgides. 

10. sajandil seadustati katoliku kirikus All Soul’s Day (Kõikide hingede päev), erinedes sellega 1. novembrist, mis oli pühendatud kõikidele pühakutele (All Saint’s Day). Selle põhjal võib väita, et ristiusu tulek Eestisse avaldas olulist mõju siinsele hingedeaja tähistamisele. Ristiusu mõjul kujunesid välja uued viisid surnute mälestamiseks ja hingedeaja tähistamiseks, näiteks kalmistute külastamine, küünalde süütamine ning palvetamine surnud lähedaste hingede eest. Ka varasem ohvrianni toomise traditsioon asendus Jumala poole pöördumisega. Samal ajal hoiti elus ka mitmeid varasemaid paganlikke uskumusi, mh usk hingede aktiivsusesse hingedeajal.

Hingesandid ning religiooni tähtsuse vähenemine

19. sajandil tekkis inimestel romantismi mõjul huvi rahvapärimuse ja -kommete vastu, mida sel perioodil taaselustama ja dokumenteerima hakati, sh ka hingedeaja traditsioone. See tugevdas rahvuslikku identiteeti ja kultuuripärandit. On teada, et sel ajal käisid osades Eesti piirkondades ringi valgesse riietatud lapsed ja noored, kes kehastasid hingesante. Ukselt-uksele käies tõid nad pererahvale muu hulgas näiteks vilja- ja  karjaõnne, saades vastu veidi toidukraami ning võimalust end toas üles soojendada. Eriti huvitava võrdluse leidsin Marju Kõivupuu raamatust “Eestlase eluring”, kus ta toob välja, et mardi- ja kadrisantide eelkäijad ongi just hingesandid. Mõeldes kadri-mardi lauluriimidele, siis nad justkui viitavadki pikale ja raskele teekonnale (teistpoolsusest?), sest “küüned külmetavad, varbad valutavad…”.

Nõukogude Liidu võimu all suruti maha ka usulised tavad ja kombed. Propageeriti ateismi ja kirikus käimine ning usuliste sündmuste tähistamine oli piiratud või keelatud. See mõjutas ka hingedeaja tähistamist, mis ei olnud enam avalikult kristlik ning toimus seetõttu pigem kodudes. Nõukogude ajal tekkis sekulariseerimine, mis viis paljude kristlike elementide kaotamiseni hingedeaja tähistamisest. Inimesed võisid endiselt mõelda oma esivanematele ja lahkunud lähedastele, kuid seda väljaspool avalikku ruumi.

Mõjutused teiselt poolt ookeani

Tänapäevases Eestis on kokku saanud maausust tulenevad kombed ning ristiusu mõjutused. Lisaks on paljuski internetiajastu kaasabil hakanud meie senistele traditsioonidele mõju avaldama ka välismaal tähistatavad sarnased pühad. Näiteks on USAs 31. oktoobril tähistatav Halloween asendamas meie kadri- ja mardijooksu kommi-pommitamisega (Trick or Treat). 

Halloween (tuntud ka kui All Hallow’s Eve või Kõikide pühakute õhtu) pärineb algselt keldi aastalõpu pühast nimega Samhain, mis tähendab “suve lõppu”. See oligi aeg, mil saagikoristus oli lõppenud ja pimedam hooaeg alanud. Uskumuste kohaselt on sel õhtul piir elavate ja surnute maailma vahel väga õhuke. Öösel süüdati lõkked, jäeti hingedele toitu, halbade hingede eemalepeletamiseks kanti loomanahku ning mängiti üksteisele trikke, süüdistades nendes lahkunute hingi. 

Sarnaselt Eestiga muutus Samhain ristiusu mõjul All Soul’s Day’iks ehk hingedepäevaks. Kui see traditsioon hiljem Ameerikasse levis, mängisid Halloweeniga seonduvate tavade tekkimisel olulist rolli Iirimaalt pärit immigrandid, kes tõid endaga kaasa sealsed traditsioonid, sh Samhain’i mõjutused ja kõrvitsalaterna ehk Jack O’Lanterni. 

Tänaseks on Halloweenil rohkem kommertslik kuvand. Korraldatakse kostüümipidusid nii lastele kui ka täiskasvanutele, lapsed käivad ukselt-uksele kommi küsimas, kõrvitsalaternate sümboolika igal võimalikul viisil (riietel, kaunistustel, kodutarvetel) ning lisaks kõik muu, mis vähegi kummituslikku ja hirmsat meeleolu tekitab. Oma osa on ka spirituaalsusel ja nõidumisel, millele on kaasa aidanud filmid ja sarjad, näiteks on Halloween ka väga populaarne aeg õudusfilmide linastumiseks. 

Calaveras de azucar ehk magus jätk elule

Ladina-Ameerikas, peamiselt Mehhikos 1. ja 2. novembril tähistatav Dia de los Muertos (Surnute päev) ei ole veel otsest mõju meie hingedepäeva kommetele avaldanud. Küll aga on hakanud nende viis lahkunute austamisest mõjutama ka noorema põlvkonna eestlaste suhtumist surma. Kõige lihtsam näide on varasemalt peiede-teemalises artiklis mainitud elulõpu pidu. Ladina-Ameerikas on lapsed kaasatud hingedega seotud toimingutesse ja vestlusesse varasest east, mis soodustab n-ö tervislikku suhtumist surma. Sealses kultuuris on tavapärane, et esivanemate ja lahkunud lähedaste elusid tähistatakse ning nende auks korraldatakse festivale. 

Võrreldes Halloween’iga on Dia de Los Muertos tugeva kultuurilise tausta tõttu säilitanud oma põhituuma ehk esivanemate austamise. Eesti hingedepäeva tähistamisel on tegelikult palju sarnast Dia de Los Muertos’ega, kuna ka see püha on kombinatsioon esivanemate (Mehhiko puhul asteekide) rituaalidest ning kolonisatsiooni käigus sisse toodud ristiusu kommetest. 31. oktoobri õhtul, peale haudade korrastamist ja kaunistamist rohkete lillede, küünalde ja andidega, jäävad pereliikmed ööseks vahetustega hauda valvama. Järgnevatel päevadel toimuvad suured rongkäigud ja kontserdid ning veedetakse palju aega perekeskis. Kodus esivanemate auks loodud altaritele asetatakse lahkunule meeldinud toite ja jooke ning olulisel kohal on ka kaunistatud suhkrust tehtud pealuud (calaveras de azucar), mis sümboliseerivad surma kui elutsükli magusat osa. Ei saa mainimata jätta ka populaarselt kogupere animafilmi “Coco”, mille keskmeks ongi just Dia de Los Muertos. 

Surnute jaoks korraldatakse suuri pidustusi ka näiteks Jaapanis, kus augustis toimub Obon festival. Võrreldes Ladina-Ameerika tavadega, kus esinevad mariarchi-bändid, mängitakse seal hoopis trummimuusikat ning luukerede asemel on pidustuste keskmes laternad ning traditsioonilised tantsud. 

Kuhu edasi?

Hingedepäeva olemus on meie kultuuriruumis muutumas ning on keeruline ennustada, milline püha, kultuur või usk tulevikus meie kombeid mõjutab. Näiteks on Mehhikos viimastel aastatel aina populaarsemaks muutunud asteekide kommete ja Santa Muerte austamine, mis tekitab aga kokkupõrkeid kirikurahvaga. Mida rohkem avavad eestlased end elu lõpu vestlustele ega pelga surmast rääkimist, seda avalikumaks ja “suuremaks” võib muutuda ka siinne hingedeaja tähistamine. Usun aga, et iga inimene tunnetab ise, millisel viisil soovib ta oma lahkunud lähedaste elu tähistada ja mälestada.

Autor: elulõpu toetaja ja vaimse tervise õde Jane Kaju