Külalispostitus: Kuidas inimene sureb? Saara Arulaane

Minu nimi on Saara Arulaane ja mina olen arst. Oma viimased aastad olen töötanud Soome vanadekodudes. Minu tööks on teha inimeste elu lõpp neile võimalikult kergeks, lihtsaks ja mugavaks. Pingutan selle nimel, et surm oleks väärikas, rahulik sündmus. Oma igapäevatöös näen sageli, kuidas nii patsiendid kui nende lähedased teavad surmast ikka veel nii vähe. Kogu meie ühiskond vajaks justkui põhikursust surmaga puudutavatest teemadest. Seetõttu olengi õnnelik, et see blogi loodud on. Me kõik sureme, sinna ei ole midagi teha. Küll aga on väga palju ära teha selles osas, et teadlikkust surmast ning sellega kaasnevatest elumuutustest, protsessidest ja asjaajamistest inimkonna seas tõsta. Teha ettevalmistusi, kui surm on lähedal. Hea meelega panustan ka ise teadlikkuse tõstmisesse jagades omalt poolt meditsiinilist vaadet surma olemuse kohta. 

Mis on surm?

Arstidena jagame surma erinevatesse etappidesse. Meil on mõisted kliiniline surm ja bioloogiline surm, millest viimane – bioloogiline surm – on lõplik surm. Aga mis on kliiniline surm? Ehk olete näinud filmides, et teinekord, kui inimese süda ei löö ja ta ei hinga, on veel võimalik, et ta ei sure – kasutatakse kunstlikku hingamist, ravimeid, elektrilööki, et südametegevus ja hingamine taastada. Selline “ajutine surm” ongi kliiniline surm ja sealt on võimalik veel elule tulla. Kui inimest kliinilise surma ajal ei elustata või kui see ei õnnestu, siis pärast kliinilist surma tuleb bioloogiline surm ja see on inimelu lõpp. Kõikide organite töö peatub.

Filmides on suremist kujutatud enamasti millegi väga dramaatilisena. Näeme tihti telekangelasi kõnniteel maas, hoidmas kätega kinni rinnast otsekui tahes kinni haarata südamest, üritades veel midagi öelda, kui siis äkki nad kangestuvad ja… surevad. Tuleb tuttav ette? 

Ka päriselus võib sama juhtuda, seda kutsutakse äkksurmaks – ootamatuks sündmuseks, millele ei viidanud inimese eelnev terviseseisund. Mina tahan aga täna kirjutada sellest, milline näeb välja ühe tavalise inimese surm – surm vanadusse, nagu öeldakse.

Kuigi loomulik surm ja surm vanadusse on tavapärane kõneviis, siis arstid neid fraase tegelikult ei kasuta. Meditsiinis on surmal põhjus, mingi süü, miks süda enam ei löö ja inimene enam ei hinga. Enamik praeguse aja inimestest saab surma põhjustava haiguse diagnoosiks kas mõne südame-veresoonkonnahaiguse või mõne kasvaja. Madalama sissetulekuga riikides on surma põhjuseks mingi infektsioon, näiteks kopsupõletik. Vaatamata sellele, mis on surma põhjustava haiguse diagnoos, näeb enamiku inimeste jaoks surmaprotsess siiski üsna sarnane välja.

Mida vanemaks me saame, seda nõrgemaks jääme, see on paratamatus. Suur hulk Läänemaailmas elavaid inimesi veedavad oma viimase eluaasta suuremalt jaolt voodis olles. Sealt tulevad ka naljad, et voodi on kõige ohtlikum koht, kus olla, sest seal toimub suremine kõige tõenäolisemalt. Eks tõsi ta ole – enamik meist sureb omaenda voodis. See on mõneti isegi lohutav, kas te ei leia? 

Et mitte ainult teoreetikasse jääda, toon näite ühest hiljutisest surmast ühes minu hooldada olevas vanadekodus. Aino oli 96-aastane ja elanud juba pika elu. Viimased 10 aastat oli ta muude haiguste seas põdenud Alzheimeri tõbe – ta mälu hääbus tasapisi kuniks ta ei osanud enam rääkida, süüa ega kõndida. Ta justkui muutus tagasi lapseks, päris beebiks. Tema viimane aasta mööduski voodis, kus põetajad teda toitsid, teda pesid, tema eest hoolitsesid. Arstina nägin, et kuigi välispidiselt justkui midagi Aino terviseseisundis ei muutunud, olid vereproovides nähtavad näitajad järjest kehvemad. Teavitasin lähedasi, et tõenäoliselt on Aino elu varsti lõppemas. Viimased nädal aega Aino enam ei söönud, ei joonud ning ei suutnud ravimeid võtta. Ta ei vaadanud silma, hoidis silmi suurema osa ajast üldse kinni. Lähedased käisid teda vaatamas, aga mingit reaktsiooni Ainost ei tulnud.

Samal ajal ei saa öelda, et Aino oleks surnud olnud – tema süda lõi ja ta hingas – kaks põhilist elusolemise kriteeriumit olid täidetud. Ühel hetkel aga märkasid medõed, et ka hingamine oli jäänud katkendlikuks. Hingamisse tekkisid pausid. Selline pausidega hingamine kestis umbes päeva. Pärast seda päeva katkes hingamine täielikult. Hingamise katkemisega ei saanud aju ja süda enam hapniku ja lõpetasid toimimise. Aino oli vana ja tal oli palju erinevaid haigusi, seega olime juba varem otsustanud, et juhul, kui tuleb kliiniline surm ehk juhul kui süda seiskub, siis elustama me teda ei hakka. Aino hingamine lõppes ühel ilusal teisipäeval. Südamelöögid jäid aina aeglasemaks, kuni vaibusid täielikult. Aino suri. 

Nii nagu suri Aino, sureb tõenäoliselt enamik meist  – pehmelt, rahulikult. Juhul, kui inimesel ei ole dementsust, võib ta kuni viimase päevani veel suhelda ja küsimustelegi vastata, aga enamasti jäävad vastused järjest lühemaks ja väsimus kasvab järjest suuremaks. On neid, kes enne lõppu justkui kuhugi “omasse maailma” kaovad. Nad näevad toas inimesi, keda enam ei ole, arvavad ise, et on kusagil mujal. Näiteks üks mu patsientidest, kes oli küll eakas, kuid mõistuselt veel vägagi terav, palus medõel vahetult enne surma takso tellida, et ta kirikusse saaks minna.

Vahel käib viimaste hingetõmmetega kaasas korisev hääl. See võib kõlada raskelt, aga ei tähenda, et inimene valu tunneks. Mõnel juhul on surijal siiski ka valus ja ta võib seda välja näidata – näol on siis valugrimass või teeb surija oigavaid häälitsusi. Kui inimene suudab, siis ütleb ta, et on valus. See on arstide hetk inimest aidata. Surijatele antakse tihti tugevat valuvaigistit nimega morfiin, et nad valu kannatama ei peaks.

Surm siiski enamasti valus ei ole. See on vaikne, see on rahulik. See on tasane hääbumine. Kõige tavalisem surm ei ole kole ja seda ei pea kartma. Inimene sureb nagu jääks ta magama.