Alustame algusest, aasta 2021 detsember – me oleme selleks hetkeks triipusid rasedustestile püüdnud juba aasta ja kolm kuud. Lugematu arv pisaraid ja ühe triibuga rasedusteste, ärevust ja stressi. Me oleme ju nii valmis, miks ta ei tule? Aga nali naljaks, kaks triipu tulid testile täpselt päev enne viljatuskliinikusse uuringutele minemist. Paar nädalat enne jõule!
Juhhuu, ma olen rase! Me saame lapse! Niii kaua oodatud ja tahetud lapse! Rasedus oli nii kerge, iiveldas ainult alguses ja siis, kui kõht oli tühi. Ei mingeid vaevusi kuni suveni, kui jalad olid korralikult paistes. Ja rasedusdiabeet, mida dieediga korras hoidsime. OSCAR test läbitud, 12 nädalat üle elatud, loote anatoomiad korras, kõik suurepärases korras. Meile sünnib poiss!
Ootuses
Aeg lendas, kõik asjad olid ostetud ja valmis pandud. Korter sai koristatud, unenäos nähtud nimi lapsele sobivaks tunnistatud..nüüd jäi üle vaid oodata. 09.08.2022 käisin tavapärases KTG-s, kus meie poeg viskas korralikult kukerpalle ja möllas, nagu ta iga päev tegi. Eriti just siis, kui mina õhtul magama minna tahtsin. Sünnitähtaeg oli määratud 16.08.22 ja leppisime ämmaemandaga kokku, et ootame mingi hetkeni ja vaatame siis edasi, kui asjaks iseenesest ei lähe.
10.08.2022 möllas pojake ikka veel korralikult, ainult õhtul puperdas mu süda korralikult. Tagantjärele mõtlen, et ehk see oli mingi märk, mida ma kahjuks tol hetkel lugeda ei osanud. 11.08.2022 hommikul ärgates oli olemine morn ja seest õõnes, kõhus oli tükk aega vaikus ja üritasin küll külma vett juua, hüpata jms, aga ei midagi. Sellest hetkest alates muutus meie elu igaveseks..
Maailm varises kokku
Ruttasin Pelgulinna valvetuppa kontrolli, kõht oli kõva ja seal oli täielik vaikus. Kohal oli mu enda ämmaemand ja proovisime esialgu leida doppleriga südamelööke, küll ühelt küljelt ja siis teiselt, aga ei midagi. Ämmaemand saatis mu arstile. Pärast viite minutit ultrahelis, kui kohale oli kutsutud veel kaks arsti, kes omavahel arutasid, kuidas seda mulle öelda, sain aru, et mu maailm on kokku varisenud..südamelööke kahjuks ei ole.. Franz Lukast enam ei ole. Hiljem selgus, et Franz Lukas suri, sest platsentas oli tromb ja keegi ei tea, millal või miks see tekkis. Olen ise tagantjärele põhjuseid uurinud, aga keegi pole neid kinnitanud.
Ja oligi kõik, üle kahe aasta ootamist sai sellel hetkel läbi. Mäletan, kuidas mu esimene küsimus oli, et kas ma võin abikaasale helistada? Nii uskumatu tundus see kõik, see pole ju ometi tõsi. Andre ei mõistnud, mida ma talle räägin, ütles vaid, et tuleb ruttu. Ma olin tuim, täiesti tühi. Andre jõudis haiglasse ja vajus nuttes kabineti põrandale maha..mu süda murdus veel korra. Tundsin nii suurt süüd, et ta sellises olukorras peab olema, tundsin süüd, et ta sellist valu peab tundma. Sellest ajast saadik kartsin väga, et Andre läheb ära ja jätab mu maha, sest ma ei suutnud talle elusat last sünnitada. Et mu keha ei suutnud teha seda, mis ta pidi – elusat last sünnitama.
Murdumine
Veel suurem šokk aga järgnes, kui mulle öeldi, et keegi ei tee keisrit esmasünnitajale. Pidin ise sünnitama, meile anti vaid valida, kas ootame, kuniks keha ise otsustab, et on valmis sünnitama või kutsume sünnituse esile. Valisime esilekutsumise – läksime koju asju kokku panema, et tagasi haiglasse tulla. Veetsime öö haiglas, enamasti vaikuses ja pisarates, mingisuguseski lootuses, et äkki arstid eksivad, äkki ikkagi on midagi veel teha.
Palatis koos olles oli vist esimene kord, kui ma murdusin ja nutma puhkesin. Vaadates täiesti kokku vajunud Andret ja mõeldes, kui läbikukkunud ma olen ja kui halb ema ma olen, et mu laps on surnud. Haiglas käis meiega rääkimas ka raseduskriisinõustaja, aga ta ei olnud minu masti inimene. Mäletan siiski neid sõnu, kui ta ütles, et vali kõik valuvaigistid, mis pakutakse, et sa ei peaks veel rohkem piinlema.
Minu peas käis ainult mõte, et meie laps on elus või kui pole, siis me proovime uuesti.
12.08.22 oli reedene päev. Andsin kõiksuguseid proove – mind torgiti nõeltega, et saada erinevaid vereproove, andsin uriiniproove. Võeti igatepidi proovid tupest ja sisestati sinna geeli, et kutsuda esile sünnitegevust, sest mingeid märke, et see ise hakkaks, ei olnud. Geeli pandi umbes kella poole üheteistkümne paiku hommikul ja natukene pärast seda nirisesid juba veed, üsna pea olime all sünnitustoas.
Järgmises osas: Kuidas selle leinaga elada ja kuidas eluga edasi minna, kui sa lähed sünnitusmajast koju ainult karbiga ja mitte oma vastsündinud lapsega.. Seda, milline on olnud Kristiina ja Andre leinateekond, loe juba järgmises osas.
