“20:11”, “Ainult rahvas päästab rahva” (hispaania keeles: Solo el pueblo salva al pueblo) on ilmselt tavalise eestlase jaoks mitte midagi ütlevad fraasid. Hispaanlaste, täpsemalt valencialaste jaoks on nende kahe ütluse taga aga kohutavad mälupildid, tugev valu ja lein. Mainides sõna DANA meenub ilmselt mõnele eestlasele hägusalt aasta tagasi maailmas meediasse jõudnud uudis uputusest Valenciast. Kuid tõde sellest, mis tol ööl ja sellele järgnenud aasta jooksul antud piirkonnas toimus, ülemaailmsesse ega isegi Hispaania meediasse ei jõudnud.
Jagan teiega täna mitte ainult lugu Hispaania sajandi rängimast uputusest, aga sellest, kuidas veel aasta hiljem püüavad vastutavad isikud luua toimunust oma narratiivi.
20:11
Tavaline sügisene oktoobrikuu teisipäeva õhtu. Vaatame telekat, kui sotsiaalmeediasse hakkavad tekkima videod veidi uputatud tänavatest Valencia külje all olevatest küladest. Püüan veidi rohkem uurida, kui minutitega muutuvad need samad tänavad jõgedeks, mis ei kanna ainult prahti, vaid ka autosid, rekkaid jne. Kohe ei saagi aru, mis päriselt toimub, kui kell 20:11 hakkavad kõikide telefonid tegema kohutavat lärmi, mida välja lülitada ei saa. Valitsuselt tuli teade, et tulemas on uputus ja välja minna ei tohi. Meil tekkis kohe küsimus, et kui sotsiaalmeedias on juba videod ujuvatest autodest, siis kas meie saime lihtsalt hiljem teate (olenevalt piirkonnas)?
Valencia piirkond paikneb sooja Vahemere ja mägede vahel, mis tekitab sügiseti hoovihmasid. Vihm sajab mägedes ning tuleb läbi Valencia alla. Viimane suurem uputus oli 1957. aastal, mille tagajärjel otsustati läbi linna voolav Turia jõgi suunata ümber linna ja teha see kordades suuremaks. Sedasi on tänaseks vana jõesäng saanud kuulsaks pargiks, mis “voolab” läbi Valencia linna. Kui muidu on uus kanal kuiv, siis videotest oli näha, kuidas 29.10.2024 õhtul oli suur tühi jõesäng üle äärte ajamas. Jõesängi kõrval olevad kiirteed olid vee all, autod läksid kiirelt vooluga kaasa. Kuigi see jõesäng päästis tol õhtul Valencia linna, siis teisel pool kallast elavad tuhanded inimesed jäid mitme jõe vahele madal-alale, kus vesi tuli lainetena mõlemalt poolt.
Minutitega vesi kaelani
Inimestele tuli suurvesi üllatusena ning hetkel, kui kell 20:11 kõigile alarmteade tuli, oli vesi paljude jaoks juba vähemalt põlvini. Vesi tungis garaažidesse, poodidesse ja majadesse sellise jõuga, et kõik, mis ette jäi, sai purustatud ja endaga kaasa viidud. Inimesed, kes sel hetkel väljas olid, otsisid, millest kinni hoida – olgu see siis tänavapost või mõni aed. Mitmed pääsenud nentisid, et isegi, kui nad ise kuhugi katusele või rõdule said, siis nad nägid, kuidas teised inimesed neist mööda voolasid… aga nad ei saanud aidata. Tema või meie mõlema elu.
Mõned õnnelikud said rõdult alla visatud linade kaudu üles ronitud, et seejärel emmata neid, kes sel õhtul talle uue elu kinkisid. Paljud inimesed olid lõksus ka autodes, sest Valencia-Madrid kiirtee läks hetkega vee alla. Paljudes kohtades oli vesi üle kolme meetri vaid minutitega.
Öö jooksul vee hoog küll vaibus, kuid saabus hommik, mida keegi ei sooviks oma elus kogeda. Tänavad oli muda all. Praht (puud, ehitusmaterjalid, mööbel) oli täitnud tänavad, autovrakkidest olid tekkinud tammid. Paljud läksid otsima enda lähedasi ja naabreid… ehk leitakse veel elusana. Kahjuks nähti ka mitmeid, keda DANA ei säästnud. Hakatakse majasid koristama, muda ämbritega välja viskama. Mõistetakse, et ollakse muust maailmast täielikult ära lõigatud – neil pole vett, süüa, elektrit, ravimeid jne. Vaikselt hakkavad välja ilmuma labidate ja kummikutega inimesed, kes on teiselt poolt jõesängi jalutanud, et aidata. Kohalike jaoks, kes on hommikul vaadanud üle, mis üldse on veel nende kodudest ja äridest alles jäänud, on need abilised justkui killuke lootust selles sünges olukorras.
Rahvas ise
Võiks arvata, et juba esimesel päeval on kohal ka kõik võimalikud päästjad, armee, politsei, et aidata tipptasemel masinatega tänavaid koristada ja inimesi otsida. Nad on valmis, kuid miks nad siis ei lähe? – Ei lubata. Ei lubata esimesel päeval, ei lubata teisel päeval. Kolmandal päeval üksikud lõpuks jõuavad, mõnda paika jõutakse alles viis päeva pärast uputust. Kohalik valitsus saadab tagasi isegi mujalt Hispaaniast saadetud abi.
Ainukesed, kes appi lähevad, on rahvas ise ja iga päevaga aina rohkem. Abistatakse nii koristamisega kui toidu, vee ja muude teenustega. Solo el pueblo salva al pueblo. Kuna tänavad ei ole autode jaoks kõlblikud, jalutavad osad inimesed lausa tunni või kaks, et jõuda abivajajateni. Jõe ületamiseks kasutatakse enamasti ühte kindlat silda, mis hiljem tituleeritakse solidaarsuse sillaks. Mõned päevad pärast uputust blokeeris isegi politsei tänavaid, et inimesed ei saaks null-alasse minna, mistõttu liikusid paljud vabatahtlikud mööda rongirööpaid. Tahe leiab tee.
Meedia vaatemäng
Valitsus otsustas viis päeva pärast uputust, et hakkab vabatahtlikke organiseerima. Palutakse koguneda Valencia ühte kuulsamasse paika – Ciudad de las Artes’esse – kus vabatahtlikud bussidesse jaotatakse. Kui esialgu tundub initsiatiiv tore ning selle mõttega läheb kaasa tuhanded inimesed, siis üsna pea on selge, et see oli vaid valitsuse meediakampaania.
Maailmale näidati droonikaadreid massidest, kes on populaarseimasse turistipaika kogunenud ja kus räägitakse, kuidas kõik peaks toimima. Aga reaalsus? Paljud inimesed ootavad kõigepealt seal samas asukohas tunde, et bussile saada ja kui buss lõpuks välja sõidab, viiakse paljud neist puhastama kohti, mis pole üldse esmavajalikud. Näiteks ostukeskuse parklaid. Mõnel juhul saadeti isegi pärast pikka ootamist bussid tagasi, sest politsei ei lasknud neid läbi. Aga seda meedias ei näidatud. Järgmisel päeval oli enamus vabatahtlikke läinud null-alasse ise kas jala või rattaga. Usaldus valitsusse vähenes mühinal.
Hinged, mida ei võetud arvesse
Paratamatult hukkusid antud öösel paljud. Alarm jõudis rahvani liiga hilja – kes läksid vooluga kaasa ja uppusid, kes jäid garaažidesse kinni, kes said vigastada muust ujuvast materjalist. Valencia suurhallist, mida messideks ja konverentsideks kasutatakse, sai suurim morg. Kohale kutsutakse spetsialiste üle Hispaania, et lahkamistega aidata. Küll aga jääb rahvale üsna kohe silma, et hukkunute arv on kahtlaselt väike. Midagi ei klapi.
Sedasi kahtleva pilguga vaadetes hakkab silma, et kui näiteks nädal pärast uputust saadetakse sukeldujad antud piirkonna suurimase maa-alusesse ostukeskuse garaaži hukkunuid välja tooma (mida meedias jällegi suurelt kajastatakse), siis pärast kahte päeva tuleb teade, et hukkunuid ei leitud. Arvestades, et ostukeskus andis teate sulgemisest hetk enne vee saabumist, siis on väga kahtlane, et mitte ükski sadadest inimestest ei läinud oma autodesse, et koju minna. Kuud hiljem märkavad kohalikud, et näiteks eakad ja raskelt haiged, kes olid kõik need kolm kuni viis päeva olnud oma kodus lõksus ja surid hooletuse tõttu, sest päästjaid ja politseid liikvel ei olnud, DANA hukkunute alla justkui ei loeta. Neid ei olnud vähe.
Oli ka neid, kes mitmekesi söögi ja joogita abi ootasid, üksteist emmates, kuni üks neist enam ei jaksanud. Kahjuks on tänaseks veel hulk inimesi, kes on teadmata kadunud. Näiteks alles eelmisel nädalal leiti Turia jõesängist surnukeha, mis oli ilmselt juba aasta aega oodanud leidmist. Ka neid ei arvestata hukkunute sekka ning meedias jäävad nad mainimata.
Muda kuninga näos
Kuigi rahvas oli tugevas leinas ja vihas juba esimesest päevast alates, siis keskendusid kõik sellele, et külad saaksid uuesti elamisväärseks. Hetk, mil see pausile pandud lein veidike välja paistma hakkas, oli siis, kui kuningas, kuninganna ning Hispaania ja Valencia peaministrid külastama tulid. Ilmselt oodati jälle ilusat meediakampaaniat, kus poliitikud tulevad, võib-olla ka ise paar labidatäit muda loobivad ja ohvritega embavad… aga ei.
Ei läinud hetkegi, kui rahvas nende vastu keeras. See hetk meenutas küll ühte Troonide Mängu stseeni, kus rahvas hakkas kuningate suunas kala loopima. Kala asemel kasutati aga muda, sest toitu oli niigi vähe. Ministrid jooksid kiiresti tagasi autodesse ja lasid jalga. Kuningas ja kuninganna otsustasid pärast üksteisest eemaldumist siiski ringi vaadata, küll aga turvameeste ja vihmavarjudega ümbritsetuna. Kuninganna silmis oli hirm ja paanika – oli aru saada, et nad ei olnud selleks kõigeks valmis.
Meid ei huvita enam, kes on süüdi
Fookuse küsimus on olnud teemas juba alates esimestest nädalatest kuni tänaseni. Kui rahvas keskendus alguses abistamisele ja hiljem hakkasid pihta pidevad protestid valitsuse suunas, siis poliitikud mängivad omavahel kuuma kartulit ning keegi ei taha olukorda parandada, vastutust võtta ega viga tunnistada. Rahva sõnum on samas selge – me ei taha leida süüdlast, me tahame abi, mida me ei saanud ning need, kes jätsid töö tegemata, astuksid ametist tagasi.
Hiljuti jõudis Hispaanias Amazon Prime voogedastusse ka esimene dokumentaalfilm RIADAS, mis näitab just inimeste poolset versiooni toimunust ning võrdleb seda ka 1957. aasta uputusega. Kuigi filmis ollakse süüdistustega ettevaatlikud, siis alles 25. oktoobril toimus Valencia üks suurimaid proteste, kus osales ca 50 000 inimest. Protesti eesmärk oli endiselt saada lahti Valencia juhist Carlos Mazonist, kes ei ole senini isegi vabandanud või võtnud vastutust enda tegemata töö eest ning pole ka tagasi astunud. Tema võimuses oli välja anda õigeaegne alarm, et anda välja eriolukorra staatus, sest ilmajaamad olid uputust juba ennustanud. Samuti räägitakse, et ta lükkas pidevalt edasi kriisikoosolekuid ja üleüldiselt hoidis teemast eemale ning valetas avalikkusele, et enda narratiivi kaitsta (sh meedias). Tema fookus on enda kaitsmisel ja ettekäänete toomisel, mitte abistamisel.
Viimaks astus tagasi
29. oktoobril ehk aasta pärast uputust toimus teine suur protest, mille ajal näidati kohalikus telekanalis hoopis härjavõitlust. See illustreerib hästi seda, kuidas poliitikud meediat kontrollivad. Samal päeval toimus ka sümboolne matusetalitus hukkunutele, kuhu olid kogunenud kõik poliitikud ja hukkunute lähedased. Sellel väga ametlikul sündmusel emotsioonidest aga puudust ei olnud. Lähedas hüüdsid läbi pisarate samu lauseid, mida on juba aasta otsa hüütud ehk süüdistades valitsusi tapmises. Seekord oli rahvas võimalik need sõnad otse poliitikutele näkku öelda ning oli näha nende ebamugavust selles olukorras.
Pärast üritust püüdsid ajakirjanikud kinni Mazoni ning küsisid, kas ta endiselt ei taha tagasi astuda. Selle peale vastas ta, et see oli tema elu hulleim päev (irooniline, kas pole?) ning ta vajab aega mõtlemiseks. Tundub, et keegi on tõesti pea liiva all viimane aasta elanud. Täna (3.11.2025) teatas Mazón lõpuks oma tagasiastumisest. Ametlikus avalduses rõhutas ta, et on terve aasta püüdnud olukorda parandada, kuid Hispaania minister olevat seda takistanud. Samuti vihjas ta, et rahvas näeb peagi, kes on tegelik süüdlane – taas käib ministrite vaheline süü veeretamine, mitte väärikas lahkumine. Endise valitsusjuhina on Mazónil seaduse järgi tagatud kuni 15 aastaks kopsakas pension. Rahvas aga ei näi enne rahunevat, kui ta on kohtus oma karistuse saanud – uurimine on praegu veel käimas.
Pikaks veninud lein
DANA katastroof ei räägi vaid uputusest, vaid sügavast leinast, mis ei puudutanud ainult neid, kes tol ööl või pärast seda enda lähedased kaotasid, vaid kõiki valencialasi. Leiname kõike seda, mis sai meie kogukonnas hävitatud ning isegi aasta hiljem on valu ja hirm endiselt meil hinges. Inimene, kes oleks juhina saanud päästa paljusid, on endisel enda positsioonil ning pole isegi vabandanud.
Selle loo taga on veel palju nüansse, millest seekord kirjutada ei jõudnud. Võiks öelda, et paljude jaoks on poliitikute passiivsuse tõttu see lein pikaks veninud ning ikka ja jälle tiritakse lahti hingehaavad ning ei anta rahu. Teades, et Valenciat külastavad paljud eestlased, siis julgustan teid minema just null-alasse: Paiporta, Catarroja, Picanya, Algemesí, Albal, Alaquàs, Alfafar jne. Bussid, metroo ja rongid on taastunud ning sinna paariks tunniks minemiseks ei ole isegi autot vaja. Need on ilusad külad oma kohalike kohvikute ja pagarikodadega. Sealsed ärid vajavad kliente praegu rohkem kui kunagi varem.
Autor: Jane Kaju, RN APN MSc.
