Endalegi imestuseks on “Räägime surmast” veebileht saanud aastaseks. Seekordne kirjutis saab olema tagasivaade kogu sellele perioodile – nii inimestele, kes on lehele kirjutanud kui ka muudatustele meeskonnas. Annan ülevaate ka statistilistes numbrites ning jagan teiega ilusaid hetki, mis kirjutistesse ei ole jõudnud, aga on mind südamest liigutanud. Olen läbi tagasiside…
Isegi kui lähedase lahkumist võib vanusest või mõnest raskest haigusest tulenevalt ette näha, on siiski tegemist tavapäratu sündmusega. Lahkumishetk saabub ootamatult, tuues endaga kaasa nii leina kui ka vajaduse korraldada kadunukese viimne teekond. Ärasaatmised on ajas muutunud nii kestvuse kui ka elementide osas, kuna paljud varem kohustuslikuks peetud tavad pole…
“Räägime surmast” veebilehe üks eesmärke, nagu ka nimi ütleb, on normaliseerida surmast rääkimist ühiskonnas. Läbiv teema lehe artiklites on ikka ja jälle, et inimesed pelgavad teemat ning selle tagajärjel kannatavad vaimselt ja emotsionaalselt. Kuid meie suurim rõõm on kuulda tagasisidet lugejatelt, et artiklite sisud on olnud neile toeks raskel hetkel…
Paar nädalat tagasi tegi laste teemal otsa lahti Ove Liis Mahhov, kes kirjutas lastega surma teemal rääkimise olulisusest. Seda lugedes meenus mulle pooleteise aasta tagune kogemus, kus käisin ühes erakoolis lastega hingedepäeva lahti mõtestamas. Tugevalt on mul meeles, kui üllatunud olin ma laste teadmiste osas. Neil olid justkui kõik õiged…
Viimased artiklid “Räägime surmast” lehel on olnud ühel või teisel moel lastega seotud. Olen mitmel korral mõelnud, mis võtmes kirja panna seda osa minu õe kaotuse loost, mis puudutas minu enda poega. Nii nagu õde mulle ütles: “Lase elul voolata ja õige leiab ise tee sinuni”. Ma olen proovinud tema…
Surmale otsa vaatamise mõttes elame me praegu justkui aegade vahelises ajastus. Natukene aega tagasi oli surmast rääkimine ja isegi mõtlemine lääne kultuuriruumis suur tabu. Praegu on elu lõpuga seonduva arvesse võtmine hakanud arusaadavamaks ja olulisemaks muutuma. Olen kindel, et mõne ajaga võtab arenenud maailm elu ajutisuse olemuse jõudsalt arvesse igasugustesse…
18. veebruaril toimus Kuressaares esimene “Alustame lõpust” laager, mis oli suunatud kõigile huvilistele, kes soovisid õppida elu lõpu ja surma teemadel. Üritust viisid läbi elulõpu toetaja Jane Kaju ning kogemusnõustaja Kairit Lindmäe. Aeg tegudeks Ilmselt, kes on minuga rääkinud surma teemadel viimase aasta jooksul on seda kuulnud, kuidas rõhk on…
Eelmise aasta septembri alguses tulin välja oma esimese postitusega – “Minu kaotuse lugu”. Olin esimest postitust lihvinud juba mitu kuud ja tundsin, et nüüd on õige aeg. Ma teadsin, et surma teemat kajastatakse vähe ja sellel lehel on eeldus saada kasulikuks infoallikaks väga paljudele. Küll aga ei osanud ma oodata,…
Kui seisad silmitsi esimeste pühadega peale lähedase surma, siis paratamatult tähendab see emotsioonide virr-varri. Kui varasematel aastatel on Sinu pere tähistanud jõule suurelt siis võimalik, et see aasta tasub plaane veidi kokku tõmmata, et kogu jõulutrall justkui suure lainena üle teie peade ei lööks. Arutage, mis oleks kõige olulisem teha…