Alustame lõpust

18. veebruaril toimus Kuressaares esimene “Alustame lõpust” laager, mis oli suunatud kõigile huvilistele, kes soovisid õppida elu lõpu ja surma teemadel. Üritust viisid läbi elulõpu toetaja Jane Kaju ning kogemusnõustaja Kairit Lindmäe.

Aeg tegudeks

Ilmselt, kes on minuga rääkinud surma teemadel viimase aasta jooksul on seda kuulnud, kuidas rõhk on hetkes elamisel. Detsembri alguses jõudsin arusaamale, et ma ise seda jälginud pole. Olin peaaegu 2 aastat ainult õppinud ja õppinud… aga sellest pole ju kasu ning midagi ühiskonnas ei muutu, kui neid teadmisi vaid endale kogun. Mis siis kui homme õhtul enam mind pole? Kelle jaoks ma neid teadmisi kogusin? Nii võtsin julguse kokku ja otsustasin midagi teha selle fakti muutmiseks.

“Muutused ei tule, kui me ootame kedagi teist või mõnda muud aega. Meie olemegi need, keda me oodanud oleme. Meie oleme see muutus, mida me otsime.” (Barack Obama)

Kuigi laagri idee oli mul pikalt juba olnud, aga olles tohutu üleanalüüsija, siis tihti jäävadki ideed vaid idee tasandile. Esimesena rääkisin mõttest oma emale, kes tundus, et oli huvitatud sellisest laagrist. Siis kohtusime Kairitiga ning pakkusin, et ta võiks ühineda. Kairit on juba aastaid sotsiaalvaldkonnas töötanud ning viimased aastad ka kogemus- ja vaimse tervise nõustamist teinud. Seega Kairiti kogemused koos minu teoreetiliste teadmistega tundusid hästi sobivat. Olen väga tänulik Kairitile, et ta oli valmis minu ideega kaasa tulema.

Mis on siis see “Alustame lõpust” laager?

Esimesena sai kirja ürituse eesmärk – aidata osalejal luua parem isiklik suhe surmaga. Sealjuures jagades teadmisi, et inimene teaks enda võimalusi nii toetaja, leinaja kui surija rollis. Üsna kohe oli aru saada, et sellist eesmärki ei saa täita suures auditooriumis. Vaja on väikest seltskonda, et usaldus ka osalejate endi vahel tekiks kiiremini ning kõigil oleks võimalus jagada enda kogemusi. Nähes kui hästi inimesed avanevad surmakohvikutes, otsustasime formaadis rohkem vabad olla. Ei jälgi minutipealt ajakava ning fookus läheb just sinna, kus seda enim vaja. Seega osalejad ise suuresti otsustavad, milline tuleb ürituse sisu.

Nii otsustasimegi ühepäevase laagri kasuks. Mitte koolitus, mitte loengud, mitte pikad slaidettekanded. Päeva alguses saime veidi uurida, millised on osalejate suhted surmaga üritusele tulles. Oli seinast seina variante, mis hiljem vaid rikastasid vestlusi. Kindlasti on oluline mainida, et usaldus tekib läbi vastastikuse austuse ning seetõttu sai kokkulepitud, et isiklikud läbielamised jäävad vaid selle seltskonna kõrvu ning üritusel pilte tegime vaid enda jaoks, osapoolte kokkuleppel.

Alati kui pean pikalt surma teemadel rääkima, siis kasutan ühe minu õppejõu mõtet, nii enda kui osalejate säästmiseks. Surm on raske teema, aga sellest saab rääkida ka ilma liiga tõsiseks minemata. Ometi surm on elu loomulik osa ning sellest rääkimine ei peagi olema vaid pisarate saatel. Hiljem kuulsin nii mõneltki osalejalt, et tuldi taskurätid kotis valmis, aga päeva lõpuks neid vaja ei olnudki. Andsime ruumi (kohati mustale) huumorile, rääkisime vahepeal ka muust eluolust ning 8 tundi justkui lendas.

Mitte vaid eakate teema

Nii kaua kui olen tegelenud surma teemaga, on paratamatult jõudnud minuni palju kommentaare selle kohta, et kuidas ikka noor inimene sellise teemaga tegeleb. Ega ma väga nendele vastata ei oska, sest minu jaoks tundub loogiline, et see teema puudutab igas vanuses inimesi. Surevad ka noored ja leinavad ka noored, sh lapsed. “Alustame lõpust” laagris olid samuti erinevas vanuses inimesed ning kõigil oli jagada kogemusi enda elust. Näen, et mida varem nende vestlustega alustame, seda kindlam on inimesel olla nendes rasketes hetkedes. Nagu üks osaleja ütles: “Esmaabi õppides me samuti loodame, et seda kunagi ei tule meil kasutada, aga ikka õpime seda.”

Puudutuse mõju

Päeva praktilisemas pooles said osalejad õppida puudutuse olulisust. Ja seda mitte ainult elu lõpus vaid üldiselt. Sündides hoitakse, kallistatakse meid, aga mida vanemaks saame, seda vähem saame tunda teise inimese puudutust. Samas, kui oleme haiged siis enamus meist sooviks, et oleksime hoitud. Osalejad said üksteisele teha teraapiat ning kindlasti oli see hea viis lõõgastumiseks pika päeva järel.

Aeg on panna kirja enda soovid

Üks soov, mida tahtsin kindlasti osalejatega teha, oli elulõpu planeerija täitmine. Olin teinud mustandi valmis juba pea pool aastat varem ning täiendanud jooksvalt. Päev enne üritust käisin trükikojas sellel järel ning kuidagi ebareaalne tundus, et nüüd ongi see idee vihikust reaalsus. Käisime punkt-punkti haaval osalejatega läbi vihiku ning need, kes juba soovisid, said enda soove sinna ka kirja panna. Näen, et selle vihikuga paaris käib ka vestlus, sest tihti ei teatagi, millised võimalused on olemas. Vestlemine aitab laiendada silmaringi ning luua täitja jaoks just sellise elulõpu, nagu ta päriselt soovib. Kõik osalejad muidugi ei kiirustanud pastapliiatsiga täitma, vaid veel tehti nalja, et täidetakse harilikuga. Ilmselgelt pole see nii lihtne kui jõusaali uue liikme ankeedi täitmine ning igaüks saabki omas tempos seda kodus edasi teha. 

Müstikat pealekauba

Päeva alguses tulid jutuks unenäod lahkunud lähedastest, erinevad tundmised lahkunu külaskäikudest. Tundub, et kuigi meie liikusime teemast edasi, siis miskit hakkas siiski elama. Päeva jooksul saime ka meie kogeda erinevaid helisid, akna kinni panekut, tehnika probleeme jms. Tundub, et see käib surma teema juurde. Päeva lõpuks otsustasin, et ilmselt oli kohapeal minu vanaema, kes oli üllataval kombel nii mõnegi osalejaga seotud. Vanaema töötas selles samas majas ning ilmselt hoolitses, et meil kõik läheks hästi.

Mis saab edasi?

Võin uhkusega öelda, et esimene lend “Alustame lõpust” laagri osalejaid on saanud enda teadmised ning saavad neid nüüd jagada enda kogukonnas. Enda magistritööst nägin, et väga oluline on anda väikepiirkondadele võimalus teema kohta õppida. Tallinnas ja Tartust leidub sarnaseid koolitusi (veidi akadeemilisemas võtmes), aga kõik me ei ela suurlinnades ning eriti, kes on lähedaste hooldaja rollis, ei saa endale lubada pikka eemalolekut. Seega loodan, et laager tuleb taas ning just seal piirkonnas, kus seda enim vaja on.