Aasta ilma õeta

See viimane aasta on olnud emotsionaalselt minu elu kõige keerulisem aasta. Terve aasta ilma õeta,  tema esimene surma-aastapäev. Süda puruneb uuesti tuhandeks killuks, kui ma selle välja kirjutan. Mäletan hetke, mis oli päev enne matuseid, kui ma pugesin enda teise õe kaissu ja ütlesin nuttes, et kuidas on võimalik, et meid on nüüd kaks. Meid on ju alati olnud kolm – „õed tihedad“ nagu me ennast kutsusime. Aga üks hetk ja see kõik on minevik. Tänaseks laseb valu hingata, aga igatsus on veelgi suurem.

Emotsionaalselt on terve aasta olnud nagu ameerika mäed. On perioode, kus nuttu on raske tagasi hoida, on tuimasid ja emotsionaalselt väsinud perioode, on vihaseid hetki, aga ka hetki kui rõõmus olla ei ole raske. Mõistan, et edasi tuleb liikuda ja uue reaalsusega tuleb leppida ja harjuda, aga see on lihtsalt väga pikk protsess. Öeldakse, et esimene aasta ongi kõige raskem.

„Esimest korda ilma õeta“

Sellest hetkest alates on kõik tähtpäevad enne rõõmsaid hetki alanud hoopis kurbusepisaratega. Esimene ja ilmselt kõige valusam oli isadepäev, mis oli üsna kohe pärast õe surma. Seda väga suuresti ka seetõttu, et õde oli tellinud isadepäevaks juba kingitused varem ära. Nii on meie vanemate kodus külmkapil siiani magnetiga kinnitatud väike paberitükike kirjaga „Maailma parim isa“. See oli koos küpsistega kingikarbi sees.

Sealt edasi hakkas üks lõputu „esimest korda ilma õeta“ – esimesed jõulud ilma temata, esimene aastavahetus, esimene ema sünnipäev, esimesed tema enda laste sünnipäevad, jne. Ka minu enda sünnipäev paar nädalat tagasi algas pisarates. Veider ja natuke endalegi ootamatu on, et kunagi ei tea, mis hetk või olukord võib teda meenutada ja pisarad vallandada. Nii ma siis istusin voodiserval ja kogusin ennast enne kui õnnitlusi vastu võtma läksin, et mitte vanemate meelt ka liiga kurvaks muuta.

Palun, andke ta tagasi!

Kõige raskem on näha hetki, kui ka teistel pereliikmetel on raske. Ma ei saa seda valu kuidagi vähendada ja see abituse tunne on meeletult ängistav. On hetki, kui näen, et tema pere vajaks teda nii väga, sest õel olid kõik asjad nii hästi ära korraldatud, et kui ta praegu siin oleks, siis ei oleks sellist olukorda. Need on hetked, mil ma tahaks vihast karjuda, et andke ta palun tagasi, me ei saa ilma temata hakkama. Sellisteks olukordadeks on näiteks hetked, mil lapsed on haiged. Me kõik teame, et parim ravim on ema hool ja armastus, aga miks siis nemad seda enam tunda ei saa?!

Nii valus on mõelda, et tema pisike beebi ei saa kunagi teda päriselt tundma ega mäleta teda. Kui see pisike tirts teeb arengus uusi edusamme – esimesed sammud, esimesed sõnad, esimest korda ise söömine – siis tean, et me oleks õega üksteisele helistanud ja mõlemad jäägitult rõõmustanud. Nüüd iga sellise saavutuse juures saadame me teise õega automaatselt üksteisele ahastavalt nutva emotikoni, sest teame, et sel hetkel me mõlemad tahaks rõõmustada, aga see on väga raske. Need on need hetked, mis esimesena toovad meelde selle, et õde ei saagi sellest kõigest osa. Ja see kõik paneb paratamatult küsima endalt uuesti ja uuesti, et miks nii on? Miks?

Minu pere on alati olnud väga kokkuhoidev. Inimesed meie ümber teavad seda. Minu abikaasal on veel pärast 13 aastat vahel arusaamatu, et kuidas me igapäevaselt üksteisega suhtleme, et no mida meil on nii palju rääkida. Ometi ei saa jutt kunagi otsa, iga päev toimub midagi sellist, mida tahame üksteisega jagada. Mu õed on olnud mulle väikesest peale sõbrannade eest ja neile pidevalt helistamine oli sama loogiline kui kõik muud igapäevatoimetused. Mul on siiani raske leppida, et telefoni helisedes ei ilmu ekraanile enam kunagi mu õe nimi. On korduvalt olnud hetki, kus ma olen valinud õhinal tema numbri, et midagi põnevat temaga jagada, ometi ma ju ise sulgesin tema telefoninumbri ja tean, et keegi ei vasta. Aga õe number on endiselt mul kiirvalikute all. Ma ei suuda seda sealt ära kustutada. See tundub kuidagi nii lõplik ja ma ei ole selleks valmis.

Sünniaastapäev ja esimene surma-aastapäev

Viimane nädalavahetus oli kogu perel ja õe lähedastel raske – paari päeva sisse mahtus õe sünni- ja surma-aastapäev. Raske on leppida mõttega, et sünnipäevaks ei minda enam talle külla, vaid külastatakse surnuaeda. Kui varem nuputasin poes, et mida põnevat talle kinkida, siis nüüd seisan kalmuküünalde leti ees ja valin ilusaimat küünalt, mida hauale viia. Südantsoojendav oli näha, et väga palju inimesi oli teda nendel päevadel meeles pidanud ning surnuaeda lilli ja küünlaid viinud. Uskuge, ühel leinaval perel seda kõike näha on äärmiselt liigutav, oluline ning vajalik. Aitäh!

Mulle on nii mitu korda selle aasta jooksul kirjutatud, et korduvalt on mõeldud kirjutada ja küsida, kuidas läheb, aga see tundub nii mõttetu ja hirm on haiget teha ja seetõttu ei võetagi ühendust. See on vist üks peamisi asju, mis juhtub – leinajad jäetakse üksi. Õnneks on meie ümber ka palju neid, kes hirmust hoolimata on tuge pakkumas. Ärge kartke leinajaid – see kui keegi vahepeal annab lihtsalt märku, et oleme neil mõtteis, on vahel kasvõi selleks hea, et pikalt sisse kogunenud emotsioonid välja lasta, et korrakski oleks kergem.

Kuidas ennast toetanud olen?

Ma olen alati olnud seda meelt, et rasketel eluhetkedel on väga okei paluda abi spetsialistidelt. Nad oskavad jagada häid tööriistu emotsioonidega toimetulekuks. Meie perega suhtles leinanõustaja, aga mina olen füüsiliselt teistest eemal, seega mina kohtusin temaga personaalselt veebi vahendusel. Ma ei suuda sellest vestlusest paljut meenutada, sest esimene pool vestlusest oli väga raske ja mu aju on otsustanud suure osa valusatest hetkedest kuskile ära peita. Sellest tulenevalt ei mäleta ma ka matusest peaaegu mitte midagi. Küll aga on mul meeles, et vestluse teises pooles olid mul väga praktiliselt küsimused ja leinanõustaja ütles, et ta ei olnud valmis, et esimesel korral juba nii nn kahe jalaga maapeal vestlus tuleb. Selleks, et anda parem ülevaade, kes leinanõustaja ikkagi on ja mida ta teeb, on peagi tulemas eraldi postitus.

Mind on palju aidanud ka see, et ma proovin ennast hoida palju tegusa ja toimekana. Küll aga on selle juures muutunud see, et ma olen õppinud puhkama ja aja maha võtma kui tunnen, et olen väsinud. Seda suuresti tänu inimesele, kes on olnud mind toetamas läbi mu elu. Ta tunneb mind läbi ja lõhki ning rasketel eluhetkedel on aidanud mul enda mõtteid paremini lahti mõtestada. Täna ta ongi ametilt life coach ja ma olen talle siiralt tänulik, et ta on alati olemas. Paljudel inimestel on selliseks inimeseks näiteks psühholoog või mõni lähedane inimene, kellega saab kõigest rääkida ja kes oskab hästi toeks olla. Ma olen täiesti veendunud, et enda mõtetega ei tohiks jääda üksi või arvata, et mul ei ole abi vaja. Sellisel eluhetkel vajame me kõik tuge.

Lisaks käisin ma mõned kuud pärast õe surma traumahingamises. Elumuutev ja väga vabastav kogemus. Alguses tundus veidi naljakas ja veider, sest pidin ennast muusika saatel nn lahti raputama. Aga hiljem, ilmselt 85% ajast lihtsalt pisarad voolasid ja mul ei ole lamades vist kunagi jalad selliselt värisenud nagu tol hetkel. Ma ise ei oska lahti seletada, mis minuga selle hingamise käigus ikkagi toimus, kuidas ja miks see kõik kasulik on, aga inimene, kelle juures ma käisin, on andnud nõusoleku samuti minu lehel sellest kõigest täpsemalt kirjutada.

Aasta hiljem…

Muutunud on see, et ma olen hakanud kartma. Kartma kui keegi mu perest ja lähedastest on haige. Varem tundus kellegi haigestumine tavapärane, sest inimesed on ju ikka haiged. Nüüd on vaja palju rohkem enda mõtetega vaeva näha, et suuta ennast maha rahustada. Seda eriti kui haigeks jäänud lähedane on füüsiliselt minust kaugel. Seega tean, et pean selle osaga endas tööd tegema, et see mind sisemiselt liigselt ei piinaks.

Ma väga loodan, et kui aega on rohkem mööda läinud, suudame me õest rohkem rääkida ja meenutada tänutundega seda aega, mis me temaga saime veeta. Hetkel on see veel nii valus ja raske. Aga ühel hetkel on see juba vajalik selleks, et tema pisitütar teaks kui äge ema tal oli ja poeg ei unustaks kõike toredat, mida nad koos tegid. Ma tahan, et ühel päeval suudaks ma rõõmuga rääkida neile lugusid, kuidas õe foobia ämblikute vastu oli nii suur, et iga ämbliku toast väljakihutamiseks vallandus reaalselt päästeoperatsioon. Või kuidas ta armastas asju korraldada ja meie pulmad olid nii vinged just tänu temale. Ja kuidas riiete kuivama panemine oli täpisteadus, kus keegi ei võinud sekkuda. Kuidas ta vihkas tehislõhnasid ja armastas rummi-rosina jäätist ning tema ajaarvestuses „kohe jõuan“ tähendas vähemalt tund aega. Ja veel palju muud.

Ma sattusin paar nädalat tagasi Netflixis vaatama sarja „From Scratch“. Imeline sari sellest, kui habras on elu ja millised etapid käib läbi üks leinav pere. Ma usun, et seal on väga palju tuttavat neile, kes on elus kokku puutunud valusa kaotusega, aga samas selgitav neile, kes on pidanud olema toetaja rollis. Soovitan varuda ohtralt taskurätte ja see sari ära vaadata. Lisaks heale vaatamisele on seal ka palju õpetlikku.

Seekord lõpetan postituse ühe lauluga. Lauluga, mis õele väga meeldis, mida kuuldes meenub õde ja mis hetkega vallandab pisarad. Olgugi, et teda pole enam siin, on ta iga päev mõtetest minuga koos.