Kui täiskasvanuikka jõudmine tähendab paljude jaoks suurt vabadust, uusi võimalusi, keeldude kadumist ning õiguste tekkimist, siis minu täiskasvanuelu algas hoopis teisiti, kui ma seda kunagi ette kujutanud olin.
Mõned nädalad pärast mu 18. sünnipäeva pidi mu ema minema plaanilisele lihtsale operatsioonile, mille järgselt oleks pidanud mõned päevad haiglas taastuma ning seejärel koju pääsema. Koju mu ema aga kunagi enam ei jõudnudki. Päev pärast protseduuri oli ta ärganud halva enesetundega, paar tundi hiljem kokku kukkunud ning kahjuks ei suutnud ka kiiresti saabunud elustamisbrigaad ema elu enam päästa. Tõenäoliselt oli surma põhjuseks kopsuarteri tromb.
Telefonikõne, mis muutis kõik
Seda aprillikuu hommikut mäletan ma ka 15 aastat hiljem väga detailselt. Ilm oli juba mõnusalt kevadine ning päikesepaisteline. Olime just sõbrannaga Tartu bussijaama lähistel teineteisega hüvasti jätnud ja mõlemad oma bussile suundumas. Bussi ootamise katkestas aga isa telefonikõne, mille sisu oli lühike aga konkreetne – ema ei ole enam. Justkui automaatselt võtsin info vastu, vastasin, et sõidan 10 minuti pärast saabuva bussiga koju ning siis räägime.
Tavapärane 40-minutiline bussisõit tundus tol korral justkui igavik. Bussis oli vähe rahvast ning teadlikult sättisin end istuma bussi tahaotsa, et endale natuke rohkem privaatsust lubada. Seda, mis tol hetkel mu sees toimus, ei oska ma siiani kirjeldada. Kui ühel hetkel proovis aju olukorda ratsionaliseerida ning mind ümber veenda, et tegelikult on kõik korras ja koju jõudes ootab ema mind kindlasti juba kodus, siis järgmisel momendil jõudis minuni kogu olukorra tõsidus. Pisarad voolasid mööda mu põski alla, isegi kui püüdsin seda takistada.
Niimoodi iseenda kahe poolega võideldes möödus kogu mu bussisõit. Kodupeatusele lähenedes pühkisin pisarad, püüdsin veel naeratuse näole manada ning astusin bussist välja. Peatusest jalutasin mõned minutid kodu poole ning sel hetkel, kui koduukse avasin, varises minu senine maailm kokku. Sain aru, et sisimas olnud lootuskiir, et ema ootab mind kodus ning kõik on tegelikult hästi, polnud tõene. Mind ootas ees ainult tühi korter ja samasugune tühjus jõudis ka minu sisse. Mäletan veel, kuidas võtsin kaissu ema padja ning nuttes, ema padi kaisus, ma diivanil ka uinusin.
Hetked, mida ei mäleta
See, mis toimus enne ja pärast ema matuseid, on ausalt öeldes üsna hägune. On üksikud hetked, mis eriti teravalt meenuvad, kuid suurem osa on udune. Mäletan, kuidas päev pärast ema surma istusin sõbrannaga järvekaldal ning me rääkisime tunde, aga millest, ei mäleta. Kuidas käisime vennaga matusetalitaja juures emast rääkimas. Kuidas vennanaisega emale poes matuseks riideid valisime. Ka matusepäev on kohati väga selgelt meeles ning samas nii laialivalguv. Mäletan täpselt, mis kellelgi seljas oli või kes mind kaastundeavalduse ajal kallistas, kuid ei mäleta, kes peielauas kõne pidasid või mis nad rääkisid. Laulsime vendadega emale haua ääres, kuid mis laul see olla võis – ei meenu.
Üsna kiiresti tuli naasta igapäevaelu juurde, sest see roll, mida ema oli täitnud, kandus vaikimisi üle minule. Kõige suuremat vastutust tundsin järsku oma toona 16-aastase venna eest. Ja kuigi isa oli justkui näiliselt olemas, oli tema oma leinaga nii kimpus, et suurt toetust ma sealtpoolt ei tundnud. Mul oli tohutult vedanud oma klassikaaslaste ja sõpruskonnaga, kes olid mu jaoks igal hetkel olemas ning toetasid mind kõiges, kuid selle kõige keskel tundsin ma ennast tohutult üksi. Ja seda taipasin ma alles tagantjärele.
Turvatunne
Minu armas onunaine oli see inimene, kes oli kuulnud Laste ja Noorte Kriisiprogrammist ning meist vennaga ka sinna märku andis. Kui vend oli algusest peale trotslik ning keeldus igasugusest abist, siis mina, olles küll veidi skeptiline, otsustasin siiski pakutud võimaluse vastu võtta. Kui ema surmast oli möödunud napilt neli kuud, pakkisin asjad ning sõitsin Tartusse. Seal ootas juba hulk noori bussi, mis viis meid Pivarootsisse leinatoetuslaagrisse.
Mäletan seda ebalust ning kerget ärevust, mis mind terve bussisõidu painas. Tajusin, et ma polnud selliste tunnetega bussis ainus. Neile tunnetele ei aidanud kindlasti kaasa ka mõned nädalad enne laagrit tulnud telefonikõne kohalikult sotsiaaltöötajalt, kes küsis mu käest kinnitust, kas ma ikka kindlasti tahan sinna “nutulaagrisse” minna. Olen meeletult õnnelik, et ei lasknud toona oma ebalusel võitu saada ning nõustusin minema laagrisse, mis mu elu väga tugevalt mõjutanud on ja mõjutab siiani.
Pivarootsisse saabudes ootas meid ees hulk täiskasvanuid – meie grupijuhid – kelle nägudelt oli näha, et olime kõik siiralt sinna oodatud. Algne ebakindlus kadus silmapilkselt ning asendus argliku kindluse ning turvatundega. Sisseelamist tegi lihtsamaks ka tõdemus, et laagrisse oli tulnud mitmeid minuvanuseid sarnase kaotusega tüdrukuid, kellega ööbisime kõik koos saunamaja pööningukorrusel. Koht, millest sai mu kogu laagri lemmikpaik, sest see oli meie turvaline pesa, kus saime omavahel jagada nii pisaraid kui rõõmu ja mõlemat tegime me ohtrasti.
Ma ei ole oma leinaga üksi
Äratundmine, et ma ei ole oma leinaga üksi ning on noori, kes väga sarnaseid mõtteid ja tundeid läbi elavad, oli sel hetkel eriti lohutav. Kui laagris oli väga suur osa igapäevasel tugepakkuval grupitööl, siis mainimata ei saa kindlasti jätta ka kõike seda, mis väljaspool seda toimus. Laager nagu lastelaager ikka, oma mängude, töötubade, külaliste ja etendustega. Seda kõike saatsid aga igal hetkel toetavad ja turvalised täiskasvanud, kellega võis nalja visata, rääkida niisama elust või arutleda ka täiesti ilma tabudeta surma- ja leinateemadel. Ja selle jaoks ei pidanud ei aega ega kohta otsima, vaid seda sai teha hommikusöögilauas, sõbrapaela punudes või korvpalliplatsil selili pikutades ning tähti vaadates.
Usun, et see “normaalsete” täiskasvanute kohalolek on suurim asi, mida ma kogu laagrikogemusest kaasa võtsin. Sageli ongi meil vaja lihtsalt inimest, kes meid ära kuulaks ja olemas oleks. Aastase laagritsükli lõppedes tundsin meeletut tänutunnet, et olin saanud võimaluse osaleda. Kuigi olin sel hetkel gümnaasiumit lõpetamas ning plaaninud oma õpinguid jätkata arstiteaduses, siis sisimas mõlgutasin mõtet, et sooviksin kunagi samamoodi tagasi anda ning toetada neid noori ja lapsi, kes oma lähedase kaotanud on.
Järgmises osas: Sama suve lõpus jõudis minuni üleskutse Laste ja Noore Kriisiprogrammi laagri vilistlastele osaleda väljaõppeprogrammis, mis annaks võimaluse töötada leinanõustajana ning aidata noori, kes seda oma leinas väga vajavad. Seda, kuidas jätkus Hanna teekond leinanõustajana, loe juba järgmises osas.
