Kui keegi, keda armastame, sureb, jääb meie juurde midagi nähtamatut – mälestus, tunne, sõnad, lõhn, pilk. Aga sageli soovime, et jääks ka midagi käegakatsutavat. Midagi, mida saaks hoida, vaadata, kallistada. Midagi, mis aitaks uskuda, et nad pole lõplikult kadunud.
Mälestusesemed – olgu need füüsilised objektid või digitaalsed lahendused – aitavad hoida sidet meie seast lahkunud lähedastega. Kui vanasti tähendas mälestusese tihti hauakivi või mõnda päranduseks saadud eset, siis tänapäeval on lisandunud palju uusi võimalusi alates isikupärastest mälestusesemest kuni sotsiaalmeedia mälestuslehtedeni.
Ma loodan, et see artikkel võib kellelegi olla just see vaikne teeviit, mille najal teha hiljem paremaid valikuid. Mitte seepärast, et midagi “õigesti” teha, vaid et hiljem oleks endal vähem kahetsust ja rohkem võimalust hoida alles midagi, mis päriselt leinas toetab.
Isiklikud kogemused
Kui ma ise mõtlen, millised esemed olen oma lahkunutest alles hoidnud, siis pean tunnistama, et ma ei osanud hetkes midagi väga konkreetset valida. Õest jäid mulle näiteks ühed kindad ja sall-rätik. Miks ma just need valisin, ma ei tea isegi täna. Need olid vist lihtsalt esimesed asjad, mille kätte võtsin ja tundsin, et ei suuda neid ära anda, aga selle taga ei olnud sügavat mõtestatust. Ainus, mida teadsime, et ehted jätame tema tütrele.
Vanaemast hoian alles tema kootud susse – neid, mida ta oli kudunud vist sadu paare ja mida pool suguvõsa kandis. Abikaasa vanaemast on meil alles palju nõusid, mida igapäevaselt kasutame. Ja tema vanaisa puhul jätsime alles tema käsitsi kirjutatud kalastamise päevikud. Need on nii tema nägu, et neid lapates tekib tunne, nagu ta oleks alles eile neid ridu kirjutanud.
Soov mälestusesemete teemal artikkel kirjutada oli minus juba pikka aega. Järjest enam ajendas seda tegema just see, et Räägime Surmast lehte vedades puutun kokku väga paljude erinevate kaotuslugudega ja mind on hämmastanud inimeste leidlikkus, kuidas nad lahkunuid enda “lähedal” hoiavad. Näiteks Karolyn, kes lasi teha enda elukaaslase südamelöögi võnkest ehte või Kerstin, kes lasi abikaasa riietest teha lapiteki, mis täna laste lemmik. Aga mina ei osanud tol hetkel neid ideid rakendada. Me pakkisime õe riided üsna varakult ära – võib-olla ka seetõttu, et oli valus neid kapis näha. Täna mõtlen, et kui oleksin teadnud, mida nende riietega teha saab, oleksin võib-olla osa neist alles jätnud. Aga tol hetkel ei olnud mul jõudu sellest päevast kaugemale näha.
Mälestusesemed igapäevaelust
Ühed levinumad mälestusesemed on fotod ja albumid. Olgu nendeks vanad perekonnafotoalbumid, raamitud portreed või digitaalsed pildikollaažid. Lahkunuga seotud väiksemaid esemeid, näiteks kirjad, postkaardid, lemmiknipsasjad või lahkunu poolt kirjutatud luuletused, kogutakse sageli ühe mälestustekarbi või -kasti sisse. Nii saab neid mälestuskillukesi ühes kohas hoida ja soovi korral taas vaadata. Paljud inimesed kannavad näiteks lahkunu abielusõrmust või käekella igapäevaselt – seegi on mälestusese, mis hoiab lähedase justkui ligi. Tihti peitubki suur väärtus just tavalistes argiesemetes, mida lahkunud ise kandsid või mis neile meeldisid.
Lahkunu isiklikud esemed kannavad tihti suurt emotsionaalset väärtust. Mälestusesemeks võib olla ükskõik milline lähedasele kuulunud asi – näiteks lemmikjope, ehted, kell, päevik, mänguasi või mõni mööblitükk. Paljud leinajad hoiavad alles just neid asju, mis meenutavad ühiseid hetki või lahkunu iseloomu. Näiteks võib mõni lapselaps pärida vanaema retseptivihiku või vanaisa tööriistad, et hoida igapäevaelus nende mälestust elavana. Nii saavad mõned lahkunu asjad osaks inimeste igapäevaelust, kasutades vanatädi tassikollektsiooni, kandes isa lemmikkampsunit või juues hommikukohvi vanaisa tassist, riputades seinale lahkunu maali või hoides kirjutuslaual mõnd suveniiri, mis lahkunule tähtis oli.
Näiteks, kui vanaisa kandis alati üht kindlat mütsi, võib sellest mütsist eemaldada märgi või riidelapi ja panna koos fotoga raami. Sellised loomingulised lahendused aitavad mälestusel diskreetselt elu osaks jääda. Samuti võib lähedaste rõivaid jagada pere ja sõprade vahel – nagu ühe leinava ema kogemus näitas, oli tal hiljem hea meel näha kadunud abikaasa sõpra tema jopet kandmas, justkui jätkuks killuke lahkunust elavate seas. Mälestusesemete mõte ongi tuua lohutust: need võivad olla kas väljas aukohal või hoopis peidetud sahtlipõhja, peaasi, et leinaja teab nende olemasolu ning saab neist tuge.
Isikupärastatud mälestusesemed
Viimastel aastatel on populaarsust kogunud lahkunu riiete ja tekstiilide uuele elule aitamine, näiteks mälestustekkide või -patjade õmblemine lahkunu lemmikriietest. Šotimaal tegutseb näiteks noor õmbleja MacInnes, kes kasutab lahkunute rõivaid peredele imearmsate kaisukarude õmblemiseks lahkunu mälestuseks. Vahel lisab ta karudele ka tasku, kuhu saab panna kirjakese või muu väikese mälestuseseme. Ta on valmistanud isegi karusid, mille sisse on pandud pisut lahkunu tuhka või mõni lahkunu ehe. Nii mälestustekid, kaisukarud ja muud taolised mälestusesemed annavad võimaluse ennast justkui uuesti lahkunu embusesse mässida või suurtel igatsushetkedel lahkunu mälestus tugevasti kaissu võtta.
Isikupärastatud mälestusesemed on tänapäeval lausa omaette tööstusharu ning laialdaselt on levinud just krematsioonituhast mälestusesemete valmistamine. Näiteks mälestusehted (ripatsid, medaljonid, sõrmused vmt), mille sisse on peidetud kübeke lahkunu tuhka või salguke juukseid. Selline ehe on nii väliselt kaunis kui ka kannab ühtaegu sõna otsese mõttes endaga tükikest lahkunud lähedasest. Isikupäraseid ja ainulaadseid mälestusesemeid on veelgi – lahkunu tuhast pressitud sünteetiline teemant, lahkunust maalitud portree või maal, ehted, millele on graveeritud lahkunu sõrmejälg või käekiri, vanadest sõnumitest loodud seinapilt jne. Eestis tegutseb ka ettevõte, kes teeb lahkunud lemmiklooma tuhast mälestuskivisid.
Samuti on levinud mälestustätoveeringud – kas siis lahkunu nime/kuupäevade tätoveerimine või isegi tuha segamine tätoveeringu tindiga (mis ei ole küll Eesti lubatud). Tätoveering ei ole küll ese, vaid kehale kantud mälestus, kuid oluline on, et mälestusese oleks individuaalne ja tähendusrikas.
Mälestuskontod
Viimase paari kümnendi jooksul on sotsiaalmeedia ja internet lisanud leinamisele uue mõõtme. Üha rohkem on ka juttu digitaalsest pärandist – meie e-kirjad, fotod, blogid ja sotsiaalmeediakontod moodustavad “digitaalsed säilmed”, millega tulevased põlvkonnad peavad õppima ümber käima sarnaselt päevikute või fotoalbumitega. Juba praegu pakuvad mitmed firmad teenust lahkunu veebikontode haldamiseks.
Ma olen kirjutanud, mis saab inimese Facebooki kontost pärast tema surma ning üks võimalus on muuta see lahkunu mälestuskontoks. Lahkunu sotsiaalmeediaprofiilile kirjutamine aitab väljendada tundeid ja leevendab leina, andes nii postitajale kui ka teistele lugejatele võimalusi jagada lahkunust mälestusi ja tunda üksteise toetust. Kuigi psühholoogide hinnangul pole lahkunu profiilidele kirjutamises midagi halba, hoiatavad leinaspetsialistid, et virtuaalne mälestamine ei asenda täielikult reaalsust. Mälestuskontot liiga kaua aktiivsena hoides võib see mõne lähedase peas tekitada illusiooni, et inimene elab justkui edasi ning tihtilugu ilmuvad teated ja postitused võivad leinaprotsessi segasemaks muuta. Samuti võib lahkunu konto sotsiaalmeedias pidev esiletulemine olla valus neile, kes püüavad edasi liikuda. Iga leinaja peab ise tunnetama, mis hetkeni virtuaalne mälestus pakub lohutust ja kust maalt hakkab see takistama eluga edasi minemist.
Lisaks sotsiaalmeediale on loodud ka spetsiaalseid veebikeskkondi, kuhu saab lahkunule pühendatud lehe luua. Eesti pakub sellist teenust näiteks Meenutus.ee, kus iga kasutaja saab luua oma lähedasele veebimälestuslehe ja sisestada sinna lahkunu eluloo, fotod, videod, sugupuu ja muud meenutused. Antud portaali eripära on see, et loodud veebimälestuslehest on võimalik tellida QR-kood hauakivile, mille kaudu saab hauda külastav inimene nutitelefoniga koodi skaneerida ja lahkunu mälestusleheküljega tutvuda.
Muud virtuaalsed võimalused
Digitaalne mälestamine ei piirdu aga pelgalt sotsiaalmeedia ja veebilehtedega. On loodud ka rakendusi, kus inimesed saavad virtuaalse küünla süüdata või kirjutada lahkunule kirju, mis jäävad virtuaalsesse “taevapostkasti”. YouTube’i laaditakse mälestusvideoid ja -slaidiesitlusi, mida jagatakse pere ringis. Mõned muuseumid ja organisatsioonid talletavad oluliste inimeste mälestusi digitaalselt.
Ka kõige futuristlikumad tehnoloogiad on leidnud tee leinamaailma. Viimastel aastatel on hakatud rääkima “digitaalsest surematusest” – st ettevõtted pakuvad võimalust luua lahkunust tehisintellektil põhinev virtuaalne teisik, kellega saab suhelda. Tuntuim näide on Eugenia Kuyda loodud chatbot oma hukkunud sõbra Roman Mazurenko mälestuseks, mille aluseks olid kogu tema poolt eluajal saadetud sõnumid. See tehisnärvivõrgul töötav juturobot imiteeris Mazurenko keelepruuki ja vastas lähedaste küsimustele nii, nagu sõber võinuks vastata.
Samuti tegi Lõuna-Korea televisioon paar aastat tagasi eksperimendi, kus virtuaalreaalsuse abil “taaselustati” 7-aastaselt surnud tütar, et leinav ema saaks temaga veel viimast korda hüvasti jätta. Tüdruku VR-teisik loodi fotode ja videote põhjal ning ema kohtus temaga spetsiaalses stuudios, VR-prillid peas. Need tehnoloogiad on alles lapsekingades ning tekitavad palju eetilisi küsimusi. Kuid fakt on see, et inimeste soov lähedasi mäletada on ajendanud looma täiesti uusi innovatsioone.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et digitaalne ja füüsiline mälestamine täiendavad teineteist ning paljud pered kasutavad neid kombineeritult. Näiteks tähistatakse iga aasta lahkunu sünniaastapäeva süüdates kodus küünal tema pildi juures (füüsiline rituaal) ning postitatakse temast foto sotsiaalmeedias, kogudes jagatud mälestusi kaugemal olevatelt sõpradelt (virtuaalne rituaal). Nii püsib mälestus elavana mitmel moel.
Räägime Surmast lugejate ideed
Mõned nädalad tagasi viisime Instagramis antud teemal läbi väikese küsitluse meie lugejate seas. 85% inimestest vastas, et neil on midagi mälestusesemena alles hoitud. Kõige sagedamini mainiti ehteid – abielusõrmuseid ja kaelakeesid. Samuti hoitakse alles lahkunu rõivaid, mõni inimene on neist teinud lapiteki, teised kannavad edasi lahkunu salli, kampsunit või isegi plätusid ja kitlit. Palju mainiti kööginõusid: kohvikruuse, serviise, supitirinaid, millest on saanud oma kodu igapäevane osa. Väga puudutavad olid ka mälestused, kus säilitatakse midagi intiimset ja isiklikku – lõhnaõli, lemmik mänguasi, juuksesalk, päevik või kelluke, millega ema abi kutsus, kui hüüda enam ei jaksanud.
Mitmed vastajad olid loonud ka täiesti uusi mälestusesemeid: lahkunust inspireeritud tätoveeringud, ehteid, mille sees on lapse käe/jalajälg, või esemed, mis meenutavad kaotatud sõpra või pereliiget oma sümboolsuse kaudu. Aga oli ka neid, kes ütlesid, et ei ole näinud vajadust füüsilise mälestuseseme järgi, aga on kaasa võtnud mõne oskuse – näiteks isalt meisterliku oskuse grilli süüdata.
Küsimusele, kas mälestusesemetele on kindel koht, vastas jaatavalt 44% inimestest. Paljud hoiavad neid karpides või riidekapis, mõni spetsiaalses vaakumkotis, et säilitada isegi lõhna. Teised on seadnud armsaid esemeid igapäevaellu nähtavale – vanaema heegeldatud linik kapil või keraamilised nõud köögis. See näitab, et mälestusesemed ei ole ainult mineviku reliikvia, vaid elavad edasi inimeste igapäevas, tuues lohutust ja sidet nendega, kes on lahkunud.
Nõuandeid: kuidas valida, mida alles hoida?
Mälestuseseme valimine on väga isiklik protsess, kuid ma oleks soovinud, et keegi oleks mulle seda nimekirja näidanud õigel hetkel.
- Lase ajal teha oma töö. Ära tunne survet kohe pärast matuseid kõiki esemeid sorteerida. Esialgu võib tunduda, et mitte millestki ei suuda loobuda, iga riideese ja paberilipik on kallis. Aja möödudes aga selgub, millised esemed on päriselt südames tähtsad ning millest oled valmis loobuma. Võid koguda kõik mälestusesemed esmalt kokku ühte kohta ning alles mõne kuu pärast rahulikult üle vaadata, mis neist alles jätta.
- Vali välja kõige tähenduslikumad esemed. Püüa säilitada just neid asju, mis toovad esile kõige soojemad mälestused lahkunust. See võib olla midagi väga igapäevast. Talitle põhimõttel, et vähem on rohkem – üks südamest hoitud ese võib pakkuda rohkem lohutust kui toatäis kraami, millega sul isiklikku seost pole.
- Jaga mälestusi pere ja sõpradega. Ka teistel inimestel oli lahkunuga oma side. Julgusta pereliikmeid või lahkunu häid sõpru endale mõni tema ese mälestuseks võtma, eriti, kui muidu kaaluksid selle annetada või ära anda. Nii levib lahkunu mälestus lähedaste ringis laiemalt ning esemed “elavad edasi” uutes kodudes.
- Taaskasuta ja loo midagi uut. Kui sul on palju materjali (riideid, tekstiile, fotosid), mõtle loovalt, kas sellest saaks midagi mälestuseks valmistada. Selline käsitöö võib olla ka endale teraapiline. Kui ise teha ei oska, saab tööd lasta teha professionaalil – oluline on, et lõpptulemus oleks sulle südamelähedane.
- Dokumenteeri ja pildista. Kui sul on palju esemeid, mida objektiivselt pole võimalik kõiki alles jätta (näiteks täiskomplekt mööblit või riidekappide viisi rõivaid), kaalu nende ülespildistamist enne loovutamist. Saad fotod panna albumisse või digikogusse ning nii on sul mälestuste pangas tallel ka need asjad, millest füüsiliselt loobusid. Samuti kirjuta üles lugusid – mida see ese tähendas, millise sündmusega on seotud. Nii jääb talletatud ka esemete emotsionaalne väärtus.
- Integreeri mälestusesemed oma ellu. Üks parimaid viise lahkunu meenutamiseks on tuua lahkunu armastatud asjad oma argipäeva osaks. Mälestus ei pea olema midagi, mis seisab tolmukorras riiulil, see võib olla elav ja toimiv osa sinu igapäevast.
Hoiame alles killukese
Leinamine ja mälestamine on sügavalt isiklikud. Iga inimene ja iga kaotus on erinev, seega pole olemas “õiget” mälestuseset või ainuõiget viisi lahkunut meeles pidada. Mõnele piisab ühest fotost voodi kõrval, teine kogub terve toanurga mälestusesemeid täis, üks eelistab vaikset iseeneses mälestamist, teine jagab sotsiaalmeedias iga aasta mälestuspostitusi. Kõik need viisid on omal moel õiged.
Oluline on, et mälestamine pakuks lohutust ja hoiaks lahkunu positiivset meenutust elus. Selle teema sügavamalt uurimine on andnud mulle mitu ideed, mida saan siiski ellu viia, kuigi paljud õe füüsilised asjad ei ole enam alles. Mälestusesemed, olgu need tagasihoidlikud või uhked, füüsilised või digitaalsed, on sillaks meie armastuse ja lahkunud lähedaste mälestuse vahel. Ma usun sellesse, et hoides alles mälestuse, hoiame alles ka killukese neist.
Autor: Maris Prisko
Kasutatud materjal:
- Kas kodumaa muld on nüüd kadunud väärtus? – Sirp
- Surm ja sotsiaalmeedia – mis saab edasi? – Müürileht
- Mälestusleht QR-koodiga hauakivil | Uudne lahendus
- Nimesildid, QR koodid ja mälestuspaigad kalmistul | Muhkel.ee
- Fashion Student Makes ‘Memory Bears’ for Grieving Folks From the Clothing Of Their Deceased Loved Ones
- Oliver Laas: digitaalse surematuse tööstus | Arvamus | ERR
- Cross-shaped commemorative jewelry | top quality | Billigsarge.de
- Iga elu on mäletamist väärt – Meenutus.ee
- What To Do With Keepsakes After a Loved One Passed | laurelbox
- Avaleht – Mälestuskivid sinu tuhastatud lemmiklooma säilmetest
