Miks me ometi varem surmast ei rääkinud?

Kõik oli lõpuks kohale jõudnud. Nüüd ongi nii – õde ei ole enam. Kõik edasised otsused on meil vaja teha tema eest. Mõttes oli nii palju küsimusi, mis vajaks temalt vastuseid, aga me ei saanud neid enam küsida. Ühtpidi mõtled, et ta oli ju noor inimene ja on iseenesestmõistetav, et me ei olnud surmast kunagi rääkinud. Aga kas see ikka on hea vabandus?!

Muudes eluvaldkondades ma ju teadsin väga paljusid tema tulevikusoove ja mõtteid, mida ja kuidas ta oleks tahtnud või teinud. Nähes teda tema halbadel haiguspäevadel, oli mul nii raske ja valus, et pidin käima WCs nutmas, et varjata oma hirmu tema pärast. Aga ta oli alati ise nii optimistlik ja meist kellelgi ei käinud peast läbi, et kõik see võiks lõppeda surmaga.

Matus ja sellega seonduv

Esimesed küsimused tekkisidki seoses matusega. Kõike, mida surmajärgselt edasi tegime, varjutas küsimus, kas tema oleks nii tahtnud või kas ta jäi tehtuga rahule. Vahel mõtlen, et matus on tegelikult justkui mahajäänutele, et avaldada viimast austust lahkunule ja saada mingi lõpetatus. Olenemata, et korraldamine on väga raske, tekitab lõpuks hea tunde see, et tagantjärele mõeldes oleks ma ise rahule jäänud, kui enda matus oleks just selline olnud.

Küsimused, mida oleks tahtnud õelt küsida:

• Millist matust sa endale ette kujutad?
  Ainult pere ja kõige lähedasemate tuttavatega või ärasaatmine kõigiga, kes seda soovivad? Meie läksime viimast teed, sest me teadsime, et õde oli jätnud sügava jälje väga paljude inimeste ellu ja tundus vale neile mitte anda võimalust hüvastijätmiseks. Matusel oli lõpuks üle 300 inimese. Suurim matus, kus üldse kunagi viibinud olen.
• Kas on kedagi kindlat, kelle peaksime matusele kutsuma?
  Eeldasime, et inimesed saavad info kätte erinevatest kanalitest, kus surmakuulutus ilmus, aga me ei saanud olla kindlad, et info kõigini jõuab. Nii juhtuski, et õe klassivend tuli alles urnimatusele, sest sotsiaalmeedia vähese kasutamise tõttu, sai ta info liiga hilja.
• Mis sa tahad, et sul kirstus seljas oleks?
  Tundub täiesti ebareaalne, et peame ühel hetkel õele valima riideid, millega ta maetakse. Hinges on endiselt raske ja rusuv, kui sellele mõtlen. Aga otsus tuli langetada. Kujutage nüüd ette seda pilti – seisad õe garderoobi ees ja lappad ükshaaval tema kleite ja mõtled: „Oh,  õeke, mis sa tahaks, et sul KIRSTUS seljas oleks?“. Laotasime voodile kleite ja valisime välja lillelise, milles ilmselt paljud olid teda näinud. Sellel on käed paljad, pole hea. Otsisime peale ka kampsuni. Kael on liiga paljas, otsisime ka salli. Ja siis on vaja veel kingi… aga kas kirst on üldse lahti?
• Kas matusel soovid, et kirst oleks lahti või kinni?
  Nii mõnelegi süüvib igaveseks mällu pilt inimesest kirstus, kuigi see ei ole ju tihti üldse lahkunu moodi. Aga samas on palju neid, kes tahavad saada teda veel viimast korda silitada, puudutada, laubale musi teha. Või saada kinnitust, et ta ikka on päriselt surnud?! Igatahes otsustasime, et kirst on lahti.
• Kas sa soovid matusele fotograafi?
  Meie ei soovinud. Ma ei saa aru, miks ma peaks tahtma pärast vaadata neid matusepilte – inimesed ära nutetud nägudega, kõik mustas ja hiljem pilte vaadates käib iga kord terav torge läbi. Vanemate inimeste matusel käivad tihti fotograafid, aga ehk oskab keegi mulle põhjendada, et miks see vajalik on? Mina ise seda kommet ei mõista.

• Kuhu sa soovid, et sind maetakse?
  Või äkki sa üldse ei tahagi maetud saada ja soovid, et su tuhk puistatakse kuhugile? Mul pole õrna aimu ka, sest me ei olnud ju mitte kunagi neil teemadel vestelnud. Lähtume taaskord sellest, kuidas me ise näeme, et talle oleks võinud meeldida ja mida tema elukaaslane asjast arvab.
• Peielaud – kas sul on mingeid erisoove?
  Alustades näiteks muusikast – meil vist oli seal täielik vaikus, aga äkki sulle oleks hoopis meeldinud, et taustal mängib 2 Quick Start ehk sinu lemmikbänd?! Või kes peaks kindlasti olema peielauas, äkki me jätame kedagi kutsumata, sest me lihtsalt ei tea? Kas keegi võiks kõne pidada? Pea on lihtsalt nii paljusid küsimusi täis, aga vastuseid ei saa enam kuskilt.
• Kuidas me edaspidi sind mälestada võiksime?
  Kas sa tahaks, et saame kõik sellel raskel päeval kokku ja jagaksime enda mälestusi? Või käiksime haual ja süütaksime küünla? Samuti tahaks teada, et mida sa oleks tahtnud, et lastele mälestusesemena sinust jääb. Nii palju asju, mida ma veel täna tahaks õelt küsida.

Vara

Pärast matuseid hakkas tekkima hulgaliselt küsimusi, et kas õde oli mõelnud, kuidas tema vara peaks päranduma või kui temaga midagi juhtub, mis saab tema ettevõttest. Ega mul ei ole talle mitte midagi ette heita, sest kas ma ise olen targem? Igapäevaelus on nii palju muud toimetamist ja probleeme, mis vajavad lahendamist ja nende seas ei ole esimesena mõtted, et juhul kui ma peaks surema, siis kas mul on kõik läbi mõeldud. Täna saan aru, et varaga seonduvate küsimuste läbimõtlemisel ei ole vanusega mingit pistmist. See, et noorena matuse peale ei ole mõelnud, on mõistetav, aga läbi õe kogemuse olen saanud õppetunni, et varaga seonduvaid küsimusi ei saa jätta juhuse hooleks.

Küsimused, mis tekkisid:

• Mis vara õel üldse on?
  Loomulikult suuremast osast olime me teadlikud, aga kas oli äkki midagi, mida me ei teadnud. Kinnisvara, ettevõte jmt info saab erinevatest registritest, aga kõik muu tuleb ise kuskilt välja kaevata. Kuna õde oli raamatupidaja, oli neid pabereid massiliselt, mida läbi lappasime, et olla kindel, et meil ei ole midagi kahesilmavahele jäänud.
• Kas õel on testament tehtud?
  Sellele ei pidanud me pikalt vastust otsima, sest olime kindlad, et ei ole. Me ei olnud ju nendel teemadel kunagi vestelnudki. See tähendas automaatselt, et pärandi jagamine hakkab toimuma seadusest tulenevalt. Kuna pärandi saajad on alaealised lapsed, saab see olema pikk protsess läbi kohtu. Ja lisaks kõigele jääb kummitama küsimus, et kuidas ta üldse oleks tahtnud, et laste vahel tema vara jaguneb. Ka seda ei saa me kunagi teadma.
• Kas õe ettevõttel on määratud juhatuse asendusliige?
  Ehk siis keegi, kes saaks tegeleda ettevõttega edasi juhul, kui ta ise ei saa enam otsustaja rollis olla. Kuna ma olin õde mõnda aega toetanud tema tegemistes, siis teadsin, et ka siin on vastus ei. Mis tähendab, et tema ettevõttega ei saa teha enne mitte midagi, kui pärandvara on jagatud, sest ka see on ju pärandavara osa.

Elulised küsimused

Eelnevaga küsimused ei piirdunud. Iga päev kerkis õhku üha uusi ja uusi küsimusi, millest mõned vajasid kohest lahendamist, teised nõudsid vastuseid veidi hiljem. Mul on nii hästi meeles ühe tuttava sõnad, kes minu asjaajamiste juttu kuulates ütles, et nad oli kodus üks õhtu arutanud, et kui nende peres peaks praegu sama olukord juhtuma, siis tal ei ole õrna aimu isegi sellest, et kui palju nad täna elektri eest maksavad, veel vähem sellest, millise firmaga on neil selle tarbeks leping sõlmitud. Seda seetõttu, et nendel on kaasaga ära jagatud, et kes mille eest vastutab, aga kui üks hetk teise poolega ootamatult midagi juhtub, pole nad kunagi mõelnud sellele, et teine pool peaks vähemalt teadma selliseid asju.

Sarnaste küsimuste otsa hakkasimegi me nüüd põrkama:

• Milliste arvete eest õde vastutas?
  Kuna talle meeldis asju ise organiseerida ja korraldada, oli pere finantspool suuresti tema hallata sh arved, lepingud jmt. Nii hakkasimegi peast läbi laskma kõiki teenuseid, mis kodus oli vaja või teadsime, et õde kasutas – mobiil, internet, elekter, prügivedu, kütusekaart kuni perioodikani välja. Ajakirjade tellimuse peale tulime alles hiljem, kui õe elukaaslane postkasti tühjendas ja sealt uue Nipiraamatu leidis.
  Õde oli eeskujulik selles osas, et enamus arvete tasumise oli ta muutnud enda jaoks väga lihtsaks ehk kasutas e-arveid. Paraku sellises olukorras osutus see meile hoopis probleemkohaks. Me ju ei saanud õe pangakontole ligi. See tähendas seda, et pank oleks jätkanud õe kontolt igakuiselt nende arvete tasumist ja me ei saanud neid ise läbi panga lõpetada. Lõpetada said neid ainult konkreetsed ettevõtted. Nii siis hakkasimegi ükshaaval kõikvõimalikke teenusepakkujaid läbi helistama, kelle osas teadsime või vähemalt kahtlustasime, et õe arvelt tasutakse neid asju automaatselt.

• Millistes keskkondades on õel kontod, kas teame nende paroole ja mida me nendega edasi teeme?
  Kui mu üks parimaid sõpru ükskord reisile läks, siis enne minekut tõi ta minu kätte ühe ümbriku. Selles ümbrikus olid kõik tema olulisemad paroolid ja varaga seonduv info. Nii ta vähemalt ütles, ma ei vaadanud sinna sisse. Ta andis need mulle üle sõnadega, et juhul kui midagi peaks juhtuma, siis… Tol hetkel olin ma nii šokeeritud, et mul läks väga palju aega enda kogumiseks, et mõista, miks ta seda teeb. Täna mõtlen ma tagant järgi, et miks ma ise pole midagi sellist ette valmistanud või kui palju lihtsam oleks, kui õel ka oleks selline ümbrik kusagil lauasahtlis olnud.
  Õnneks õde usaldas mind jäägitult ja seeläbi teadsin ka olulisemates kohtades tema kasutajanimesid ja kontosid. Kindlasti on kohti, mida ma tänaseni ei tea ja ei saagi ilmselt kunagi teadma. Tema sotsiaalmeediakonto on siiani avatud. Ma ei ole suutnud veel otsustada, et mis sellest saama peaks. Sellel teemal kirjutan tulevikus kindlasti ka eraldi postitusi.

• Kas õel oli kuskilt midagi tellitud või planeeritud teha?
  Vihjete otsimine käis igalt poolt. Ta armastas kirjutada endale väikeseid to-do liste, mille läbi sain hakata detektiivi mängima. Näiteks sain teada, et tal oli kellegi käest tellitud kassitoit, mis ei olnud veel kohale tulnud. Tal oli tellitud internetist kaupa, mis ei olnud veel saabunud. Kuna isadepäev oli kohe saabumas, siis teadsin, et tal peab kodus kuskil peidus olema kingitus tema elukaaslasele. Hakkasin kinni igast väikesest märkmepaberist, et olla kindel, et mul ei jää midagi märkamata.

Surm tundub meist kusagil kaugel olevat seni, kuni see tabab meid ootamatult ja valusalt

Me kõik ju teame, et see on paratamatu elu osa. Aga miks me siis siiani kunagi surmast ei rääkinud? Kasvõi põgusalt mõne muu vestluse käigus, et kas tuhastamine on kindel ei või kindlasti tahaks tuhastatud saada. Miks läks nii, et testamendi, elukindlustuse ja kõige muu peale hakkasin ma ka ise mõtlema alles siis, kui olin saanud nii valusa õppetunni? See kõik ajendaski mind looma lehte  „Räägime surmast“. Lootuses, et läbi minu kogemusloo hakkavad inimesed neile küsimustele varem vastuseid otsima, kui meie seda tegime.

Kui tundub keeruline taolisi küsimusi enda lähedaselt küsida, siis olen loonud nende küsimuste osas ka töölehed ja küsimuste lehe. Esimene samm on võib-olla lihtsalt küsimused tutvumiseks saata. Sobilikul hetkel saad paluda töölehe samuti ära täita. Kui vastuseid ei taha lähedane veel täna näidata, siis palu tal lihtsalt öelda, et kust sa tulevikus võiksid seda vastuste lehte otsida.