See kõik on alati ootamatu. Kristi Saare

see kõik on alati ootamatu. Räägime surmast
november 22, 2022 1 Kommentaar

On tavaline teisipäev. Või on neljapäev? Istun kohvikus, et kohtuda naisterahvaga, kes mulle kirjutas ja palus veidi abi, et arutada oma investeerimisstrateegiat. Minu jaoks tavaline tööpäev nagu iga teine, tegevuste nimekirjas päris mitu asja pärast kohtumist, tellin oodates hommikukohvi ja omleti.

Mu tänane vestluspartner, kutsume teda Helenaks*, on imekaunis noor blond naine, silma järgi minuga sarnases vanuses. Teeme alustuseks veidi nalja kuuma suveilma üle ja siis selgitan kiirelt arutelu struktuuri – vajan alati inimeselt veidi taustalugu ja varade ülevaadet, et saaksime talle huvi pakkuvaid küsimusi arutlema hakata, Helena pole neid ette saatnud.

Helena nimetab kontol seisva rahasumma, ja kirjeldab oma probleemi, et soovib sellest portfelli luua, ning samas ka veel lähiajal mitte tööle minna, ta pole selleks veel võimeline. Ta tundub murelik ja habras ja tunnetan ära, mis sealt tuleb juba enne kui ta oma olukorra kirjeldusega lõpuni jõuab. Põhjus, miks ta vajab nõu – ta pole varem rahaasjadega ise tegelenud, nendega tegeles tema abikaasa. Kes pool aastat tagasi suri.

Kohtumisel peame ükshaaval detailideni käima läbi kõik pere rahaasjad. Millised on nende pere varad? Kus need asuvad? Kas kuskil on kirjalik ülevaade kogupildist? Millise plaaniga olid varad ostetud? Kas Helena täpselt teab, millega on tegemist kui näeb pangakontol mõnda fondi või aktsia nimetust? Kas Helena rääkis abikaasaga sellest, millised on nende plaanid laste jaoks? Milliseid tehinguid ja kuidas plaanib Helena laste varaga teha? Kuidas käib kohtu loal alaealiste vara valitsemine? Mis toimub pere ettevõtetes?

***

Ükski minu juurde jõudev lesk või pärija ei ole olnud valmis. Mõtleme, et surm on meist kauge, ja tabab vaid vanureid, ja õnnetused lähevad meist mööda. Seda suurem on ootamatusest tulenev probleem, et asjad ei ole läbi räägitud. Kas sina tead, kelle pärija sina oled? Aga kes on sinu pärijad?

Eestlastel ei ole tavaliselt testamente, eriti noortel. Tihti ei olda abielus, ehk puudub sellest automaatselt tulenev selge varasuhete piir ja seadusejärgne pärijaks olemine. Tavaliselt puudub kirjalik ülevaade varadest. Ei teata isegi kuidas või kuhu pereliige sooviks, et ta oleks maetud. Mõnikord on sugulastega enne minu juurde jõudmist juba omavahel tülli mindud, sest asju pole läbi räägitud ja vaieldakse, kellel millele õigus on.

Ma üritan alati küsida minu juurde jõudvatelt leinavatelt inimestelt mõne hea mälestuse, midagi helget. Vähemalt on neil äkki midagi positiivset selle kliinilise rahaasjade lahkamise kõrvale. Ei ole absoluutselt ühtegi head ega delikaatset viisi küsida leinavalt inimeselt, millised varad olid tema abikaasal või emal või õel või lapsel. Annan kohtumisel inimesel aega mõtlemiseks. Ja vajadusel nutmiseks.

***

On tavaline tööpäeva õhtu, kerin facebooki seinal teiste päevapostitusi ja äkitselt hüppab ette kaastundeavaldus. Kallis Andres*, jääme sind igatsema! Andres oli mulle kauge tuttav, ja olime paaril üritusel rääkinud, olime sarnases vanuses, tal oli elukaaslasega väike laps.

Kirjutasin meie ühistele tuttavatele, kes olid samamoodi rabatud, keegi polnud midagi kuulnud, ega ei teadnud, mis juhtus. Kirjutasin kaastundeavalduse kirjutajale, et mis juhtus? Andres oli ootamatu haigushoo tõttu surnud pärast paaripäevast haiglas olekut. Selles olukorras ei oskagi midagi teha, peale suhteliselt sisutühjate sõnade kirjutada, et kui on vaja abi, siis ükskõik mida, aitame.

Mõned nädalad, või isegi kuud hiljem, kirjutas Andrese elukaaslane mulle abipalvega. Pärand oli avatud, elukaaslasel ilma testamendita ei ole varale mingit õigust, pärijaks oli nende alaealine laps, sealhulgas päris laps kõik tema investeerimisvarad. Mida nendega teha? Mis need täpselt on? Kuidas saab alaealine neid valitseda? Hakkasime vaikselt otsast uurima, paljud ühisrahastusportaalid olid sel hetkel nii noored, et neil polnud veel protsessigi, kuidas pärandiolukordadega tegeleda. Kiirkool talle investeerimismaailmas. Talle üllatuseks, näiteks tulevikus kodu müümiseks on tal vaja kohtu luba, kuna alaealine laps kaasomanik.

***

Ma olen viimased paar-kolm aastat oma alustajate koolitusele lisanud üheks teemaks korras rahaasjades rääkides ka eraisiku jaoks võimalike katastroofisündmuste nimekirja. Terviserike või surm on üks nendest. Teen koolitusel nalja, et surm on ju parem lahendus, sest seal on kulud piiritletud, terviserikkel lõputud. Nii kipub olema, aga surma puhul on vastupidiselt probleemid tihti lõputud.

Koolituse lõpus soovitan teha nimekirja asjadest, mis võiks ära teha, et rahaasjad rohkem korda saaks. Ühe näitena toon, et helistad õhtul emale-isale ja küsid, et kas testament on tehtud? Saal tavaliselt muigab. Teatakse, et tõenäoliselt ei ole, aga ei tundu, et sellega ka kiire on, või et see oleks realistlik teema, mida ette võtta. Kui küsin, et kas inimesed teavad, kellele läheb vanemate surma korral nende lapsepõlvekodu, siis aga tihti ehmatatakse.

Miks tõsta vestluses lähedastega sellist ebamugavat teemat nagu surm esile? Soovitan vähemalt ise testamendi tegemist kaaluda, enda pere jaoks, sinupoolse kingitusena neile. Pärast päris mitut aastat sel teemal kõnelemist on esimesed inimesed tagasisidet andnud, et on käinud notaris varasuhteid fikseerimas, tihti aga alles pärast kellegi surma tutvusringkonnas, siis jõuab päriselt kohale, et me pole surematu.

***

Arutame sõprusringkonnas üllatavalt tihti surma üle. Kuigi oleme peamiselt 30ndates ja 40ndates, siis meie tutvusringkonnad on suured ja ka meie vanusegrupist läheb inimesi. Õnnetused, haigused, enesetapud, see kõik on alati ootamatu. Ma käisin esimese sõbra matustel kui olin 19. Olen hetkel 33 ja minu lennukaaslased keskkoolist ei ole enam kõik elus. Järgmised matused, mida peab külastama, on paratamatus, küsimus on ainult ajas.

Pärast üht surma ja sellele järgnenud arutelu kirjutab sõbranna Eva* – kas ma võin su kontakti panna oma portfelliandmete juurde kui meiega midagi juhtub? Et keegi ei peaks hakkama lahendama ise küsimusi ja meie excelit tõlgendama, vaid võib sinult abi paluda? Ütlen jah. Sinu surm võiks olla raske emotsionaalselt, mitte finantsküsimuste tõttu. Muidugi loodame kõik, et midagi ei juhtu, aga kui juhtub, siis on see alati ootamatu.

Üks kommentaar postitusele “See kõik on alati ootamatu. Kristi Saare”

  1. Aitäh.
    Sul on väga huvitav blogi.
    Olen nii huvitatud investeerimisest lugemisest
    Õpin eesti keelt ja loen peaaegu kõike.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga