Matusekombed mujal maailmas. Jane Kaju

Eelmisel korral vaatasime üldiselt, kuidas on võimalik traditsioonilist matust isikupärasemaks muuta. Kirjutamisprotsessis jõudsin nii mõnegi ideeni, mis tegelikult tuleb mõnest muust kultuurist. Seetõttu jätkamegi täna sarnasel teemal, aga inspiratsiooni kogume seekord teistest kogukondadest. Kindlasti on oluline mainida, et tänases artiklis välja toodud kombed varieeruvad sõltuvalt piirkonnast, usulistest arusaamadest, aga ka sotsiaalse klassi poolest. Samuti, kuigi ma proovin välja tuua täpsemad piirkonnad, kus neid kombeid praktiseeritakse, siis tegelikkuses võib sarnaseid kombeid leida ka mujalt maailmast. Väga lihtne näide on vana eesti traditsioon, milleks on surnuvalvamine. Olen sellest ka varasemalt rääkinud, kuid lühidalt öeldes tähendab see, et lahkunut hoiti vahetult enne ja peale surma kodus, et leinajad saaksid temaga hüvasti jätta. Väga sarnane komme on aga ka Uus-Meremaa māoridel, kes toovad samuti lahkunu keha koju ning lisaks magavad lähedased viimasel ööl enne matuseid lahkunuga samas toas. 

Peotäis liiva või kroonlehti

Alustame veidi lihtsamatest kommetest. Kui meie kultuuris on üsna tavapärane, et kirstu matmisel puistavad kõik kohalolijad hauda liiva, siis hinduistliku usu jälgijad puistavad hoopis kroonlehti. Nimelt on lilled sealses kultuuris üsna levinud and erinevates rituaalides, seega on kroonlehtede puistamine surnukehale, kirstule või hauda justkui viimane austusavaldus ning kingitus lahkunule. Lisaks, kuna hinduism toetub taasünnile, siis aitab kroonlehtede loovutamine lahkunu hingel jõuda ka uue sünnini. Samuti on hinduismis ja ka näiteks Balil kombeks lillede asetamine veekogusse, mis sümboliseerib hinge teekonda ning loob püha õhkkonna. 

Teisel pool maakera, Mehhikos, vabastatakse matustel liblikaid, mis sümboliseerivad taassündi. Maiade ja asteekide kommetes sümboliseerisid need esivanemate hingi, kes tõid sõnumeid. Tänapäeval nähakse liblikate lendu laskmist ka kui soovide ja palvete taevasse saatmist. 

Kätepesu, mitte vaid hügieeniks

Veel on väga paljudes eri kultuurides oluline roll just seetõttu, et see puhastab. Siinkohal ei mõtle ma vaid füüsilist puhastamist, aga ka emotsionaalset, hingelist või energeetilist – kuidas keegi seda täpselt nimetada soovib. Ghanas, ning ka juutide seas, on levinud matusejärgne kätepesu rituaal, mis puhastab talitluses osalejaid hingeliselt, et aidata neil tagasi spirituaalsesse tasakaalu jõuda. Samuti on nende kultuuris oluline end ka halbade hingede kohalolekust puhastada, et neid endaga mitte kaasas kanda.

Näiteks viiakse mõningates indiaanihõimudes surijad alati kodust eemale. Nende uskumuse kohaselt liigub hing peale surma edasi ning kodus suremine võib takistada hinge edasiliikumist. See välistab ka selle, et lahkunu hing jääb koju elavaid segama. Seetõttu on kombeks lahkunu ümber ka soolaga ring teha, et halvad hingeid ei segaks lahkunu teekonda ning lahkunu ise ei liiguks tagasi koju. Muidugi on selle taga ka haiguste leviku vältimine. Kodust välja viimine ei tähenda aga, et lahkunu toimetatakse tervishoiuasutusse. Pigem viiakse surijad mõnda pühasse paika looduses, mis on antud hõimude jaoks alati au sees olnud. Vajadusel ehitati sinna ka ajutised onnid, kus toimub elu lõpu hooldus. Seda viivad läbi pere- või kogukonnaliikmed ning juures on ka näiteks šamaanid, kes aitavad hingel edasi rännata.

Kui mõelda matuse enda peale, siis vähemalt noorena oli ilmselt paljude jaoks kõige hirmsam hetk see, kui tuli lahkunut puudutada. See traditsiooni praktiseeritakse lisaks ka näiteks Mehhikos. Sealt üldse mitte kaugel asuvas Venezuelas ei ole aga üldse kombeks lahkunut puudutada. Lahkunu väärikuse hoidmiseks jäetakse kirst kas suletuks või avatakse vaid ülemine pool, mida jääb katma klaasaken. Muidugi mängib ka seal rolli keha kaitsmine väliste elementide eest, samas loob see ilmselt ka lisabarjääri, mis lihtsustab oma lähedase selliselt nägemist. 

Elu olulisim sündmus

Hinge edasiliikumine on paljudes kultuurides põhjuseks, miks mingeid matuse rituaale läbi viiakse. Torajani inimesed (Indoneesias) võtavad matuseid kui elu olulisimat sündmust. Seetõttu korraldatakse matus mõnikord aastaid peale lähedase surma, et koguda raha väärika mitmepäevase ärasaatmise jaoks. Sinna hulka kuulub ka näiteks piisoni ohverdamine, kes juhib ja kaitseb teispoolsuses lahkunud lähedase hinge. Kusjuures selleks ei sobi iga piison, oluline on valge karvkatte vähemalt osaline olemasolu, mis on just nagu valgust näitav tõrvik taevasel teekonnal. Mida valgema karvaga loom, seda kiiremini jõuab hing sihtpunkti.

Tulles tagasi surnuvalvamise juurde, viivad Torajani inimesed selle kindlasti uuele tasandile. Nagu ma enne mainisin, siis sageli oodatakse matustega aastaid ning seni ongi lahkunu keha kodus. Neid kutsutakse “haigeteks” ning nende eest ka hoolitsetakse vastavalt. Enne kui nende hing pole matustel ära saadetud, on nad koduseinte vahel osa perekonnast. Seega on nende toimingud küllaltki sarnased meie surnuvalvamisega, kuid erinevad oma kestvuse poolest, kuna Torajani kultuuris võib see kesta näiteks isegi viis aastat.

Välimus mängib rolli

Juutide usukommete kohaselt on neil keelatud juuste lõikamine või habemeajamine leina algusperioodil, milleks on seitse päeva peale matuseid (shiva). Seda võivad lähemad sugulased jätkata veel 30 päeva ning lahkunu vanemad kuni aasta. Habeme mitteajamine on visuaalne märguanne teistele, et tegu on leinajaga ning läbi selle demonstreerib leinaja, et ta keskendub sellel perioodil rohkem elu spirituaalsele poolele. Vastupidise kombena võib tuua näite hinduismist, kus 11. päeval peale surma ajavad lähimad meessoost sugulased ära habeme ja lõikavad maha ka juuksed.

Liikudeski tagasi Aasia poole, siis erinevalt läänest, on Aasia kultuuris kombeks kanda matustel ning selle juurde käival perioodil just valget. Valge sümboliseerib puhtust, spirituaalsust ning lahti laskmist, sest ka nende jaoks liigub hing edasi. Et mitte segadust tekitada, siis lisan täpsustuseks, et Aasia kultuuris on pulmade värviks pigem punane. Muide, Ladina-Ameerikas on laste matuste puhul komme kasutada just valget kirstu, seega leiab valge värvi ja matuste seoseid erinevatest maailma nurkadest.

Matuserong džässi saatel

New Orleans (USAs) on teada-tuntud enda suure Aafrika päritoluga kogukonna poolest ning samuti on tuntud džässmuusika meka. Sellest ei jää muidugi puutumata ka matused. Nimelt on New Orleansis sagedaseks nähtuseks matuserongkäik puhkpilli bändi/orkestri (funeral jazz) saatel, kes mängivad ei midagi muud kui džässi. Muusika võib olla bluusilik, aga ka hoogsam – ikka selleks, et leinajaid toetada.

Tuntuimaks versiooniks muusikast ja tantsust on ilmselt matuse tantsijad (coffin dancers) Ghanast, kes paar aastat tagasi enda intervjuuga kogu interneti vallutasid. Nende traditsioon on küll uus, saades alguse alles ca 2004, peegeldab see väga hästi Aafrika kogukondade elu. Nagu ma ka eelmises artiklis kirjutasin, et matus peaks olema just lahkunu ja leinajate nägu, siis läbi tempoka tantsu, toovad n-ö kirstu tantsijad selle kultuuriosa matusetalitusse.

Ajas muutuv matusekultuur

Meile võib tunduda võõras, et nooremad inimesed on hakanud liikuma selle poole, et matused peaks olema elu lõpu pidu. See tundub olevat vastuolus meie normide ja traditsioonidega ning justkui vale. Samas selgitati matuse tantsijatele eelnevalt mainitud intervjuus, et Euroopas on matused kurb ja vaikne sündmus, mis oli nende jaoks täpselt sama võõras. Seetõttu ongi oluline pidada meeles, et iga matus, lahkunu ja leinaja on erinev. Nii kaua, kui oleme lugupidavad ning teeme erinevaid matuse toiminguid heas loomus, ei ole miski vale.

Autor: Jane Kaju