Seda, et lein vajab teist inimest, kogeb enamik leinajaid. Kaotusest tingitud kurbus ja valu otsivad hingest väljapääsu ja rääkimine on üks võimalus leevendust leida. Rääkida võib nii lähedase kui ka võhivõõraga, kuid sagedamini otsib inimene abi terapeudilt. Seda eriti olukorras, kus lein tabab samaaegselt ka neid, kellele senini elu rasketel hetkedel toetuti, või kus ainsateks ärakuulajateks lähedaste hulgas on alaealised lapsed. Terapeudi kaasamise vajadust mõjutab ka asjaolu, millisel eluhetkel ja kui ootamatult lein inimest tabas. Vahel eelneb surmale pikk ja kurnav võitlus lähedase elu eest, mis on kulutanud ära kõik ressursid, mida nüüd leinaga toimetulekuks vaja läheb. Teisalt võib ootamatu kaotus elu kõrghetkel kaasa tuua samuti sügava kriisi ja uusi lisanduvaid kaotusi (nt töö või kaaslase kaotamise).
Alati aga ei leia inimene professionaalselt aitajalt vajalikku tuge ja mõistmist. Järgnevalt püüangi lahti kirjutada mõned olukorrad, kus heast tahtes ei sünni head.
Õige inimese leidmine
Üks esimesi küsimusi, mis abi otsides üles kerkib, on: “Kelle poole pöörduda?”. Erinevaid terapeute on väga palju. Valdavalt ollakse kuulnud psühholoogidest, psühhiaatritest ja pereterapeutidest. Ja et esimese kahe juurde pääsemine on keeruline, pöördub üks osa leinajaid pereterapeudi poole. Seda eriti siis, kui ollakse ka varem sama teenusega kokku puutunud. Ka mina valisin peale oma lapse surma sama tee ning pereterapeut võttis meid ka vastu.
Paraku mõistsin ma õige pea, et mina ja mu lapsed leiname igaüks omal moel, mistõttu kerkis teisel kohtumisel üles küsimus individuaalsetest kohtumistest. Üllatuseks sain aga vastuseks, et terapeut ei tee inimestega individuaalset tööd. Seega esimene moment, kus abi võib jääda ebapiisavaks, on teraapia piirid ja terapeudi oskused. Oluline on arvestada ka sellega, et leinateraapia puhul võib igal terapeudil olla väga erinev lähenemine. Nii on näiteks ette tulnud olukord, kus psühholoog hakkas esmakordsel kohtumisel leinava vanemaga ise nutma, sest tal puudus varasem sarnane toetuskogemus.
Mina ise tol korral mingit uut kontakti või soovitust kaasa ei saanud. Jäänud esmalt lootma, et olukord ajaga ise paraneb, leidsin ma mõne kuu möödudes siiski ühele lapsele tema palvel psühholoogi. Et ma ise aga olin nelja kuuga kaotanud väga olulisel määral kaalu, otsustasin endale abi leida psühhiaatrilt. Mu sisetunne ütles, et vajan kellegagi rääkimist mitte tabletti, seega suunas psühhiaater mind edasi kliinilise psühholoogi juurde. Uus kohtumine pidi toimuma mõne nädala pärast. Vahepeal jõudis aga alata Ukraina sõda ja nii sain ma uudiseid jälgides üllatusega teada, et terapeut, kellega kohtumist ma ootasin, oli hoopis piirile sõjapõgenikke aitama läinud. Siit ilmneb teine moment: sinu kaotus ja sellest tingitud seisund ei pruugi olla terapeudi jaoks mõne muu olukorra kõrval piisavalt oluline või kriitiline.
Uskumused ja eeldused
Nii otsustasin ma enese aitamiseks läbi lugeda hoopis mõned raamatud leinast ja jõudsin tänu neile mõistmiseni, et võiksin tuge leida hoopis hingehoidjaga rääkimisest. Hingehoidjaga kohtusin ma kuus kuud peale kaotust. Tol vastuvõtul kuuldud mõte: „Me oleme liiga harjunud, et surema peab vanalt, aga tegelikult on loomulik surra igas eas.“, pakkus mulle esimest korda peale kaotust ajutist kergendustunnet. Need sõnad kõlasid mulle justkui andnuks keegi loa mu lapsel surra.
Tõsi, täna tajun ma toona öeldud sõnadega vastuolu, sest tegutsen iga päev nii arsti kui inimesena teiste ja iseenda tervelt elatud pika eluea nimel. Seega pole noorelt suremine minu jaoks siiski loomulik. Siit koorub kolmas tõdemus: toetaja ja leinaja uskumused võivad olla väga erinevad ja vahel võivad sellest tulenevalt terapeudi enda uskumused piirata leina lõpuni mõistmist. Samuti on ühel osal leinajatest (nt õnnetuse või suitsiidi läbi lähedase kaotanutel) oht kogeda püsivat retraumeerimist kui üha ja üha tuleb meediast lugeda, kuidas „õige“ toetuse korral oleks teatud kaotused välditavad. Leinaga edasiliikumist takistavad ka näiteks kriminaalmenetlused, kus tuleb uuesti ja uuesti juhtunut lahata, olles ise sügavas leinas.
Sarnaselt uskumustega, mõjutab teraapia õnnestumist ka vaade, miks aitaja arvates leinaja tema juurde tuleb. Üsna suur osa terapeute eeldab, et inimene tuleb vastuseid saama. Neid on õpetatud inimeste elusid „õigeks keerama“ ja nii talitavad nad ka leinajaga. Viimasest tingituna tuleb leinajal teinekord kuulda soovitusi lahkunust lahtilaskmisest, lapsevanemad kuulevad enda suunas mõtteid, et jätavad leinates oma elus olevad lapsed tähelepanuta, et lahkunul on nüüd parem olla, lahkunu tegi õige valiku või arvab keegi suisa, et toimunu oli hingede vaheline kokkulepe.
Tõin ühes kaotust kui elu õppetundi käsitlenud vestluses nähtavale mõtte, et ühes osas leinajatest tekitab selline vaade tunde, justkui poleks nad ilma lähedase surmata olnud võimelised seda õppetundi omandama. See teeb väga haiget. Toetajad ei mõtle tihti, milline mõju võib sõnadel teinekord veel olla, sest kogemuse puudus ei luba näha varjujäävat. Siit jõuan ma neljanda mõtteni: tihti ei mõisteta, et leinaja vajab esmalt kuulajat. Sestap hakatakse jagama nõuandeid, õpetussõnu või oma kogemust. Inimesed leiavad kaotusvalule leevendust väga erinevalt ja erinevast, mistõttu kõik abistamismeetodid, mis on loodud, ei sobi võrdselt kõigile.
Varasem kogemus
Lisaks toon ma välja veel ühe tahu, mille muutmiseks täna head lahendust ei ole. Vahel on leinale eelnenud pikk ja raske periood, mille üks osa on ka varasem ebaõnnestunud teraapia. Seda, et ka teraapia ise võib traumeeriv olla, täna väga veel tunnistada ei taheta. Pigem käib hea ja halva võrdlus läbi teaduspõhisuse, aga seal, kus on tegev inimene, on võimalik ka eksida. Nii võib kaotust kogenu leida end väga üksinda, sest ühelt poolt ei soosi varasem kogemus usaldamist. Veelgi hullem on aga olukord, kui leiad abistajate nimekirjast inimesed, kes kaotuse sündimisele eelnevalt kaasa on aidanud. Olgu tegemist siis õpetaja, terapeudi või arstiga. Ka sellised näited on päriselust ja siit meie keskelt.
Lõpetuseks. Lein vajab teist inimest, sest leinaja vajab kuulajat. Ja et kuulaja saaks ühenduse leinajaga, on kõige parem esmalt küsida, mida üldse vajatakse? Vahel soovitakse nõu, vahel küsitakse sarnast kaotust kogenult küsimusi, vahel on aga vaja valu lihtsalt endast välja rääkida. Toetus on aga vaid siis päriselt toeks, kui see on hinnanguvaba ja hukkamõistuta.
Autor: Karmen Koppel
