Kätlini kaotuse lugu

23 aastat tagasi muutis üks juulikuu päev minu ja minu lähedaste elus kõik. Korraga oli kõik väga teisiti, igaveseks teisiti. Mu isa hukkus liiklusõnnetuses. Tänaseks olen ma elanud ilma isata rohkem aega, kui ma sain elada koos temaga. Mäletan seda päeva osaliselt – on asju, mis on pisidetailideni meeles ja on asju, mis ei meenu ka siis kui teised neid meenutavad.

Isa ei tulnud enam kunagi

Ma olen pärit Lõuna-Eestist, aga selleks ajaks olin seadnud oma elu ja töö pealinna. Sellest hoolimata käisin ma pea igal nädalavahetus vanemate juures. Aga sel nädalavahetusel mitte, sest tähistasime täditütre sünnipäeva. Sünnipäeval olles sain ma kõne oma vanemate naabrilt: “Kätu, isaga juhtus õnnetus, tule koju!”. Mõistsin, et asi on tõsine, aga isa elab. Koos onu (isa vend) perega hakkasime sõitma Lõuna-Eestisse ning teel olles helistasin naabrinaisele, et saada teada, millisesse haiglasse isa viidi, et me saaks kohe haiglasse minna, aga vastuseks sain: “Kätu, isa ei ole enam”. 

Edasi ei mäleta ma midagi. Järgmine väga detailne hetk oli, et istusin vanemate kodus diivanil ja uksest astus sisse mu parim sõbranna. Ma ei tea, kes talle helistas, võimalik, et ma ise, aga ta tuli kohe kohale ja temast oli väga suur tugi nii sel õhtul kui ka järgnevatel päevadel, kuudel, aastatel. Olime temaga saanud tuttavaks koolis ja olime lahutamatud, nii et mu isa pidas teda ka oma tütreks. Ma ei mäleta hästi ema, venna, ega teiste reaktsioone, aga mäletan enda hingematvat valu ja eitust. See ei saanud olla tõsi ja olin veendunud, et isa sõidab iga hetk kodu teeotsast sisse. Mäletan siis ja ka hiljem, et kuulsin lausa tema auto häält, aga isa ei tulnud enam kunagi, mitte kunagi…

Kolm hetke matustelt

Ma ei mäleta matuste korraldamisest suurt midagi, sellega tegeles vend ja isa sõbrad, aga matusepäevast on sööbinud mu mällu kolm pilti. Esimene oli mu vanaema, st isa ema, kes nuttis kirstu juures ja lausus, et mitte ükski vanem ei tohiks matta oma last. Sel hetkel vist tundus mulle tema valu suurem kui minu oma ja see tegi veel omakorda haiget. Teine hetk oli see kui enne kirstu sulgemist panin isa näole valge lina ning võitlesin endaga, kas puutuda teda või mitte. Ma polnud seda kordagi teinud, sest kartsin seda külma tunnet, mida ma tunnen, kui teda puudutan ja ma polnud selleks valmis. See oleks nagu külm tõsiasi, et teda ei olegi enam. Aga seal kirstu juures olles ma seda lõpuks siiski tegin ja see külm tunne tõi hoopis kerguse… see aitas imelikul kombel nagu natuke leppida. Kolmas hetk, mida ma sellest päevast mäletan, on see, et õhtul hilja läksime vennaga uuesti surnuaeda. Mäletan hirmutunnet öise surnuaia ees, aga samas igatsus isa järgi oli veel suurem.

Vaimne toimetulek

Nii isa surma järgselt kui ka matusepäeval oli üks raskemaid asju minu jaoks kaastunde avalduste vastuvõtmine. Sel hetkel see ei lohutanud ja neist ei olnud abi, sest need ei saanud sel hetkel ära võtta seda valu ja kurbust, mida mina tundsin.

23 aastat tagasi ei pakkunud keegi nõustamist või abi, kuidas lähedase surmaga toime tulla. Ei osanud ise ka küsida ja nii me igaüks omal viisil üritasime hakkama saada. Meid oli toetamas meie lähedased. Tagantjärgi saan aru, et minu moodus sellega toime tulla oli põgenemine tagasi pealinna. Mis siis, et ma igal nädalavahetusel sõitsin vanematekoju, aga ma ei suutnud sinna jääda. Mõnes mõttes olid pikad bussisõidud nagu teraapia – istusid Tallinnas bussi ja 3,5 tundi said nutta ja mõelda omi mõtteid. Samas tõi bussisõit, eriti kohalejõudmine, alati meelde need korrad, mil koolist tulles oli isa mul vastas. Vahel ootas jäätis käes, vahel alles kiirustas mulle vastu, et võtta mu kotid. Tänaseks sõidan ma küll harva bussiga Lõuna-Eestisse, aga kohale jõudes meenub mulle alati mind oodanud isa.

Uus algus

Ma küll nn põgenesin leina eest, aga tegelikult jäin hoopis leina kinni. Sellest lahti laskmine oleks olnud osaliselt nagu isast lahti laskmine, aga ma polnud selleks valmis, aga võimalik, et ma ka ei osanud seda. Paar aastat peale isa surma ütles mulle üks elukogenud ja tark mees, et aitab, lase isal minna, sest see on vajalik nii isale kui ka mulle. Ta selgitas, et sedasi leinas kinni olemine ei ole mulle tervislik ning aeg on lubada oma ellu uusi inimesi. Need sõnad oli mulle kui äratuseks ning sel samal aastal kohtasin ma oma abikaasat.

Ma olen nii tänulik, et ta oli mu kõrval ja oli toeks kõigil neil hetkedel, mil ma lihtsalt täiesti suvalisel hetkel ja olukorras nutma puhkesin või lihtsalt vaikides endasse tõmbusin ja eemal olin. Maris kirjutas oma postituses lainetest ja seda olekut või tunnet ei saakski paremini kirjeldada. See ongi nagu laine, kaotusvalu laine. Sa ei tea iialgi, millal ja millest vôib laine alguse saada, see tuleb, on ja siis möödub… järgmise korrani. Neid laineid on ka nüüd, 23 aastat hiljem, aga oluliselt-oluliselt vähem.

Valu kaob, aga igatsus jääb

Tänaseks ei igatse ma oma isa enam nii palju olukordades kui mul on raske, vaid ma igatsen teda ja olen kurb, et ma ei saa jagada temaga enda ning oma pere rõõme ja õnnestumisi. Eriti, mis puudutab laste õnnestumisi ja saavutusi. Alati on rõõmu ja uhkuse kõrval ka väike kurbusenoot, et ma ei saa seda kõike isaga jagada või isa ei saa sellest kõigest osa. Mu isa oleks olnud vahva vanaisa oma neljale lapselapsele.

Vahel ma tunnen heakade tunnet, kui kuulen omavanuseid rääkimas oma tegemistest isadega. Ma pole absoluutselt kade nende peale, et neil on isad, otse vastupidi, mul on siiralt hea meel, aga endale poeb hetkeks hinge kurbus…

Peale lähedase kaotust on tunne, et selle valuga ei ole võimalik leppida ja edasi elada. Sa ei suuda uskuda teiste selgitusi, et valu kaob ja läheb kergemaks. Täna ma võin seda kinnitada, et aeg parandab haavad, sa suudad edasi elada ja sa suudad leida igast päevast selle, mis sind edasi kannab. Jah, valu kaob, aga igatsus jääb…

Lähedase kaotuse hetk on põhimõtteliselt ka sinu senisel elu lõpp ning algab uus elu, kus ajaarvamine algab – esimese nädala ilma lähedaseta, esimese sünnipäev ja jõulud jne. Ja nii neid esimesi, teisi, kolmandaid ja kahekümnekolmandaid järjest lisandub.

Surmast rääkimine

Kuni isa hukkumiseni olin ma käinud väga paljudel matustel, meid võeti alati kaasa ning surm ja matus ei olnud minu jaoks midagi hirmutavat. Peale isa surma on matustel käimine minu jaoks raske. Minu jaoks on raske ka kaastunde avaldamine, sest ma tean, et sel hetkel see käepigistus ja lausutud sõnad ei aita valu vastu, mida leinaja sel hetkel tunneb. Täna ma ise eelistan kaastunde avaldamisel kallistamist ja hetkeks leinaja oma embuses hoidmist.

Mu isa suri 44-aastaselt, ta oli noor inimene ja me polnud oma peres surmast ega sellega kaasnevast rääkinud. Sel ajal ei räägitudki, aga mul on hea meel, et täna juba räägitakse ja julgustatakse rääkima.

Aitäh, Maris selle lehe eest. Aitäh, sulle, kes sa oled kirjutanud oma kaotuse loo või jaganud oma teadmisi asjatundjana. “Räägime surmast” lehelt loetu on aidanud mul tagantjärgi mõista ja aru saada oma tunnetest, mis mind valdasid pikalt peale isa surma, samuti andnud ka julgustuse, et ka nüüd, 23 aastat hiljem ei ole hilja pöörduda abi saamiseks spetsialisti poole.