Marta Lotta kaotuse lugu

jaanuar 28, 2025 0 Kommentaari

Kirjutan täna, isadepäeval, teemast, mis on minuga juba üle viieteistkümne aasta kaasas käinud. Mis tunne on kaotada isa, kui oled ise alles väike laps ja õieti ei teagi, mida surm endast kujutab ja kuidas sellega toime tulla? Aprillipäev, mis muutis kõik Ma kaotasin oma isa 9-aastaselt. Mäletan toda aprillikuu päeva üsna lünklikult, kuid see nägi …

Loe veel “Marta Lotta kaotuse lugu”

Viimne puhkepaik. Jane Kaju

jaanuar 21, 2025 0 Kommentaari

Kui ma saaksin valida, siis kus ma sooviksin veeta igaviku? Võib olla on lihtsam küsida, kus ma tahaksin olla enda viimased päevad? Kus olen õnnelik? Kus on minu süda? Uskuge või mitte, aga tegelikult on meil võimalik seda valida, mitte ainult soovida. Täna ei tutvusta ma teile vaid valikuid ja ei jaga näiteid, vaid kutsun …

Loe veel “Viimne puhkepaik. Jane Kaju”

Karolyni kaotuse lugu. II osa

jaanuar 14, 2025 0 Kommentaari

Pärast 2017. aastat läks samuti esialgu hästi – tõhustatud raviga saadi K neerude töö kontrolli alla ning trombidki paranesid. K-l ja tema raviarstidel oli lootus, et ravimeid pidevalt võttes haigused ei ägene ning aja jooksul on võimalik ravimite hulka vähendada. Kahjuks halvenes juba poole aasta pärast neerude seisund ning oli ka kopsutrombi taastekke tunnuseid, kuigi …

Loe veel “Karolyni kaotuse lugu. II osa”

Teekond Hingesildadeni. Liivi kaotuse lugu. II osa

jaanuar 7, 2025 0 Kommentaari

Kui ise või lähedane või eriti laps jääb haigeks, üritab iga normaalne inimene leida abi. Otsisin isegi. Leidsin “selgeltnägijaid”, kellelt jäid meelde mõtted, et “Miks sa tööl käisid? Sul polnudki ju oma lapse jaoks aega, sellepärast ta haigeks ju jäigi!”. Oot, oot! Meie vanavanemad ka tegid tööd, kõik lapsed ju ei surnud? Mul on kaks …

Loe veel “Teekond Hingesildadeni. Liivi kaotuse lugu. II osa”