Lein kui kaotuste ja muutustega kohanemise protsess on loomulik osa iga inimese elust. See, kuidas lein toimub ning meid edaspidi mõjutama hakkab, sõltub aga väga palju sellest, kui teadlikud me oleme leinast, iseendast, oma mõtetest, uskumustest ning automaatsetest toimetulekumehhanismidest. Selleks, et tuua leinatemaatikasse natuke valgust, jagan enda kogemusi ja märkamisi seoses uskumustega, mille endas ühel hetkel avastasin. Ükski neist uskumustest ei olnud tõene ega toetanud mind seetõttu ka kaotustega toimetulekul. Eelmises artiklis puudutasin uskumusi nagu “lein kaasneb vaid surmaga” ja “emotsioonide tundmine on ohtlik”. Sel korral analüüsin täpsemalt veel mõnda leinaga seotud uskumust. Avatud südamega minu kogemust lugedes võid ka enda kohta midagi uut teada saada. Jättes kõrvale valu, võin öelda, et minu jaoks on leinal ka nii-öelda ilus külg: võimalus iseennast väga sügavalt tundma õppida ning iseendaga kohtuda.
Uskumus: igaüks ei leinagi ehk mõned inimesed ongi tugevad ja neil emotsioone ei ole
Olin varem korduvalt näinud inimesi, kes mistahes elukriisis ühtegi emotsiooni välja ei näidanud. Arvasin seetõttu siiralt, et osad inimesed ongi sellised. Alati tugevad, rahulikud ja emotsioonitud. Kui mu isa suri, olin ma viieaastane ning meenutamist mööda ei kaasnenud mul sellega endal tugevaid tundeid. Sain sealt kaasa uskumuse, et lapsed vist ei leinagi. Nad on head kohanejad või tugevamad kui täiskasvanud. Kuni nelja aasta taguse olukorrani arvasin, et olen ka täiskasvanuna piisavalt tugev. Täna tean, et see, kuidas me leinaga toime tuleme, sõltub meie keha stressireaktsioonidest ja varasematest kogemustest ehk sellest kui haavatav on meie närvisüsteem.
Võitle-põgene-tardu reaktsioon käivitub stressiolukorras automaatselt ning sellised tardumised ehk dissotsiatsioonid ei tähenda, et meil emotsioone ei ole. See on mõne inimese automaatne kaitsereaktsioon, kuid teadlikult ja turvalises ruumis on võimalik selline tardumine n-ö üles sulatada. Pole olemas õiget ja valet reaktsiooni, on lihtsalt erinevad viisid, kuidas me emotsioone tunneme ja väljendame. Näiteks kui inimene ei näita teiste ees välja endas valitsevat kurbust, ei tähenda see, et seda kurbust kuskil sügaval tema sees ei oleks. Me kogeme leina neurofüsioloogiliste muutuste kogumina ja see on iga inimese puhul erinev. Minu kogemuse põhjal võib see inimestel ka erinevates olukordades muutuda. Olles hiljuti Leina täiendõppe kursusel lähemalt tutvunud ka laste leina eripäradega, saan öelda, et lapsed leinavad sõltuvalt oma vanusest ja peremustritest väga erinevalt ning oluline on lubada lapsel tema valitud ajal ja viisil oma leina väljendada. Üldlevinud arusaam, et lapsi lein väga ei mõjuta, ei vasta üldse tõele.
Uskumus: emotsionaalne valu on seotud vaid konkreetse olukorraga
Väga laialt on levinud arvamus, et kui lähedane sureb, siis kõik need tunded, mis esile kerkivad, on seotud vaid selle konkreetse sündmusega. Nii arvasin neli aastat tagasi ka mina. Kuigi mul oli ka varasemalt olnud raseduse katkemisi, siis toona üles kerkinud emotsionaalne valu oli kuidagi kahtlaselt suur ja võõras. Ma ei osanud üldse arvata, et iga kriisimoment annab tegelikult võimaluse saada kontakti ka kõigi varasemalt allasurutud tunnetega. Kui tundsin meeletut süüd, siis jõudsin ennast ja oma tundeid lähemalt uurima hakates väga paljude erinevate sündmusteni, mis sellele eelnesid.
Lõpuks leidsin endas süütunde seoses isa surmaga, kuigi teadsin, et see ei olnud kuidagi ei minu ega kellegi teise süü. Minu kui lapse sisse oli jäänud lõksu süütunne. Huvitav on see, et ma ei mäletanud varem, et oleksin seda lapsena tundnud. Täna aga tean, et see on vanema kaotuse korral laste seas väga levinud reaktsioon. Minul avaldus see lihtsalt aastaid hiljem hoopis teises olukorras. Hiljem olen veel mitmeid süütunde kihte tuvastanud.
Minu jaoks oli väga oluline teadasaamine, et lein ongi mitmekihiline. Eriti oluline on hakata seda uurima siis, kui teadlikult leinamine on uus kontseptsioon ning esineb suur tõenäosus, et elus on varem olnud kaotusi, kus kõiki tundeid pole õigel ajal vastuvõetud. Lein annab tihti võimaluse saada kontakti oma sisemise lapsega, uurida, mis täpsemalt haiget teeb ning leida võimalusi, kuidas pakkuda endale armastusest kantud kaastunnet ja hellust.
Kui siia lisada ka eelnev uskumus, et mõni inimene ei tunnegi emotsioone, on end n-ö lukustanud, võib lein jääda varjatuks väga pikaks ajaks. Kuni ükskord on meie sisse kogunenud nii palju valu, et see võib täiesti suvalisel hetkel mingil moel avalduda ning meil on keeruline neid ülimalt intensiivseid tundeid mõista. Näiteks ei ole varem toimunud lähedase surm meis suuri tundeid välja toonud, aga kolimine või lapsega seotud haigus käivitab protsessi, mis toob esile suured tunded. Sel hetkel, kui suured emotsioonid soovivad nähtavaks saada, pole enam oluline, millise kaotusega seoses need tunded meie sisse on kogunenud, vaid see, et võtaksime need vastu ning lubaksime endil neid tunda.
Uskumused: lein jääb elu lõpuni meiega, see ei saa kunagi läbi vs aeg parandab kõik haavad
Väga huvitav oli märgata, et olin korraga uskunud kahte vastandlikku arvamust. Ühelt poolt oli tunne, et kui inimene on lähedase kaotanud, jääb mingi raskus või kannatus temaga elu lõpuni kaasas käima. Näiteks olukorras, kus sureb abikaasa, saab tema partnerist automaatselt lesk. Oleme harjunud ennast identifitseerima läbi kellegi surma ega adu, et meie väärtus ei sõltu tegelikult sellest, kas keegi meie kõrval elab või on kahjuks meie seast lahkunud. Samas oli mul tugev usk, et kui möödub piisavalt kaua aega, siis ei tee mingid olukorrad enam haiget. Uskusin, et lihtsalt aeg kui selline muudab meie valu kuidagi väiksemaks. Täna aga tean, et aeg ise haavu ei paranda. Oluline on, mida me selle aja jooksul teeme. Samuti ei pea lein jääma meiega elu lõpuni, kui me enda jaoks sellist otsust ei tee. Kaotus jääb, aga lein kui kohanemise protsess saab ühel hetkel enamasti läbi.
Kui me ei luba endal emotsioone ja valu tunda, jäävad need meie sisse ning võime tõesti elu lõpuni mitteteadlikult leinata. Laskmata endal emotsioone kehas lõpuni tunda, aga rääkides pidevalt ühte ja sama lugu, millel oma tähelepanu hoiame, pikendame me oma leina. Uskudes, et lein jääb meiega elu lõpuni, ei usu me endasse ega enda võimekusse näha selle valu taga midagi muud. Me ei usu, et kui emotsioonid täielikult läbi kogeda, ja need kehast vabanevad, võib saabuda kergus. Me ei suuda olla enda suhtes kaastundlikud, kuna peame end siis elu ohvriteks, kes elavad kannatustes.
Enda kogemuse põhjal usun ja tean, et on inimese enda valik, kas ta elab elu lõpuni kannatuses või otsustab oma valu vastu võtta. Valu vastuvõtmise ja suurte emotsioonide vabastamise järel saab sündida rõõm ja kergus. Tundes end elu ja kõigi olukordade ohvrina, on see võimalus kõik oma eluga seotud uskumused üle vaadata. Oled sa kunagi mõelnud, kas asjad juhtuvad sinu kiusamiseks, või selleks, et saaksid isiksusena kasvada? Valus seisneb suurim kasvupotentsiaal. See on alati nii olnud. Kui oleme ise sügaval oru põhjas, siis kuigi me seda ei näe, on mäetipp seal kuskil alati olemas. Kui oru põhjast väikeste sammudega mäe otsa jõuad, näed täiesti uut ja teistsugust vaadet, mis võib olla täis üllatusi.
Need olid minu uskumused leinast, mis olid takistanud mul elus edasi minna. Kohati olid need teineteisele vastukäivad, ja ma ei tea siiani, kust need kõik täpselt pärit olid, ometi mõjutasid need mu elu väga tugevalt ning mitte mind toetavas võtmes. Iga uskumuse all olid tegelikult veel ka järgmised uskumused (nt leinaga peab üksi hakkama saama; kellegi teise valu vältimine on ainuvõimalik, sest valu on justkui nakkav), aga selguse huvides tegin siinkohal valiku olulisematest. Sageli arvatakse, et me ei saa oma mõtteid muuta või suunata, need tulevad meile pähe iseenesest. Ka mina arvasin pikalt nii. Tegelikult on meil valik, millise mõttega me kaasa läheme, ja kõike seda, mida oma tähelepanuga toidame, seda me ka oma ellu loome.
Sinu valu ei defineeri sind
Kui oled jõudnud sellele lehele, siis ilmselt oled oma elu jooksul kogenud kaotusi. Mina julgustan sind uurima enda leinaga seotud uskumusi ja mõtteid-tundeid. Kui oled uudishimulik, hinnanguvaba ja enda suhtes hell, siis võid avastada enda kohta palju uut. Kui märkad uskumust, mida sa pole ise endale teadlikult valinud, aga mis sind ei toeta, sõnasta see enda jaoks ringi. Mida sina tänasest päevast alates soovid teadlikult uskuda? Oluline ei ole see, kuidas me oleme senini elanud, vaid see, kas oleme nüüd valmis vastutuse oma elu eest enda kätte võtma ning oskame kaotusest hoolimata oma elu teadlikult suunata. Päeva lõpuks ei ole sa sinu valu. Sa oled seda valu kogenud, aga igast kogemusest saab sündida midagi uut ja väärtuslikku, kui valime, usaldame ja lubame selle enda ellu.
