Pean tõdema, et õppimine on minu jaoks sõltuvust tekitav. Alati, kui tekib võimalus mõnest uuest koolitusest või seminarist osa võtta, mis võib vähekenegi minu erialal kasulik olla, panen ennast ilmselgelt sinna kirja. Eelmisel sügisel jõudiski sel viisil minu huviorbiiti sotsiaalkindlustusameti välja pakutud “Psühholoogilise esmaabi baaskoolitus”. Esialgu olin aga kahtleval seisukohal, kas mina olen ikka sihtgrupp. Arvestades, et omandasin hiljuti vaimse tervise õe eriala, motiveerisid mind siiski registreeruma järgmised kaks punkti:
- Esmaabi koolitused on alati vajalikud, ükskõik kui kaua oled tervishoius töötanud, seega peaks sama oluline olema ka psühholoogilise esmaabi koolitus.
- Kuidas õpetatakse vaimse tervise aspekte tavainimestele? Kuidas pannakse paika esmaabis tihti kasutatavad algoritmid, kui väliselt on inimesega kõik korras?
Artikli kirjutamise ajal võtsin ühendust ka sotsiaalkindlustusameti (SKA) projektijuhi Liisa Otsakuga, et uurida veidi koolituse tausta.
Kuidas sai koolitus alguse ning kellele on see suunatud?
Liisa: “SKA alustas psühholoogilise esmaabi koolituste korraldamisega 2020. aastal. Esialgu olid koolitused suunatud vaid abistavate erialade esindajatele, ent 2022. aastal lisandus koolituste hulka e-kursus, mis on suunatud kogu elanikkonnale. Koolitused keskenduvad sellele, kuidas toetada kriisiolukorda sattunud inimest läbi psühholoogilise esmaabi. Psühholoogilise esmaabi eesmärk on kriisisündmuse järgselt taastada inimese turvatunne ja iseseisev toimetulekuvõime, pakkudes inimlikku ja praktilist tuge.”
Liisa toob välja, et SKA pakutavad psühholoogilise esmaabi koolitused tuginevad Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhistele, mis tõlgiti eesti keelde 2020. aastal ehk tegu on rahvusvaheliselt heakskiidetud materjalidega, mida õpetatakse erinevates riikides.
Enne kohapeale minekut
Minu kogemus algas õppematerjali omandamisega, mis toimus koroona-järgsele ajastule vastavalt e-õppes. Osalejad said endale sobivas tempos lugeda teoreetilist infot ja lahendada lühikesi situatsioonülesandeid. Kohapealsel koolitusel osalemise eelduseks ongi e-õppe läbimine ning testi sooritamine positiivsele tulemusele.
Kuidas mul siis läks? Natuke piinlik on tunnistada, aga päris mitmele küsimustele vastasin valesti. Teooriat lugedes tekkis mul segadus. Peas olid justkui samaaegselt avatud mitu veebibrauseri akent, kust vastuseid otsima pidin. Ühel brauseril varasemalt pähe raiutud esmaabi-, teises sõja- ja katastroofimeditsiini algoritmid ning lisaks magistrantuuris õpitud psühho-terapeutilised sekkumised. Oleksin vist enamikes küsimustes suutnud iga vastusevariandi õigsuse ära põhjendada ning selgitada, miks just see on X tingimustes õige ehk “beauty of unlearning” (ümberõppimise rõõmud). Kuid n-ö tavainimese vaatest oli materjal siiski kergesti mõistetav ning situatsioonid üsna lihtsasti lahendatavad.
Praktiline koolitus
Testi sain lõpuks siiski edukalt tehtud ning oli aeg minna kohapeal toimuvale koolitusele. Kohale oli tulnud väga kirju seltskond: tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad, vallaametnikud jne. Ehk me kõik tulimegi omaenda kogemuste pagasiga, mida saime ka päeva jooksul üksteisega jagada. Toimusid nii grupiarutelud kui ka päeva teises pooles situatsioonülesannete lahendamine.
Oli meeldiv kuulda, kuidas erineva taustaga inimesed, kes kõik töötavad igapäevaselt inimestega, lahendavad ülesandeid erinevalt. Selgitasime üksteisele oma töövõtteid, nippe ja seisukohti ning nii mõnigi neist sai endale vihiku nurgale ka üles kirjutatud. Lisaks saime kaasa abimaterjali, milles oli kogu e-õppes läbitud teooria ning kohapeal läbitud oskused lahti seletatud.
Seos surma teemaga
Liisa: “Psühholoogilise esmaabi koolitus räägib inimese toetamisest kriisiolukorras või selle järgselt. Kriisiolukorrad võivad olla lähedase kaotus, õnnetus, katastroof või muu traagiline sündmus, mis kõik võivad (aga ei pruugi) olla seotud lähedase või võõra inimese surmaga. Psühholoogilise esmaabi mõte on toetada inimest olukorras, mis on toonud kaasa kellegi surma. Muuhulgas käsitletakse koolitusel seda, kuidas toetada inimest, kelle lähedane on võtnud endalt elu.”
Peale lähedase surma räägime tihti leinast ja sellest, kui oluline on toetada lahkunu ümber olnud inimesi ka kaotuse järgselt. Veidi vähem tähelepanu saab aga see, kuidas toetatakse sündmust pealt näinud inimesi, kes ei pruugi lahkunut isegi teada. Need võivad olla tervishoiutöötajad, kes kutsutakse surma fikseerima, sündmuskohal töötavad inimesed (näiteks kui surm saabub mõnes asutuses), tänaval möödakäijad või ka surma saabumisega otseselt seotud inimesed. Kuigi võiks arvata, et need inimesed on sündmusest mõjutatud ainult siis, kui tegu on mõne traagilise õnnetusega, siis nii see ei ole. Näiteks võib traumeerivalt mõjuda ka tänaval jalutajat terviserikke tagajärjel tabanud äkksurm, mis võib väliselt välja näha nagu minestus.
Miks just mina?
Alles hiljuti sattus minu tuttav tänaval ootamatu terviserikke tunnistajaks. Keskealine meesterahvas kukkus kokku ning minu tuttav oli üks esimestest reageerijatest. Koheselt tundus, et olukord vajab kiiret tegutsemist – ta kutsus kiirabi ning jäi telefoni teises otsas oleva meediku toel kannatanut abistama. Kõik muu kadus ja instinktide ajel tegutsedes proovis ta olla see puuduv lüli kiirabi saabumiseni, kuniks tekkis veendumus, et kannatanu ei hinga. See hetk oli ühest küljest hirmus, teisalt andis selle viimase julgustava tõuke, et nüüd tuleb tegutseda. Nende viimaste mõtetega paralleelselt jõudis aga kiirabi kohale ning alustati elustamist.
Tavainimese jaoks oli seda kõike aga äkitselt liiga palju ning koheselt, koos osalise pingelangusega, tekkisid pähe kahetised mõtted: “Kas ma tegin piisavalt?”, “Kas ma oleks saanud kuidagi veel aidata?”, „Ma ju proovisin…“ ning vallandusid pisarad. Hilisemad mõtted tulid aga juba koos sähvivate piltidega kogu sündmusest. Tundus, et minu tuttav vajas nende piltide ja mõtete virr-varris korduvat „tühjaks rääkimist“ ja reflekteerimist. Lisandusid nii mõtted kui ka tunded, mis olid seotud teadmatuse ning eksistentsiaalsusega “Mis sellest mehest sai?“, „Miks just mina?”
Oskused, mis tulevad kasuks kõigile
Seega, kes tunneb endas soovi õppida andma esmaabi mitte ainult füüsiliste vigastuste korral, vaid toetada kannatanuid ka vaimselt, siis psühholoogilise esmaabi kursus on just see, mille suunas vaadata.
Liisa: “Koolitustel osalenud on toonud välja, et psühholoogilist esmaabi saab osutada iga inimene, kes seda soovib ning on viinud end kurssi abi osutamise põhimõtetega. Kursuse läbinud on mõistnud, et psühholoogiline esmaabi on ennekõike inimliku ja esmase praktilise toe pakkumine ja see on aidanud vähendada ekslikku arvamust, et psühholoogilist esmaabi saab pakkuda vaid eriväljaõppega spetsialist. Oleme täheldanud, et inimesed peavad tähtsaks teadlikkust enda võimete piiridest ja mõtlevad aina rohkem enesehoiule – selle üle on meil ainult hea meel.
Kõige lihtsam ja kiirem viis omandada teadmised psühholoogilise esmaabi kohta on läbida SKA e-kursus „Psühholoogiline esmaabi kriisi sattunud inimese toetamisel“, mis on kõigile tasuta kättesaadav. Kursuse raames avame järgmisi teemasid: mis on kriis ja kuidas inimesed sellele reageerivad, kuidas pakkuda psühholoogilist esmaabi, toetada inimest kriisisituatsioonis ning kõike seda tehes mitte unustada ennast ehk räägime ka enesehoiust.”
Nii nagu tavalise esmaabi puhul, loodame ka psühholoogilise esmaabi puhul alati, et seda ei lähe vaja. Kui selline olukord peaks aga siiski saabuma, oleme tänulikud, kui oleme selleks valmistunud. Psühholoogilise esmaabi võtted on äärmiselt lihtsad, aga annavad selguse, kuidas toimetada, ka siis, kui oled ise olukorra tõttu ärevuses.
Juba järgmise nädala kogemusloos saab lugeda, kui suurt mõju võib kriisiolukord avaldada ka siis, kui inimene lahkunut ei tea.
Autor: Jane Kaju
