Matuse korraldamine

Selle postituse kirja panemine hakkas pihta juba mitmed kuud tagasi, aga valmis sai ikka viimasel minutil. Mida lähemale ma enda loo kirjutamises matuse teemale jõuan, seda raskemaks läheb. Mitte ainult sellepärast, et valus on meenutada, vaid ka selle tõttu, et mida lähemale matusele, seda vähem ma mäletan. Õe matusepäevast ei mäleta ma praktiliselt mitte midagi ja juba mõtlengi huviga, kuidas ma selle kirja panen. Senini tean teatud lõike ainult tänu inimeste kirjeldustele.

Matuse korraldamine on väga suur ja lai teema, mistõttu ei kirjelda ma seekord detailselt algusest lõpuni, kuidas ja mida hõlmas õe matuse korraldamine. Pigem joonistub sellest postitusest kondikava ja mitmed järgmised kirjutised lähevad erinevatesse alateemadesse sügavamalt sisse.

Matuse korralduse kondikava

Kui ma esimest korda alustasin tegevuste järjekorra kirjapanemist, sain üsna kiiresti aru, et ma ei oska detailselt ise seda teha. Põhjus oli selles, et mitmed tegevused olid vanemate ja õe elukaaslase ajada. See aga tähendas seda, et pidin vanemate poole pöörduma, et nad aitaks nn lüngad täita. Pidin ennast päris pikalt koguma, enne kui julgesin neile öelda, et mul taolist abi vaja läheb. Õnneks on nad olnud igati toetavad selle lehe osas, nii ka tookord.

Järgnev matusega seotud toimetuste järjekord baseerub minu õe matusekorraldusele. See ei tähenda, et kõikidel need tegevused samas järjekorras on ja võimalik, et osasid punkte ei olegi vaja üldse läbida. Kõik sõltub, millist matust soovitakse. Ma siiralt usun, et matused, mis korraldasime, olid sellised, millega õde rahule oleks jäänud. 

Õe matusega seotud toimetuste järjekord:

1. Surmatõendi saamine perearstilt. Sellest saad täpsemalt lugeda minu varasemast postitusest – “Millistest asjaajamistest alustada kui lähedane sureb”.
2. Vali välja matusebüroo. Matusebüroo osas tuleb ise otsustada, kui palju ülesandeid jätta nende kanda ja kui palju on soov ise ära korraldada. Selleks on vaja sõlmida matusebürooga leping. Meie puhul jaotusid ülesanded järgmiselt:
   • Matusebüroo
     • Küsis palju küsimusi, nt: kas tuleb urni või kirstumatus? Ilmalik või usutavade kohane?
     • Suhtles haiglaga ja korraldas surnukeha toimetamise Saaremaale
     • Tegi õe ilusaks (surnu korrastamine).
     • Pakkus välja kirstud – milline, kas ostame või rendime, mis lilled ja mis värvi kirstu juurde.
     • Kaunistas peielauale küünlaaluse
     • Tellis matuseauto.
     • Aitas valida urni.
     • Korraldas tuhastamise ja urni tagasijõudmise matusebüroosse. Pidime valima, millises krematooriumis tuhastamist soovime.
     • Leppisime kokku matuse aja ning seejärel saime pöörduda kirikuõpetaja poole, et uurida, kas temale ka see aeg sobib.
     • Korraldas autodele lindid.
     • Lisas surmakuulutuse kohalikku ajalehte.
   • Meie ise
     • Pildi valimine, mis läks laululehtede vahele ja kirstu juurde.
     • Riiete valimine ja kohale viimine, mis kirstu selga pandi.
     • Lillede korraldamine matusepäevaks.
     • Laternad, küünlad koduõuele
     • Koht koduõuel, kuhu kirst toodi, tuli ilusaks teha.
     • Tuli otsustada, kas kirst on kinni või lahti. Meie puhul oli kirst avatud.
3. Külasta kirikukantseleid ja lepi kokku vajalikud toimingud. Taaskord – kuna meil olid usutavade kohased matused, siis oli kirikukantseleiga asjaajamisi. Kõigil seda etappi olla ei pruugi. Küll aga sellegipoolest on vaja leinakõneleja välja valida , kuigi olen ka kuulnud variante, kus pereliikmed ise kõnelevad. Kirikukantselei teab kirikuõpetaja ajagraafikut ja seega seal on võimalus uurida, kas välja valitud matuse aeg sobib ka talle. Temal on vaja ka kadunu elulookirjeldust. See on teema, mille osas tuleb eraldi kirjutis just seetõttu, et olen saanud ka infot, et mitte kõik leinakõnelejad ei tee oma tööd kvaliteetselt. Oluline on teada, mida ses osas jälgida. Meie jäime õnneks kirikuõpetaja tegevusega väga rahule. Kirikukantseleis pannakse paika ka nn matuseplaan ning laululehed tulid samuti sealt.
4. Otsusta, kuhu kadunu maetakse. Või kas üldse maetakse?! Võimalik, et osadel inimestel on hauaplats juba varem ostetud, paljudel siiski mitte. Kui hauaplats valmis ostetud ei ole, siis on vaja mõelda, kuhu oleks kõige õigem matta. Nii et need, kes tihedamalt soovivad haual käia – neile ei oleks hauaplats liiga kaugel ja võimalusel oleks pere maetud ühel ja samal surnuaial. Minu õde on maetud meie vanaema ja vanaisa kõrvale.
5. Lepi kokku matusemuusika osas. Meie valisime muusikud ise. Nad mängisid klaverit ja viiulit.
6. Otsusta, kas soovid fotograafi või mitte. Meie matusele fotograafi ei soovinud, aga paljud siiski täna matuse fotograafi kasutavad. 
7. Teavitada inimesi ärasaatmise ajast ja kohast. Loe täpsemalt postitusest “Mitte ainult surmakuulutus”.
8. Korralda peielaud. Vaja on valida koht, menüü ja otsustada, keda peielauda kutsuda ja kuidas neid teavitada.
9. Vali hauakivi. See oli üks kõige vastumeelsem tegevus minu jaoks, sest mulle ei mahtunud pähe, et ma päriselt seda tegema pean.
10. Korralda tuha matmine. Meie matsime õe tuha, kuigi tänapäeval on väga palju erinevaid võimalusi, mida tuhaga teha. Otsustasime seda teha veel sama aasta sees, kui õde suri, et kõige valusamad sündmused jääksid ühte aastasse. Tuhka me koju vahepeal üldse ei toonudki. Tegelikult oli tuha matmine väga raske, sest olles justkui ühe korra juba õe matnud, pidime seda uuesti tegema. Nagu õudusunenägu, millest ei ole võimalik üles ärgata. Väga paljus on tuha matmise korraldamine ka samasugune nagu esialgse matusekorraldus. Otsustasime tuha matmise teha palju väiksemas ringis, kohale tulid ka osad sellised inimesed, kes õe surmast olid teada saanud juba pärast esialgset matust ja soovisid siiski võimalust hüvastijätuks.
11. Hauaplatsi kujundamine. Umbes aasta hiljem organiseerisime hauaplatsi ümberkujundamise. Nüüd on haud ilus ja lihtsasti hooldatav ning paistab otsijatele ilmselt ka paremini silma.
12. 40 päeva pärast surma. Minu ema on kristlane ja ka meie oleme õdedega ristitud. Seetõttu olime kirikus pühapäeval, mil õe surm kirikus ära mainiti ja ka 40 päeva pärast õe surma. Kui seal loeti ette neid nimesid, kes on lahkunud ja enne õde nimetati inimesi vanuses 93, 89 ja 83 jne ja järsku öeldakse sinna vahele 37, siis tundus see nii ebaõiglane. Mu süda purunes  tuhandeks killuks kui õe elukaaslane purskus nutma hetkel, kui see välja öeldi.

Lõputuna tunduvad päevad

Kogu see korraldus toimus umbes 5 päevaga, aga emotsionaalselt tundus see pigem 5 kuud. Kui kõik muu on meeles väga uduselt, siis ei unune mul iial see hetk, kui isa tuli õe kodust päev enne matuseid. Nad olid just valmis saanud katusealuse, kuhu matuse ajal asetati õe kirst ja ütles: “Nüüd on kõik valmis”. Seejärel võttis ta prillid eest ja purskus kogu südamest nutma. Ma lihtsalt ei suutnud teda vaadata, ega praegugi seda pisarateta kirja panna. Ema läks ta selja taha ja võttis ümbert kinni, endal samuti pisarad voolamas. Ilmselt pärast seda hetke läks mu aju  nn “kaitserežiimile” ja ei salvestanud pikka aega midagi. Järgmised mälestused on mul alles paar päeva pärast õe matuseid.