Mitte ainult surmakuulutus
Varasemates postitustes olen kirjutanud kuidas ja kellele helistasin, kui õe surmast teada sain ja kuidas iseeneslikult sõna levis. Kaastunde avaldamise postituses rääkisin põgusalt ka inimeste huvist ärasaatmise vastu ja üllatusest minu jaoks, et ka internetis on eraldi portaale, kus kaastundeavaldusi üles riputatakse. Aga mitte ainult kaastunde avaldused ei ole need, mis suurema või väiksema avalikkusega sellel ajal jagatud saavad. Lisaks on surmakuulutus, matusejärgne tänukuulutus, mälestuskuulutus ja mõnel puhul isegi järelehüüe. Olles tänaseks isiklikult puutunud kõigi nendega kokku, siis kirjutan täpsemalt, mida üks või teine endast kujutab.
Surmakuulutus
Matuse korraldamise üheks osaks on surmakuulutuse ehk leinakuulutuse loomine ja selle levitamine. Selle eesmärgiks on teavitada inimesi, et lähedane on lahkunud ja jagada ärasaatmisega seonduvat infot. See on enamasti iga pere enda valida, kui laia ringiga infot jagatakse või kas matusetalitus on avalik või mitte. Tavaks on aga see, et kui leinakuulutuse peal on ka matuse toimumise koht ja aeg, siis võib igaüks, kes surmakuulutust näeb, leinatalitusele minna. Kui kuulutuses on kirjas, et ärasaatmine pole avalik, siis on see märk sellest, et pere soovib lahkunuga hüvasti jätta väiksemas ringis.
Traditsioonilises surmakuulutuses, mida oleme harjunud ajalehtedes nägema, on reeglina:
- Lahkunu ees- ja perekonnanimi
- Sünni- ja surmaaeg
- Mõni sobilik luulerida (mälestusluuletus, leinasalm, leinaluuletus vmt)
- Illustratsioon (rist, puu, küünal) või lahkunu foto
- Pühendus ehk lahkus meie kallis ema, tütar, õde jne
- Matuse ehk ärasaatmise toimumise aeg ja koht
- Muu oluline info (näiteks soovitus matuselillede toomise osas, kui tegu on urnimatusega)
- Info, kelle poolt on kuulutus üles pandud.
Tänapäeval on surmakuulutuse avaldamise võimalusi rohkem kui ainult ajalehes. Sõna levitamiseks kasutatakse ka sotsiaalmeediat, e-posti, vastavasisulisi internetiportaale ja ka raadiot. Sellised portaalid on näiteks www.surmakuulutused.ee ja www.memora.ee. Mõlemas portaalis on lihtne leida kuulutusi maakonna või nime järgi. Memora puhul on võimalus süüdata virtuaalne küünal või kirjutada järelehüüe kuulutuse alla. Kuigi selline võimalus on igati kaasaegne, siis mulle isiklikult tundub see endiselt veidi võõras.
Soovituslik on leinakuulutus välja saata esimesel võimalusel, kui matuse toimumise aeg ja koht on paigas. Seda eelkõige seetõttu, et kõik, kes soovivad osaleda, jõuaks enda plaane selle järgi seada. Kui ise ei soovi või ei suuda surmakuulutusega tegeleda, siis enamasti kannavad selle eest hoolt matusebürood. Ka meie palusime surmakuulutused avaldada matusebüroo poolt mõlemasse kohalikku ajalehte. Mina jagasin infot sotsiaalmeedia vahendusel. Kui ajalehe versioonis läksime traditsioonilise kuulutuse teed, siis Facebookis toimetasin puhtalt enda äranägemise järgi.
Õe surmakuulutus
Ma teadsin, et tahan jagada õe pilti koos infoga ärasaatmisest. Aga selle foto leidmine ja välja valimine oli väga raske. Tahtsin, et pilt oleks võimalikult selline nagu ta päriselt ka oli ja millisena mina teda mäletasin. Hakkasin läbi lappama meie perepilte, mida iga aasta jõulude ajal teeme. Pidin korduvalt selle tegevuse pooleli jätma, sest ma lihtsalt ei suutnud neid fotosid vaadata ja endale tunnistada, et järgmise aasta fotode peal teda enam ei ole. Aga eelneva aasta jõulupiltidelt ma siiski sobiliku leidsin ja sobiliku suurusega foto ka välja lõikasin. Postitamise järgselt kirjutas mulle üks meie sugulane: „… ja see pilt on täpselt selline nagu ma teda oma südames mäletama jään – alati naerusuine ja sooja südamega“. Seeläbi sain aru, et tegu on õige fotoga ja kasutasime sama fotot ka õe ärasaatmisel.
Järgmisena soovisin leida sobilikud luuleread, mis mu tundeid oleks kirjeldanud. Ma otsisin vähemalt tund aega ja mitte midagi meelepärast ei suutnud valida. Kuniks jõudsin selliste inglisekeelsete ridadeni, mis oli täpselt see, kuidas ma ennast tol hetkel tundsin:
We’re sisters for life. (Me oleme õed kogu eluks.)
We promised. (Me lubasime.)
But now you’re gone. (Aga nüüd oled sa läinud.)
I don’t know what to do without you… (Ma ei tea tea, mida ilma sinuta teha…)
Aga muus osas minu jagatud info väga traditsiooniline ei olnud, sest jätsin välja sünni- ja surmapäeva, perekonnanime jmt. Kirjutasin lihtsalt, millal ja kus ärasaatmine toimub ja palusin pärgasid ja kimpe mitte tuua. Küll aga tegin ühe täiendava postituse päev enne matuseid, sest inimestel oli palju küsimusi, aga meil perena väga vähe energiat küsimustele vastamiseks. Täna oleksin targem ja lisaksin selle info koheselt enda esimesse postitusse.
Täpsustatud postituses kirjutasin, et oodatud on vaid lõikelilled, sest selgus, et inimeste jaoks oli segadust tekitav, et kimbud ja pärjad oodatud ei olnud. Aga kui inimene viiakse ärasaatmise järgselt tuhastamisele ja pärjad ja kimbud sinna kaasa ei lähe, siis palutakse neid ka mitte tuua. Kuna saime mõne päevaga aru, et matusele tulijaid saab olema väga palju, siis jagasin infot ka parkimiskorralduse kohta. Kirjutasin täpse asukoha nimetuse, kuidas õe viimane elukoht üles leida, kes tal külas varem ei olnud käinud. Ja kuna oli Covid’i piirangutega aeg, siis pidin jagama ka seda, et pereliikmeid võib emmata ainult maski kandes.
Matusejärgne tänukuulutus ja mälestuskuulutus
Kui surmakuulutus on enamasti kõigile tuttav, siis matusejärgne tänukuulutus on midagi, mida paljud ilmselt ei tea ja ajalehti vaadates, tihti seda ei tehta. Nimelt on kombeks ka pärast matuseid leinajaid ja kaasatundjaid tänada toetuse eest. Enamasti postitab selle lähedase pere, kus loetleb ära peamised ja olulisemad matuse korraldusega seotud inimesed ja asutused. Tänasime matuse kõnelejat, matusebürood, arste, muusikuid, sugulasi, sõpru, töö- ja koolikaaslaseid ja kõiki, kes meile leinas toeks olid. Sellega tegeles meie puhul samuti ema ja tean, et ta sai omakorda tänusõnad vastu matusebüroolt, et olime neid ka selles kuulutuses meeles pidanud. Selgus, et tihti unustatakse matusebürood selles tänuavalduses tänada, kuigi nendel on protsessis suur roll mängida.
Teine, mitte nii traditsiooniline kuulutus ja ka minu jaoks veidi võõras, on mälestuskuulutus. Iseenesest väga armas mõte, aga ma ei ole harjunud, et selline info näiteks aasta või isegi mitme aasta pärast ajalehte pannakse. Varasemalt ei olnud ma seda ka tähele pannud, aga taaskord oli ema see, kes taolist kommet mulle tutvustas. Kui õe surmast oli möödunud aasta, siis tema surma-aastapäeval ilmus kohalikus lehes õe mälestuskuulutus. Sellise kuulutuse mõte ongi mälestada kaotatud lähedast ilusate sõnadega. Olles nüüd veidi rohkem taolisi kuulutusi märganud, siis tehakse seda ka nn ümmarguste tähtpäevade puhul. Näiteks: mälestame ema, vanaema ja vanavanaema tema 100. sünniaastapäeval.
Järelehüüe
Järelehüüe on äsja surnud inimese mälestuseks kirjutatud kirjutis. See on midagi sellist, mida me oleme harjunud lugema pärast mõne tuntud inimese surma. Hetkelgi temaatiliselt võib meedias näha mitmeid järelehüüdeid äsja lahkunud Kihnu Virve kohta. Järelehüüde kohta on kirjutatud www.matusest.ee lehel järgmist: „Järelehüüd on lähedaste poolt algatatud tasuta meediakajastus inimese kohta, kes on äsja surnud ja tavaliselt kogukonnas või ühiskonnas laiemalt märkimisväärset rolli mänginud. Reeglina on meediaväljaanded tänulikud eluloolise lisainfo eest kadunukese kohta. Järelehüüde avaldamine sõltub meediaväljaannetest, ent selle organiseerimisel on soovitav küsida nõu matusebüroolt. Järelehüüde sisu on abiks ka matusekõnelejale matusekõne esitamiseks matustel.“
Kui ühel hommikul oli kohaliku lehe esikaanel õele kirjutatud järelehüüe tema tööandja poolt, siis olime perena väga liigutatud. Mäletan, et seda lugedes mõtlesin, et kui lapsed suuremad, siis saan selle neile ette lugeda ja öelda, et nende emme jättis nii paljude inimeste ellu kustumatu jälje.
Allikatena on kasutatud:
https://www.matusest.ee/matused/surmakuulutused/
https://memora.ee/kasulikku/kuidas-kaituda-lahedase-surma-korral
https://www.surmakuulutused.ee/
See blogi ja selles sisalduv on ikka kullast.