Lemmiklooma kaotus võib mõnele inimesele justkui tühisena tunduda. “Saad ju lihtsalt uue võtta,” arvavad paljud. Nende jaoks, kes on oma lemmiku aga kaotanud, on see midagi palju sügavamat ja emotsionaalselt kurnavat. Mart on üks neist inimestest, kelle jaoks on lemmikloomad kogu tema elu olnud midagi enamat kui lihtsalt loomad. Nad on olnud pereliikmed. Seetõttu mõistab Mart hästi, kui sügavad ja kestvad võivad olla oma lemmiku kaotuse järelkajad.
Täna teeb Mart koostööd kliinilise psühholoogi Sirje Rassiga ning tegeleb Märjamaal tuge vajavate noortega: olgu selleks koolist kõrvalejäämine või muud eluraskused. Oma tõelise kutsumuse on ta aga leidnud vaimse tervise valdkonnas – Mardist on saanud kogemusnõustaja ning leinatoetaja.
Eellugu
Käesolev lugu on kirja pandud Mardi ja Marise, Räägime Surmast lehe looja, intervjuu põhjal. Vestluse käigus puudutati mitmeid surma ja leinaga seonduvaid teemasid, kuid peamiselt jäi jutuajamises läbi kumama, kuidas läbi elamata lein meid lõpuks ikka üles leiab.
Mardi räägitu on südamlik ja sügav ning illustreerib hästi seda, kui olulisteks kaaslasteks on tema senisel eluteel olnud koerad. Nende seas on üks eriline – lõuna-vene lambakoer Karu, kes muutus ajapikku perekonna lahutamatuks osaks. Karu näol polnud tegemist lihtsalt lemmikloomaga, vastupidi: ta oli pereliige ja vankumatu kaitsja, kes pakkus nii füüsilist kui ka emotsionaalset turvatunnet. Mart meenutab, kuidas esialgu oli Karu neile lausa lapse eest. Jutustades, kui ennastsalgavalt on koerad teda elu jooksul kaitsnud, tõmbuvad Mardil mitmel korral silmad märjaks. Kuulates aga Marti rääkimas, tekib paratamatult küsimus: kas see lugu on tegelikult üldse Karust?
Karu saamise lugu
Karu jõudis Mardi perre küllaltki juhuslikul teel tänu sõbrale, kes soovis, et Mart ühe tema automootori remonti viiks. Remontija juurde kohale jõudes nägi Mart kahte suurt, karvast ja muljetavaldavat koera. Ta oli neist nii lummatud, et rääkis koertest kodus ka oma naisele, kuid ei suutnud kahjuks meenutada, mis tõuga tegemist oli. Lõpuks helistas mees loomade omanikule ning sai teada, et tegemist oli lõuna-vene lambakoertega. Mõni hetk hiljem avastas Mart guugeldades, et keegi oli just hiljuti sama tõugu kutsikad müüki pannud. Ta helistas kiiresti müüjale ning läks peagi koeri vaatama. Pesakonnas oli ainult üks isane koer, kes pidi mõne aja pärast Ameerikasse uue omaniku juurde lendama. Mõnda aega hiljem saabus aga suur rõõmusõnum: selgus, et Ameerikasse lend jääb ära ning Mart sai võimaluse koer endale võtta.
Mart oli kuulnud hirmsaid lugusid lõuna-vene lambakoerte ohtlikkusest, kuid loomade omanik, kes oli seda tõugu koertega tegelenud juba üle kahekümne aasta, kinnitas, et kõik hirmud on liialdatud. Nii jõudiski Mardi perre väikse valge musta ninaga kutsikas. Kuna koer vajas head sotsialiseerimist, võttis Mart teda igale poole kaasa. Isegi piirivalve merepääste keskusesse, kus Mart töötas. Kutsikas kasvas kiiresti suureks ning kõik olid koera kohaloluga harjunud. Siiski soovitas Mart töökaaslastel tema kabineti uksele mitte koputada, sest see käivitas koera valverefleksid. Karu oli töökohas justkui teraapiakoer, pakkudes stressirohketes olukordades rahustavat kohalolu ning aitas Mardil sisse juurutada harjumuse igapäevaselt värskes õhus jalutada.
Pere kaitsja
Hiljem, kui Mart töökohta vahetas ning maale kolis, kohanes koer kiiresti uue elukorraldusega. Linnas elades oli Mart harjunud koeraga vähemalt kolm korda päevas jalutama, kuid maal muutus koera vabadus suuremaks – ta sai omatahtsi õues liikuda. Koer elas enamasti hoovis ja valvas territooriumi. Kodus kaitses Karu kindlalt oma pere ja territooriumi, kuid külaplatsil käitus ta rahumeelselt ning oli kõigi sõber. Maja ümbruses oli koer samuti valvas: kui keegi autoga õue sõitis, hoidis ta tulijatel silma peal. Tihti said külalised koera pilgust aru, et enne peremehe kohalejõudmist ei ole mõtet autost välja tullagi.
Kui Mart ja tema abikaasa tõid koju oma esimese lapse, kartsid nad Karu reageeringut. Varasemad hirmulood lõuna-vene lambakoertest tegid nad ettevaatlikuks. Esimesel kohtumisel tegi Mart autoukse veidi lahti, et näha, kuidas Karu reageerib. Koer nuusutas turvahälli, kus laps oli, ja hakkas seejärel saba liputama. See rahustas kõiki – oli selge, et Karu oli uue pereliikme koheselt omaks võtnud. Kodus teadis koer alati, millised mänguasjad kuulusid talle ja millised lastele ega puutunud viimaste omi kunagi.
Karu lahkumine
Koer, kes oli olnud pere ustav valvur ja kaaslane, hakkas oma elu lõpul ise oma inimestest eemale tõmbuma. 13-aastasena tegi Karu mitu katset “ära minna”, mis on loomade puhul sageli märgiks, et nad tunnevad, kuidas nende aeg hakkab lõpule jõudma. Mart, tunnetades koera soovi, otsis ta üles ja tõi tagasi koju, andes talle võimaluse veel veidi aega perega olla. Kuid Karu tervis halvenes järk-järgult: jalad ei kandnud enam ja kunagine jõud kadus. Lõpuks oli Mart sunnitud langetama otsuse koer rahumeelselt magama panna. See hetk, kui Mart sai viimast korda oma karvasele sõbrale pai teha ja temaga hüvasti jätta, jättis mehe hinge sügava jälje.
Pärast Karu surma seisis Mart silmitsi küsimusega, kuidas lemmiku lahkumisest lastele rääkida. Nagu tänaselgi päeval, uskus Mart toona, et surm on elu loomulik osa ning lapsed peaksid sellega maast madalast harjuma. Ta otsustas, et kogu pere osaleb koera matmisprotsessis: nad kaevasid kõik koos haua ja matsid Karu koduaeda. Samuti oli oluline lastele näidata, et ka isale võivad sellised hetked haiget teha ning pisarad on loomulikud. Kuigi Mart pidi olema oma perele tugeva kaitsjana alati toeks, oli lemmiku lahkumise juures väga tähtis ka ausalt oma tundeid jagada.
Tommi – esimene sõber
Mart oli vaid kolmeaastane, kui tema ellu saabus koer, kelle nimeks oli Tommi. Lemmiklooma võtmine ei olnud perel küll toona plaanis, kuid samas oli see iseenesestmõistetav. Nimelt oli Mardi isa kord ühe sõbra juures külas ning omavahelise jutuajamise käigus ütles sõber: “See koer tuleb magama panna, temaga pole midagi peale hakata”. Mardi isa vaatas oma jala juures istuvat tervet ja elujõulist looma ega suutnud äsjakuulduga leppida. Sel samal hetkel otsustas ta koera saatust muuta ning temast sai nende pere täisväärtuslik liige. Kui isa koeraga koju jõudis, kostis Mardi ema poolt vaid üks kommentaar: “Teised mehed veavad koju haiguseid, sina vead hulkuvaid koeri”. Rohkem etteheiteid ei tulnud.
Tommi oli Mardi lapsepõlve lahutamatu osa. Koos mängiti ja mürati nagu väiksel lapsel ja noorel koeral kombeks. Mart mäletab, kuidas Tommi teda vahel jooksuga pikali lükkas, kuidas nad koos metsas ringi tormasid ja omavahel lõputuna näivat nooruslikku energiat jagasid. Kuigi lisaks Tommile oli peres veel kaks koera – hundikoer ja krants – oli just Tommi see, kellega Mardil lapsena tugevaim side tekkis.
Ebaõiglane lõpp
Tommi saatus tegi aga traagilise pöörde. Kord, kui küla peal jooksis ringi marutaudi kahtlusega kährik, ühines ka Tommi teiste koertega, kes loomale järele jooksid ja kährikule kallale läksid. Külarahvas, hirmul haiguspuhangu ees, pidas nõu loomaarstiga, kes soovitas võtta kähriku pea analüüside tegemiseks. Kui külaelanikud metsaserva jõudsid, selgus, et loom oli põgenenud ning jälgi polnud.
Sellest hoolimata võeti külas vastu otsus mitmed koerad, sealhulgas ka Tommi, marutaudi võimaliku leviku vältimiseks magama panna. Väikesele Mardile oli see otsus arusaamatu ja sügavalt ebaõiglane. Ta ei suutnud mõista, miks tema parim sõber, kes oli teda alati truult saatnud, sellisel moel tema juurest lahkuma pidi. “See, et ta surma sai, jõudis mulle kohale, kuid see ei muutnud juhtunut minu jaoks grammigi vähem ebaõiglaseks,” meenutab Mart.
Läbielamata lein
Selle kaotuse valu kandis ta endaga aastaid varjatult kaasas. Alles hiljaaegu, kui Mart hakkas osalema kogemusnõustamise koolitusel, jõudis ta tagasi oma lapsepõlve ja Tommi juurde. “Kes Tommi mulle siis oli?” küsis ta endalt toona. Vastus oli lihtne: Tommi oli tema sõber, ja tema sõber pandi magama. See kaotus lapsepõlves jättis Mardi hinge sügava haava, millel ta pole senini täielikult paraneda lasknud. Ta mõistab nüüd, et tol ajal jäi leinaprotsess läbi töötamata ning seetõttu kapseldus kogu valu aastateks tema sisse.
Tommi surm on mõjutanud ka Mardi hilisemaid suhteid koertega. Jättes aastakümnete pärast hüvasti oma toonase koera Karuga, tundis ta, kuidas Tommi surmaga seotud allasurutud lein ja valu taas pinnale kerkisid. Karu lahkumine ei olnud vaid ühe koera kaotus, vaid see tõi tagasi aastakümneid peidus olnud mälestused ja tunded, mis Tommi surmaga kaasnesid.
Tänaseks on Mart leppinud tõsiasjaga, et elu on paratamatult seotud kaotustega, kuid just koerad on olnud need, kes on teda kogu elu jooksul truult saatnud ja kaitsnud. Tommi oli tema esimene kaitsja ja sõber, kes õpetas talle varakult, et armastus ja kaotus käivad käsikäes
