Väljavõte raamatust “Vaikuse valgus”. Triinu Tints

Triinu on Räägime Surmast lehel kirjutanud ka varem, jagades praktilist nõu, kuidas saavad tööandjad lapse kaotanud vanemaid toetada. Seda artiklit saad lugeda siit. Küll aga ei pruugi paljud teada, et Triinu on oma noore elu jooksul läbi elanud väga mitmed valusad kaotused. Sellest ajendatult on tänaseks tema sulest ilmunud ka raamat “Vaikuse valgus. Mõtteid viljatusest, raseduskriisist, surmast ja leinast”.

Millest räägib raamat “Vaikuse valgus”?

Raamat “Vaikuse valgus” räägib südamliku loo noorest naisest Triinust ja tema pikast, katsumusterohkest teekonnast emaks saamiseni. Triinu lugu sündis tema enneaegse lapse surma ajal, mil ta seisis ühtaegu silmitsi elu ja surmaga. Autor on pannud päevikuvormis kirja, mida tähendavad ühe naise jaoks emakaväline rasedus, 14 kunstliku viljastamise katset, ühe sügavalt enneaegse lapse sünd ja surm, raseduse katkemine teisel trimestril, üks loomulik ja ilus sünnitus õigel ajal ning palju muud.

Lisaks kogemustele ja läbielamistele on raamatus ka palju lisalugemist, teadusartiklite põhjal kirjutatud tööd autori ülikooliõpingute ajast ja meedias avaldatud arvamus- ja kogemuslood. Raamat sobib lugemiseks kõigile. Triinu lugu toetab nii naisi kui ka mehi, aga ka teisi perekonnaliikmeid ja nende lähedasi, et mõista viljatusravi olemust, lapse kaotusega seotud läbielamisi ning enneaegse lapse sünniga seotud muresid ja rõõme. Jätkub väljavõte raamatust.

Surmapäev

Mäletan päeva, mil Aarne suri. Kõndisin Mustamäelt Are ema kodust lastehaiglasse. Kätte oli jõudnud sügis, pilved liikusid taevas väga kiiresti, päike tuli välja ja kadus taas, ja nii kordi ja kordi.

Rääkisin sel päeval haiglasse kõndides mõttes pojakesega, lubasin talle, et paneme tema tuppa hiire piltidega tapeedi. Ma ei tea, miks mulle selline mõte pähe tuli, aga tundus oluline, et meie koju tema tuppa saaks just hiirekestega tapeet. Kõndides kordasin mantrat, mis nende päevadega mulle pähe oli kulunud: „Ma annan sulle oma jõu. Võta minu jõud ja võitle.“ Seda korrutasin nii mõttes kui ka kõva häälega, nii öösel kui päeval, nii tema kõrval istudes kui ka temast eemal olles.

Halvenenud seisund

Kui haiglasse jõudsin, ütles arst mulle, et lapse tervisenäitajad on halvemaks läinud. Ma teadsin, mida see tähendab, selle eest oldi mind varem hoiatatud. Kui küsisin, kui kaua on aega jäänud, ütles arst, et ta ei tea, aga ilmselt mitte väga kaua. Arst küsis mu käest, kas ma soovin, et ta kutsuks kellegi minu juurde, aga sel hetkel ma ei tundnud, et vajan kedagi enda kõrvale. Tahtsin olla koos oma pojaga, tema kõrval. Helistasin Arele ja ütlesin, et ta võimalusel haiglasse tuleks.

Ma teadsin, et see võib juhtuda, et mu pojake võib surra, aga ma ei olnud selleks valmis. Ma ei olnud tahtnud sellele mõelda, olin need mõtted ära blokeerinud, lootsin, et kõik saab korda, ta kasvab suureks ja tugevaks. Unistasin sellest, kuidas ta kasvab ja pääseb intensiivraviosakonnast vastsündinute osakonda, kus saan juba koos temaga olla. Istusin tema inkubaatori kõrval ja kordasin talle nii mõttes kui ka valjult: „Ma annan sulle oma jõu. Võta minu jõud ja võitle.“

Unelaul

Ühel hetkel tuli mulle meelde üks unelaul, mida Are mulle laulnud oli, ja ma hakkasin seda pojakesele laulma, ikka üha uuesti ja uuesti.

„Uinu, mu laps, oh maga, marjaoks,

tuul mängib tammeokstega,

ei jõua tamme liiguta,

uinu, mu laps, uinu, mu laps,

oh maga, marjaoks,

saa õitsevaks kui lehepung

ja tugevaks kui tammepuu,

uinu, mu laps.

Uinu, mu laps, oh maga, marjaoks,

saa herneterast kergemaks

ja tanguterast targemaks,

uinu, mu laps, uinu, mu laps,

oh maga, marjaoks,

saa õlekõrrest kergemaks

ja leivaraasust raskemaks,

uinu, mu laps.

Uinu, mu laps, oh maga, marjaoks,

puu otsast tuleb uneke

ja langeb Aarne silmile,

uinu, mu laps.“

Masinate hääled

Ühel hetkel jõudis kohale Are. Me olime koos, kolmekesi, meie väike perekond. Me istusime Arega lähestikku pojakese inkubaatori juures. Vahepeal hakkasid masinad häält tegema, siis tuli õde, kohendas poja küljes olevaid andureid ja vaigistas masinad. Need helid tundusid mulle sel päeval väga valjud olevat. Tegelikult ei olnud nad valjumad kui varasematel päevadel, lihtsalt ma ise olin nii pingul, kui olla sai. Mul oli tunne, et natuke veel ja siis ma plahvatan, minust ei jää enam midagi järele. /—/

Ühel hetkel, peale kolme pärastlõunal, hakkasid masinad taaskord karjuma. Üks vaikse hääle ja rahuliku olemisega õde tuli ja vaigistas masinad tasaseks. Ta läks Aarne juurde ja ütles sosinal, et enam pole kaua jäänud. Ja ma kuulsin seda… See lause tegi mulle küll haiget, aga samas aitas ka reaalsusele otsa vaadata. Ma teadsin, et see, mis ta ütles, oli tõsi, mul oli vaja seda kuulda, et keegi seda ütleks, kinnitaks. See aitas mul järgnevaga leppida. Nagu on kirjutanud Mihkel Raud: „Aeg-ajalt näib, et armastus surmaga käe- kõrval käib. On hetki, mil näib, et kõik, mis sa suudad, on korraga läind.“ Need olid need hetked.

Uinu, mu laps

Kuni selle ajani olin tahtnud uskuda imedesse ja korranud: „Pojake, ma annan sulle oma jõu, võta minu jõud ja võitle“, aga siis, koos õe sõnadega sain aru, et sellel ei ole enam mõtet, pojake ei jaksa enam võidelda, tal on aeg minna. Mäletan, et küsisin, ega mu pojakesel valus ei ole, õde rahustas mind ja ütles, et ei ole. Palusin võimalust pojakest paitada. Panin oma käed tema keha vastu, ta oli nii pisike ja habras. Silitasin teda õrnalt ja ütlesin talle: „Ma luban sul minna, kui nii on seatud, siis mine.“

Ühel hetkel märkasin, et numbrid ekraanidel hakkavad järjest allapoole liikuma. Teadsin, mida see tähendab. Palusin Aret, et laulaksime pojakesele koos. Laulsime talle tasasel häälel sedasama unelaulu, mida ma päeval laulnud olin. Kui laul lõppes, alustasime otsast peale ja nii mitu korda. Ma ei teadnud, mida kõik need numbrid ekraanidel tähendavad, aga üks number, südame löögisagedus, oli mulle tuttav. Nägin, kuidas see järjest allapoole liikus, ja teadsin, et kohe saab kõik läbi. Just sel hetkel, kui näidik jõudis nullini, lõpetasime oma laulmise sõnadega:

„Uinu, mu laps, oh maga, marjaoks,

puu otsast tuleb uneke

ja langeb Aarne silmile,

uinu, mu laps.“

Väärtuslik mälestus

Minu pojake oligi surnud. Üks aeg oli nüüd, minu silme all seisma jäänud. Me olime tunnistajaks tema lahkumisele. Ma sain osa inimese surmahetkest. Tajusin, kuidas mu lapse hing kehast väljus. Mäletan seda pinget, mis püsis ruumis sellest ajast, kui oli teada, et kohe varsti on kõik, kuni hetkeni, kui saabus surm, ja milline pingelangus siis toimus. Tajusin muutust oma kehas ja hingamises, ajas ja ruumis. Olen väga tänulik, et sain sel hetkel pojakese kõrval olla. See mälestus on minu jaoks hindamatult väärtuslik – mis siis, et ääretult kurb ja valus, aga tohutult väärtuslik.

Me saime Arega olla oma pojakese juures, kui ta suri. Ta ei surnud üksi, olime seal ja armastasime teineteist ja teda väga. Pojake oli läinud ja meie Arega istusime tema voodi ees, murest murtud, suures südamevalus, mis meist nüüd saab, kuidas me edasi elame. Ma nägin, kuidas selle pisikese inimese olemasolu ja lahkumine mind ja mu abikaasat üheks liitis. Me olime selles koos, me mõlemad jagasime seda hetke, seda valusat, ent väärtuslikku hetke.

Leina põhjus on armastus

Ma sain oma pisipoja kõrval olles osa suremise valust ja ilust, kordamööda ja ühekorraga. Sellist asja ei saa inimene tihti oma elus kogeda, ja ega peagi. Aga kui see juhtub, on see kingitus, mille väärtus selgub hiljem, kui julgetakse ja lubatakse endal seda kingitust vastu võtta. Briti kirjanik C. S. Lewis on öelnud: „Praegune valu on sealne rõõm. Selline on kaup.“ Surm toob kaasa leina ja tegelikult on leinamine valgus ja sügavus ja ühendus oma tunnetega. Mulle meeldib kirikuõpetaja Annika Laatsi mõte, et leina põhjus on armastus ja armastusest ei ole vaja üle saada.

Ma jõudsin haiglasse hommikul kell 10 ja kell 16.21 pojake suri. Terve selle aja istusin tema kõrval, ma ei liikunud sealt kusagile. Ja siis, sealt edasi algas minu leinateekond.

Kes on Triinu Tints?

Triinu Tints on nõustaja, koolitaja ja õpetaja. Ta on õppinud raseduskriisi nõustajaks, läbinud kogemusnõustaja kursuse, pereterapeutide sissejuhatava koolituse, hingehoidja baaskoolituse ja seksuaalnõustaja väljaõppe. Triinu on end täiendanud vanema- ja seksuaalhariduse, leina- ja viljatusnõustamise, psühholoogia ja vaimse tervise alal Ta on vanemlusprogrammi “Imelised aastad” koolitaja, MTÜ Vaikuse Lapsed ja MTÜ Viljatusravi Tugikeskus liige ning töötab inimeseõpetuse õpetajana. Triinul on raseduskriisi nõustaja kuuenda taseme kutsetunnistus.