Triinu kaotuse lugu

Lubasin Marisele juba ammu, et kirjutan „Räägime surmast“ lehele ka enda loo. Tahtsin, et see lugu jõuaks nendeni, kes on olnud samas olukorras ja näitaks, et tegelikult ei ole nad maailmas üksi. Kui lugu sügisel ilmuma pidi, siis ma lihtsalt ei suutnud seda kirja panna. Vahepeal on ilmunud mitu lugu, kus mul on olnud tunne, et kas tõesti on keegi minu eest loo kirja pannud?! Kuid ei, sarnaste saatustega inimesi on veel maailmas ja see annab jõudu edasi minna, teades, et ma ei ole selle kurbuse ja raskusega üksi. Olen õppinud elus, et mida rohkem usaldame end avama võõrastele, seda rohkem peegeldub just tagasi seda, et tegelikult on palju samade murede ja katsumustega inimesi.

See lugu ei räägi detailselt sellest poole aasta jooksul juhtunud perioodist, kui mu õde lahkus, sest ma lihtsalt ei oska seda enam meenutada. Pigem on see lugu raskest kaotusest, minu tunnetest sel ajal, kuidas ma sellest välja tulin ja mis väärtust õpetan ma surmaga seoses oma lastele. Sest tahame või ei taha – ükskord puutume sellega üht- või teistmoodi ikka kokku.

Õde on iga päev minuga

Minu lugu algab 10 aastat 6 kuud tagasi.  Täna, kui see lugu ilmub, on möödas täpselt 10 aastat ja 2 päeva, kuid Sind, kallis Öts, enam ei ole. Õigem oleks öelda, et oled küll olemas igas minu päevas ja mälestuses, kuid füüsiliselt oled Sa juba nii kaua ära olnud. Nagu ma armastan öelda neid laulusõnu: „Ma ei istu su haual, ma ei nuta sind taga – sind pole seal, sa vaikselt ei maga“…

Ma näen ja tunnen sind iga päev enda ümber: vikerkaares, kevadises linnulaulus, soojas suvevihmas, sügiseses viimases soojas päikesekiires või talvel vaikselt langevas lumehelbes. Sa oled alati olemas mu unenägudes ja hommikul on südames soe tunne.

Homme näeme, homme on parem päev…

2013. aasta alguses sattus mu õde Tallinnasse arsti juurde, kuna „üks lümfisõlm oli paistes“. Üsna kiirelt pärast seda visiiti vajus meie pere maailm kokku. Tuli välja, et tegu ei olnud mitte lihtsalt paistes lümfisõlmega, vaid pahaloomulise maovähiga, mis oli juba neljandas staadiumis ja jõudnud oma siirded ajada kaugele. Ma ei mäleta sellest perioodist palju, kuid minus oli alati usk, et ta tuleb sellest välja võitjana ja see lihtsalt on üks hirmus etapp meie elus. See usk ei kadunud ka siis, kui nägin kuidas ta päev päevalt nõrgemaks jääb.

Sel päeval, kui ta läks, ütles ta mulle enne, kui ma haiglast lahkusin: „Homme näeme, homme on parem päev…“.  Ta ei teadnud ise ka, et seda homset ei tule. See hetk, kui ta läks, olid ema ja isa temaga ning nad ütlesid, et taevasse oli tekkinud vikerkaar. Viimased 10 aastat olen ma iga kord, kui vikerkaart näen, tervitanud teda: „Tsau Kerly – tore on sind jälle näha!“

Proovisin leida oma viisi leinaga toimetulekuks

Tol hommikul ärgates algas mul uus elu. Olin kaotanud oma õe, parima sõbranna… Minu maailm varises kokku ja tundsin, et rohkem enam ma siin elus tundeid tunda ei soovi. Maailm oli alates sellest hetkest minu jaoks ebaaus ja karm. Ma ei tahtnud näidata oma vanematele oma valu, sest neil oli niigi valus. Proovisin enda ümber luua tuima kaitsekilbi, et lihtsalt kuidagi sellel perioodil eksisteerida ja mitte end kaotada. Mäletan, et mu onutütar helistas mulle, me ei rääkinud mitte ühtegi sõna vaid nutsime mõlemad pikalt. Sel hetkel ütles vaikus rohkem kui tuhat sõna.

Võtsin töölt mõned vabad päevad, kuid läksin peagi tagasi tööle. Ma lihtsalt ei suutnud muud moodi enda leinaga toime tulla. Mulle helistas üks tuttav, kelle sõnad on mind saatnud siiani: „Triin, kui keegi oleks sinult küsinud 20 aastat tagasi, et ma kingin sulle õe, kuid sa jääd temast 20 aasta pärast ilma, siis mida sa oleks vastanud?“. Otseloomulikult jah! Nii palju mälestusi ja naeru jäi mul tänu temale lapsepõlve.

Matused

Mäletan enda elus esimest kogemust matusega. Olin siis umbes 7 aastane. Hirm ja teadmatus olid suured uue kogemuse ees. Aastate jooksul sain käia ikka väga paljudel matustel ja hakkasin tegema enda jaoks turvalist plaani peas matuste lõpuni, sest enamasti on matused kõik ühise ülesehitusega ja kõige raskem osa oli alati mulda sängitamine. Sealt edasi tundsin alati mingit kummalist kergendust.

Minu õe matused olid ilusad. Korraldasime need Tallinnas mitte Saaremaal, et oleks võimalikult vähe inimesi. Keegi meist ei suutnud veel rohkem kurbust inimeste silmis näha, sest meil endalgi oli raske. Kohale tulid vaid need, kes tundsid, et Kerly on neile oluline – rahvast oli meeletult! Me ei tellinud fotograafi ega pildistanud, sest soovisime, et mälestus temast jääks alatiseks sellisena, kui ta veel elas…

Kustunud eluperiood

Peale seda algas minu elus ilmselt tugev leinaperiood. Ma tundsid viha elu vastu. Kuidas ta sai võtta elu nii noorelt inimeselt, kes pole saanud veel elamagi hakata. Ma hakkasin ka enda elu põletama ja elasin põhimõttega, et pole vahet, kuidas sa elad, sa sured nagunii. See periood ei kestnud kaua, kuigi kahe aasta jagu elu ma enam ei mäleta. Piltide järgi suudan meenutada vaid. Tagant järele hindan ma igat inimest, kes sel ajal mu teele sattus, võttis aja, kuulas mind ja lasi mul ta õlal turvaliselt nutta. Ma olen saanud end tühjaks nutta ja lasta endast välja kõik emotsioonid.

Elu uus tähendus

Mu elule andis uuesti tähenduse hetk, kui otsustasime elukaaslasega koera võtta. Sealt edasi hakkasin elu nägema uues valguses ja aasta hiljem sündis meile juba esimene poeg. Minu lapsed teavad, kes on tädi Kerly ja et ta on taevas ingel. Surm ei tähenda lõplikku lõppu. Nii kaua elab inimene veel taevas edasi, kui meie teda siin maa peal mäletame ja südames kanname. (Soovitan soojalt vaadata lastega multifilmi „Cocco“).

Räägime oma lastega surmast avameelselt ja nii täpselt, kui nad küsivad või selgitusi vajavad. Minu esimene poeg oli 6-kuune, kui võtsin ta vanavanaema matusele kaasa. Ta on käinud elus veel peale seda kahe vanavanaema matusel. Oleme teinud abikaasaaga kokkuleppe, et see kelle jaoks lahkunu lähedasem oli, see saab rahus hüvasti jätta. Vajadusel tegeleb teine lastega.

Olen saanud matustel kiita, et lapsed olid kirikus nii tublid ja vaiksed. Tegelikult käisid lapsed mehega vahepeal lihtsalt õues, sest ilmselgelt ei suuda 3 aastane ja 1,5 aastane veel nii pikalt ühe koha peal olla. Ometi on nad aru saanud kohe algusest peale, et see ei ole koht jooksmiseks ja mängimiseks.

Me ei saa võtta ära võimalust lapsel kalli inimesega viimast korda hüvasti jätta. Viimasel matusel, kus vanim poeg käis, oli ta saanud just 3 aastaseks. Ta mäletab siiani seda vanavanaema. Umbes pool aastat hiljem vaatas ta loojuvast päikesest värvitud taevast ja ohkas: „Meie vanavanaema on seal praegu“. Mind pani imestama, et nii väike inimene mäletab sellist asja. Täna on ta 7 aastane. Siiani mäletab ta teda.

Surma selgitamine lapsele

Avameelne rääkimine ja laste kaasamine (nii eakohaselt, kui see on võimalik) on neist kasvatanud arukad inimesed, kellest on raskel hetkel väga palju tuge. Kui meie esimene koer ootamatult lahkus, olid lapsed need, kes aitasid augu valmis kaevata, tegid talle viimast korda pai ja koos lastega sängitasime ta mulda, nii nagu seda kombeks teha on. Ja me nutsime koos. Keegi ei varjanud oma valu, sest nutt on see, mis aitab eluga edasi minna.

Olen lastele püüdnud võimalikult lihtsalt selgitada olukorda. Lastel tekib alati küsimusi ja paljud meie jaoks mõistetavad asjad ei pruugi nende jaoks loogilised olla. Kui meie koer auto alla jäi, siis üritasime lastele võimalikult lihtalt ja ausalt asjast rääkida. (Lapsed olid siis 5, 3 ja 2 aasta vanused). Alustasime juttu sellega, et juhtus õnnetus, kus ta kahjuks ellu ei jäänud ja nüüd matame ta keha mulla alla, et hing saaks taevasse minna. Selle peale küsis mu 5 aastane: „Aga emme, kas te pead ei leidnudki?“. Ja siis alustasin juttu taas otsast, seekord proovisin end väljendada täpsemalt.

Leian, et mida rohkem neile seletada ja toeks olla, avameelselt tunnetest rääkida – seda arukamad ja kahe jalaga maa peal inimesed neist kasvavad. Eks iga inimese lein on erinev, aga mida rohkem õpime elus end väljendama, emotsioone välja elama turvalises keskkonnas, seda lihtsam on eluga edasi minna ja uutest asjades enda ümber rõõmu näha.

Öelge alati oma lähedastele, kui kallid nad teile on! Sest homme… ei pruugi seda võimalust enam tulla.