Esimest korda puutusin surmaga kokku 1996. aastal. Vanaisa oli juba mõnda aega haige, meditsiin ei saanud enam aidata ning tal oli võimalus veeta lõpuajad kodus, oma voodis. Meie perekonnas on meditsiiniharidusega inimesi ja nii oli ka teada, millal tuleb lõpp. See juhtus siis, kui mina sattusin tema voodiserval istuma. Üks hetk vanaisa ohkas, seejärel naeratas ja läks. Sellest sai üks ilus lugu, millest rääkida, kui jutt lahkumiste peale läks.
Seda aga, et sellest sai üks surma kingitustest, sain ma palju hiljem teada. Kogedes nii lihtsat ja kerget elust lahkumist, lõin ma alateadlikult kindla alusmüüri surma kogemusele. Alusmüüri, mille peale kunagi hiljem ehitada täiesti teistmoodi arusaama elust ja surmast.
Parim asi, mis minuga on juhtunud
Möödus pea 20 aastat, kui surma teema uuesti mu ellu tuli. Nagu ikka, tuleb ta üldjuhul ootamatult. Minu elukaaslane otsustas elust lahkuda. Sügav depressioon, mõlemapoolsed jäigad põhimõtted, kangekaelsus, vastastikune süüdistamine ja kõige selle keskel suutmatus lahku minna, lahti lasta on märksõnad elu kohta, mida elasime. “Ainus lahendus on surm,” oli tema lause olukorra lahendamise kohta. Ja nii me elasime, tulgu või surm, aga kumbki alla ei anna… kuniks me murdusime. Mina viisin oma elamiseks vajalikud asjad ema juurde ning peitsin end maailma eest mõneks ajaks ära. Tema otsustas elust lahkuda.
Olen selle kõige üle saanud mõned head aastad mõtiskleda. See on üks suur lugu ja selles on nii palju õpetust, aga kuidas seda edasi anda nii, et seda mõistetaks? Selle küsimuse püstitamist iseloomustab ehk kõige paremini vahejuhtum minu leinanõustajaga. Käisin temaga kohtumas neli korda. Olin juba varasemalt hakanud huvi tundma enesearengu vastu ning nõustaja töö leidis minus viljakandva pinnase. Ma sain oma leinaga hakkama ning leidsin endas julgust eluga edasi minna. Nii võttiski ta minuga ühel päeval ühendust ja küsis, et kas oleksin nõus tema juhitud leinagruppi tulema ja oma kogemusest rääkima. Vastasin talle ausalt, nii nagu tol hetkel tundsin: “Ma ei usu, et need inimesed on valmis kuulama, et see oli parim asi, mis minuga on juhtunud.”
Surm on surm
Tänase teadlikkuse juures ja kõigele tagasi vaadates jääb minu tunne samaks. Tookord ei osanud ma seda paremini väljendada ning ega tänagi on keeruline leida sõnu, moodustada lauseid, mis oleks üheselt mõistetavad ning kannaks edasi minu mõtet nende taga. Mõtet, mis ei ole kantud tundest, et hea, et temast lahti sain, vaid suurest tänutundest, et tema valik mind nii tugevalt raputas ning andis võimaluse kogu elu, iseennast ja inimeseks olemist uue pilguga vaadata.
Surm ja sünd muudavad meie elusid ning meie valime, kas see saab olema positiivne või negatiivne kogemus. Targad raamatud kirjutavad, et ühe lahkumine võib saada teise hüppelauaks uude, avaramasse ellu. Muidugi võib ju öelda, et kui kokkupuude lahkunuga tema eluajal tõi kaasa ainult kannatust, siis mis viga eluga edasi minna. Aga surm on surm ning minu loo puhul oli palju mänguruumi süü tundmisel, enese süüdistamisel, kahetsusel ja väljastpoolt näpuga näitamisel, mitte mõistmisel. Kolistasin läbi kõik need kohad ja palju teisigi.
Iga surm on kingitus elavatele
Oli hetki, kus elu näis täiesti mõttetu, lootusetu. Tuli õppida järjekindlalt, et elada võib ka teisiti, suhted võivad olla teistsugused. Minu suhtumised, reageeringud, valikud võivad muutuda. Nii nagu oli, oli vaid üks valikutest. Armastus ja vihkamine on ühe mündi kaks poolt. Ühest võib saada üks ja teisest teine. Armastada võib ka pärast surma. Sina, kes sa jääd, saad armastada ja mina õppisin armastama ja austama. Tema lahkumine andis mulle võimaluse uueks eluks, uueks, paremaks endaks.
See on suur kingitus. Iga surm on kingitus elavatele, nii nagu sündki. Iseasi, kui paljud on valmis seda vastu võtma ühiskonnas, kus surmast on läbi sajandite saanud hirmu ja kannatuste allikas. Surmast on saanud väärkoheldud energia nagu üks tark naine ütles. Aga kõike, mis on katki, saab parandada. “Ka see möödub,” “Kõige pimedam on enne koitu,”, need on laused, mis on mind aidanud minna läbi kõige raskematest kohtadest. Nii leinas kui eluraskustes. Uskuge sellesse, palun.
Vanarahvas on öelnud, et surm koputab kolm korda. Minu kolmas koputus oli sel kevadel, kui lähedase poeg autoavariis hukkus. Olles toeks talle ja tema perele raskematel hetkedel, elustusid minus kõik need mõtted, millest eespool kirjutasin. Mõtted, mis olid minus vahepeal uinunud. Ja see oli taas surma kingitus minule. Ma ei unusta enam seda, mille olen endas leidnud. Olen hakanud otsima inimesi ja võimalusi, kuidas muuta ühiskonna suhtumist surma, kuidas toetada neid, kes on lahkumas. Kuidas tuua neisse rahu ja usk, et see ees ootav reis teadmatusse võib olla turvaline, põnev ning vaba kannatusest. Tunnen, et olen lõpuks leidnud oma raja, oma Elu kutse ning mulle sellest piisab.
Autor: Ene Oljanoi
