Õigus surra – eutanaasia. Inna Narro

Õigus elada, õigus surra! Õigusest elule teemal on räägitud tunduvalt rohkem kui õigusest surra, sest elu on püha kuid surm mitte. Vähemalt nõnda on olnud siinses kultuuriruumis. Mõnes kultuuris on surm siiani au sees, näiteks Mehhikos. Seal selgitatakse juba väikestele lastele surma olulisust elu kõrval. Arvestades mehhiko surmakarnevale, on seda kindlasti lihtsam teha, sest karneval on lapse jaoks erutav ja rõõmus sündmus. Surmakarneval on samuti üks Mehhiko paljudest turismiatraktsioonidest.

“Mehhiko valik”

Üheks morbiidseks teemaks lisaks karnevalile on Mehhikos legaalselt kättesaadav ravim pentobarbitaal, millega pannakse loomi magama. Eutanaasiat pooldavad välismaalased käivad seda preparaati sealt ostmas ning see ravim on ristitud nende keeles “Mehhiko valikuks” (Kask, 2008). Seal legaliseeriti eutanaasia 2017. aastal ning sai seega seitsmendaks riigiks maailmas, kus “hea surma” võimalus on lubatud.

Siinkohal oleks paslik selgitada mõisted eutanaasia ja abistatud suitsiid, sest igas riigis ei ole mõlemad legaliseeritud. Eutanaasia on termin kreeka keelest ja tähendab “head surma”. Eutanaasia korral manustab arst patsiendile ravimi, sagedaseim manustamisviis on süstimine. Eutanaasia sisulisem tähendus on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese heaks. Abistatud suitsiidi korral peab patsient ise olema suuteline endale ravimi manustama ning enamasti manustatakse see suu kaudu magustatud joogina.

Kindlasti ei tohiks kasutada mõisteid aktiivne ja passiivne eutanaasia, sest neid mõisteid meditsiinis ametlikult ei eksisteeri. Meditsiinis räägitakse ravi piirangutest, kui ravi toob patsiendile pigem kahju kui kasu ning see toimub kokkuleppel kas patsiendi või tema lähedastega. Viimane toimub juhul, kui patsient ei ole suuteline ise enam raviotsuseid vastu võtma ega seisma oma tervislike ega õiguslike huvide eest.

Eutanaasia võimalused meditsiinis

Eutanaasia seadustati esimesena aastal 1942 Uruguais. 1997. aastal Kolumbias ning seda teenust said patsiendid, kellel oli kas vähk, AIDS või maksa-ja neerupuudulikkus. 2002. aastal seadustati eutanaasia Belgias, mis on siiani olnud selles valdkonnas kõige liberaalsem riik. Belgias võivad eutanaasiat taotleda lapsed alates 14-ndast eluaastast ning inimesed, kellel on rasked vaimse tervise probleemid. Lapsed, kellel on vanust vähem kui 12 eluaastat, saavad eutanaasia vanemate loal.

Belgias on eutanaasia protsessis kasutusel surmasüst. Kõigepealt viiakse patsient sügavasse unne. Veeni süstitav barbituraat lõõgastab lihased, hingamine lakkab ja mõne minuti pärast seiskub hapnikupuudusest süda. Patsient sureb mõne minutiga. Sarnast meetodit kasutab enamik eutanaasia osutajaid. 2002. aastal võeti eutanaasiat lubav seadus vastu ka Hollandis ja sealgi võivad lapsed alates 12-ndast eluaastat seda teenust saada. 2008. aastal seadustas selle Luksemburg (Maran, 2019). 

Austrias jõustus abistatud enesetappu lubav seadus 2021. aasta detsembris (BBC, 2022). 2023 aasta mais hääletas Portugali parlament teatud piirangutega asjaoludel meditsiinilise abiga suremise ehk piirangutega eutanaasia poolt. Meditsiinitöötajatel lubatakse aidata inimestel surra juhul, kui nad peavad taluma äärmuslikke kannatusi ravimatu haiguse või raske vigastuse tõttu ega suuda ise oma elu lõpetada (Roberts, 2023). 

Eutanaasia ka Eestisse?

Eestis on see teema viimasel kümnendil järjest rohkem esile kerkinud nii ühiskonna kui üksikindiviidi tasemel. Siin ma tsiteeriksin Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorit Katrin Elmetit, kelle sõnul on küüniline rääkida eutanaasiast riigis, kus raviarsti poolt pakutud ravipiiranguid võrreldakse patsiendi surmamisega. Enne, kui Eesti riigis selle teemani jõutakse, tuleks seadustada patsiendi testament* ning pärast sellega kohanemist võiks edasi arutada juba eutanaasia ja assisteeritud suitsiidi teemal.

Kui me räägime õigusest elule ja sellest, et elu on püha ning lõpp peaks olema väärikas, siis mõne haiguse käes pikalt piinlemises ei ole midagi väärikat. Kliinilise psühholoogina üle 10 aasta haiglas valdavalt surijatega töötades olen püüdnud oma kohal olemisega tagada neile võimalikult hingevaluvaba ja elujaatav aeg. Kuidas ja kas see on üldse võimalik? Jah, on küll, kuid see on juba järgmine lugu. 

* Sellisteks olukordadeks, kus patsient oma tahet avaldada ei saa, on paljudes riikides kasutusel patsienditestament (ingl patient’s will), mida nimetatakse ka elutestamendiks (ingl living will), või üldisemalt patsiendikorralduseks (ingl patient’s directive, sks Patientenverfügung) või tulevikujuhisteks (ingl advance directive, health care directive). Patsienditestament tagab isiku autonoomia eeldusel, et isik koostab selle ise. Patsienditestament on tavaliselt kirjalik avaldus selle kohta, millist ravi inimene soovib või ei soovi olukordades, kus ta ei ole suuteline enam ise enda eest otsuseid langetama, näiteks dementsuse või teadvusetuse korral. Eesti praktikast ei ole see laialt levinud, kuid võlaõigusseadusest (võs) on võimalik patsienditestamendi õiguslikud reeglid tuletada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätetest (Kruus, Int & Nõmper, 2017).

Autor: Inna Narro, MA, kliiniline psühholoog

Kasutatud allikad:
BBCNEWS. (2022). New law allowing assisted suicide takes effect in Austria. BBCNEWS. WorldEurope. https://www.bbc.com/news/world-europe-59847371
Kask, A. (2008). Eakad turistid käivad Mehhikos eutanaasia preparaati ostmas. Eesti Päevaleht.
Kruus, M., Int, R. & Nõmper, A. (2017). Patsienditestament: milleks ja kellele? Vormid, vormistamine ja rakendamise probleemid. Juridica, (5);329-339. https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2017_5_patsienditestament_milleks_ja_kellele_vormid_vormistamine_ja_rakendamise_probleemid
Maran, K. (2019). Põhjalik ülevaade: kus on surmaabi lubatud ja kuidas seda tehakse? https://teadus.postimees.ee/3895859/pohjalik-ulevaade-kus-on-surmaabi-lubatud-ja-kuidas-seda-tehakse
Roberts, A. (2023). Portuguese parliament votes to allow limited euthanasia. BBCNEWS. WorldEurope. https://www.bbc.com/news/world-europe-65574311