Millele me otsa vaatame, kui peame otsa vaatama surmale? Karl Käsnapuu

Surmale otsa vaatamise mõttes elame me praegu justkui aegade vahelises ajastus. Natukene aega tagasi oli surmast rääkimine ja isegi mõtlemine lääne kultuuriruumis suur tabu. Praegu on elu lõpuga seonduva arvesse võtmine hakanud arusaadavamaks ja olulisemaks muutuma. Olen kindel, et mõne ajaga võtab arenenud maailm elu ajutisuse olemuse jõudsalt arvesse igasugustesse inimelu korraldavatesse valemitesse.

Teistpoolsuse teaduslik mõõtmine

Milliseid andmeid aga teaduspõhine maailm võiks või saaks üldse arvesse võtta kui rääkida surmast, mis igal juhul tähendab kohtumist tundmatuga ning mille kohta peale inimese eluenergia hääbumise erilisi teaduspõhiseid mõõtmisi sooritada ei saa?

Teaduspõhises maailmakorralduses ollakse selles mõttes küll huvitavas, aga küllaltki erilises olukorras:  mitte mõõdetava kohta midagi öelda nagu ei saa, aga samas taotletakse kogu maailma ära kirjeldamise õigust. Varem on maailmakorralduse kirjeldamine olnud religioonide pärusmaaks ning alati on sinna hulka kuulunud ka surmaga saabuva, selle inimkogemusele mittetunnetatava välja käsitlus. Leidub nii täpsemaid teispoolsuskirjeldusi, kui laiematele põhimõtetele toetuvaid seletusi. Mõnikord võib küll tunduda, et mõne teispoolsusnarratiivi puhul oleks nagu peaeesmärgiks olnud värvika fantaasiamaailma kirjeldamine, kuid tegelikult lasuvad olulised jõujooned ikka selles, kuidas või kas meie siinse elu teod võivad mõjutada midagi ka elujärgsuses või kogu nö suurema eksistentsi raames.

Viimase kohta on mõõtmispõhisel teadusel raske vastuseid anda. Käesolevale ajastule omane taotlus selgitada tavalisest erinevaid teadvuskogemusi aju vigade või vingerpussidena, mida iga hinna eest tasuks vältida, jätab tähelepanu alt välja midagi väga olulist. Toetudes maailma kirjelduses ainult mõõdetavatest reaalsusetükkidest saadud infole on raske või suisa võimatu anda vastuseid näiteks eetika ja moraalitunnetusega seonduvatele küsimustele. Kas väärtushinnangud, millele inimene elu jooksul toetus, on ikka õiged? Kas need suudavad pakkuda südamerahu, kui tuleb otsa vaadata surmale? Need on küsimused, mida tanatoloogia (käsitleb suremist ja surija kohtlemist) alased uuringud on välja toonud küsimustena, mis enamasti ühel hetkel ikka inimese ette kerkivad.

Suhe teadaoleva maailma piire ületavasse

Mida aga tänapäevane teadus juba välja on osanud mõõta on see, et kui inimesel on suhe teadoleva maailma piire ületavasse ehk suhe transtsendentsesse (mõiste filosoofias, mis tähistab inimkogemusele mittetunnetatavat tegelikkust) korras, siis on tal elu lõpus parem olla ning surmale otsa vaatamine probleemivabam. Kui vaimsed väärtused on paigas, võib inimene isegi vähem valuvaigisteid vajada. Palliatiivravialastes uuringutes on leitud, et siis on ebamugavusi vähem, meelsus parem, valusid vähem.

Palliatiivravi all mõistetakse suures piires füüsiliselt ja psühholoogiliselt raskesti talutavate olukordade leevendamist ning maksimaalse võimaliku elukvaliteedi saavutamist. Euroopa palliatiivravi assotsiatsioon on nimetanud vaimse/spirituaalse mõõtme üheks olulistest aspektidest inimelu elukvaliteedi tagamisel. EAPC on seda defineerinud järgmiselt:

“Vaimsus/spirituaalsus on inimelu dünaamiline mõõde, mis on seotud sellega, kuidas inimesed (indiviid ja kogukond) kogevad, väljendavad ja/või otsivad tähendust, eesmärki ja transtsendentsust, ning viisiga, kuidas nad ühenduvad hetkega, iseendaga, teistega, loodusega, olulisega ja/või pühaga”

Võib öelda, et teaduspõhises maailmas on nüüdseks hästi tähele pandud, et meie suhe teadaoleva elu piire ületavasse omab igatahes olulist rolli ka teadaoleva elu heaolule. Edasi on huvitav mõelda, et millisele allikale tuginedes meie suhet transtsendentsega võiks siis arendada? Kust võiks vastuseid otsida teaduspõhine maailm? Kust võiks vastuseid leida inimene? Just nende küsimuste tõttu on minu arvates huvitav ja kasulik uurida inimeste isiklikke surmalähedasi kogemusi. Nii sagedasti avaneb ses kogemuses mingisugune uus arusaam, mille tagajärjel võib inimene loobuda üle muretsemisest ning hirmust ning leida ilusama ja rahulikuma eluviisi.