See, et eestlased on metsa- ja looduserahvas, ei tule vast kellelegi üllatusena. Meil on palju loodust ning enamus otsivad oma igapäevaelus rohelust ka linnapildis. Aga kuidas on lood siis, kui inimene on jäänud haigeks või on juba elu lõpus ning metsa minek ei ole enam võimalik? Siinkohal tulebki appi jaapanlaste Shinrin-yoku ehk metsakümblus.
Piirangud
Kristjan kirjutas hiljuti suremise keskkonnast ning tõi välja ka puudujäägid ning piirangud. Näiteks põhjus, miks me haiglates väga palju rohelust ei näe, on seetõttu, et haigla keskkond peab olema võimalikult puhas. Ilmselt olete isegi kuulnud, et vahest ei lubata isegi lilli haiglasse tuua. Üks asi on puhtus, aga arvestama peab ka allergiatega. Kui meil on keskkond, kus käib palju nõrgenenud immuunsusega inimesi, siis sinna juurde mõni allergeen lisada ei ole hea mõte. Samas võib tänapäeval juba ka veidi vastu vaielda, et oleme ruumid liiga steriilseks muutnud. Siinkohal ei mõtle ma muidugi isolatsioonipalateid patsientidega, kelle immuunsus on ravi tõttu madal.
Erandiks on hospiitsid, kus vastupidiselt tavalisele haiglale on rohkelt (poti)taimi ning keskkond tundub ka üldiselt palju kodusem. Selle põhjuseks ongi erand, mis hospiitsidele tehakse, sest seal olevate patsientide eesmärgiks ei ole terveneda, vaid veeta viimased elunädalad ja -päevad võimalikult hoituna. Seega on rõhk pigem keskkonna hubasusel kui steriilsusel – mitte, et seal puhas ei oleks. Ideaalis tuleks selliseid erandeid teha ka haiglates olevatele hospiits-voodikohtadele, mida aina rohkem juurde tekib, kuid kahjuks oleme selles osas veel sammu võrra maas.
Metsakümblus, mitte vaid puude kallistamine
Shirin-yoku ehk metsakümblus tuleb Jaapanist, kus kohaliku rahva jaoks on loodus samuti auasi. Miks muidu Eestisse sattunud jaapanlased on esiteks vaimustuses meie loodusest ning teiseks meiega väga samastuvad. Kui eestlased käivad rabas matkamas või mere ääres kive loopimas pigem niisama, siis jaapanlased on teinud isegi teadusuuringuid veendumaks, kui palju kasu on metsas/looduses käimisest. Seetõttu saamegi rääkida shirin-yokust kui teaduslikult tõestatud looduse mõjust meie heaolule.
Metsakümblus on justkui jalutuskäik metsas koos teadvelolekuga (inglise keeles mindfulness). Ehk me mitte ei jaluta ja samal ajal lobise telefoniga, vaid oleme hetkes. Me tunneme metsa pea kõigi oma meeltega – nägemine, kuulmine, haistmine, puudutus. Sellele vastu saame alanenud pulsi ja vererõhu ning suurenenud heaolutunde. Selleks on ette nähtud ka konkreetsed sammud, aga seda saate juba ise edasi uurida.
Loodus toas
Jaapani teadlastel oli huvi, kui vähe on vaja selleks, et loodus saaks meie enesetunnet parandada. Nad liikusid samm-sammult väiksemate asjade poole, lõpetades kunstlilledega vaasis. Jah, metsas jalutuskäik ei ole võrreldav näiteks potitaimega aknalaual, aga positiivne mõju on siiski olemas. Seega, kui patsient ei saa lahkuda haiglast, hospiitsist või hooldekodust, siis võimalusel võiks siiski taimede peale mõelda. Sama kehtib ka kodu kohta – nagu Kristjan ka kirjutas, tasub tuba vaadata just haige vaatenurgast. Kas talle paistab aknast õunapuud? Kas toalilled on nähtaval? Tuba saab alati veidi ümber sättida, et ka haigel oleks loodus silme ees.
Mitte ainult silmadele
Nagu enne mainisin, mõjub metsakümblus kõikidele meeltele ning ka toas on võimalik neid tundeid lähemale tuua. Lõhnameelele sobib aroomiteraapia – näiteks saab difuuserisse panna lemmiklille või -puu lõhna või jalavanni ja kreemi sisse mõnda aroomiõli. Sellel teemal rääkisin pikemalt ka haptonoomia ehk puudutuse teraapia artiklis.
Isegi, kui patsient ei näe enam, siis toas olevad kergelt lõhnavad lilled on samuti ideaalne viis kodus looduslähedast tunnet luua. Saarlased igatsevad ilmselt kadakapuu lõhna, mida saab kergelt mõne suveniiri kujul ka haiglasse tuua. Maitsta saab erinevaid taimeteid või kuulata linnulaulu, metsa- ja merekohinat. Kindlasti peaks näiteks difuuseri osas rääkima enne läbi haigla personaliga. Kui kerge lõhn teisi palatisolijaid ei sega, võib ka teisi variante kasutada. Tuleb olla leidlik ning looda, et ka personal on vastutulelik.
Hingeline tugi ja lein
Nagu alguses mainisin, siis eestlastel on juba geenidega antud edasi mingi side loodusega. Eriti on seda näha siis, kui jutt läheb religiooni ja usu peale. Rasketel hetkedel pigem kipumegi kiriku asemel üksi loodusesse minema, et seal siis oma mõtteid mõelda või emotsioone välja lasta. See ei tähenda, et me alati tunnistaks loodust eraldi usuna, vaid pigem toimime intuitsiooni alusel. Sedasi võib looduses viibimine aidata ka elu lõpus olevaid inimesi, kes otsivad vastuseid oma eksistentsiaalsetele küsimustele. Hiljem ka leinajaid.
Suunan väga tihti inimesi loodusesse enda leina välja elama, sest see pakub enamasti piisavalt privaatsust ja tuge, mida isegi psühholoogi kabinet alati pakkuda ei saa. Looduses saab kisada, nutta, loopida kive, lasta ojaveel enda mured ära viia, joonistada pulgaga rannaliivale ja vaadata, kuidas lained selle kustutavad, vaadata päikesetõusu ja -loojangut või lihtsalt samblal lebada. Usun, et paljud meist on seda kõike juba teinud ja loodan, et antud artikkel annab veidi ka selgust, milleks see kõik meile hea on. Edaspidi saamegi juba kindlama plaaniga minna metsa kümblema.
Autor: Jane Kaju, RN MSc APN
Kasutatud allikad:
- Miyazaki, Y. (2018) Shinrin-Yoku. OCTOPUS PUBLISHING GROUP LTD.
- Hansen, M. M., & Jones, R. (2020). The Interrelationship of Shinrin-Yoku and Spirituality: A Scoping Review. Journal of alternative and complementary medicine (New York, N.Y.), 26(12), 1093–1104. https://doi.org/10.1089/acm.2020.0193
- Coping With Grief Through Nature Connection https://forest-healing.co.uk/articles/coping-with-grief-through-nature-connection
- Vermeesch, A. L., Ellsworth-Kopkowski, A., Prather, J. G., Passel, C., Rogers, H. H., & Hansen, M. M. (2024). Shinrin-Yoku (Forest Bathing): A Scoping Review of the Global Research on the Effects of Spending Time in Nature. Global advances in integrative medicine and health, 13, 27536130241231258. https://doi.org/10.1177/27536130241231258
