Me saime aastaseks!

Endalegi imestuseks on “Räägime surmast” veebileht saanud aastaseks. Seekordne kirjutis saab olema tagasivaade kogu sellele perioodile – nii inimestele, kes on lehele kirjutanud kui ka muudatustele meeskonnas. Annan ülevaate ka statistilistes numbrites ning jagan teiega ilusaid hetki, mis kirjutistesse ei ole jõudnud, aga on mind südamest liigutanud.

Olen läbi tagasiside saanud kinnitust, et teen õiget asja. Näiteks augustis Treski festivalil tuli minu juurde võõras inimene, kes tundis mind ära ja tänas mind selle lehe eest. Ta ütles, et on pärast oma ema surma lehelt palju tuge saanud ning küsis, kas tohib mind kallistada. Samuti ütles mu juuksur, et tänu “Räägime surmast” lehele on ta tänaseks oma lähedastega elulõpu soovidest vestelnud. Need on hetked, kus tean, et kogu töö, mis lehe sisse on pandud, on ennast juba tänaseks kuhjaga ära tasunud.

“Räägime surmast” numbrites

Minu esimene kirjutis “Minu kaotuse lugu” ilmus surmast.ee veebilehel 30.08.2022. Lisaks olin selleks hetkeks veebilehe väljanägemise kallal nokitsenud ning loonud Facebooki ja Instagrami kontod. Küll aga ei julgenud ma kirja pandud kaotuslugu tol augustikuu eelviimasel päeval veel enda isiklikus sotsiaalmeedias jagada. Mul oli tõsine hirm, kuidas reageerivad mu lähedased ning mida arvavad teised. Julgesin seda teha alles kolme nädala pärast. Esimesele postitusele saadud tagasiside andis aga julgust edasiliikumiseks eesmärgiga jõuda järjest rohkemate inimesteni, et “Räägime surmast” leht saaks neile vajalikul ajal toeks olla. Aitäh minu vanematele, kes on olnud esimesest hetkest alates ideed toetavad ega vaata imelikult, kui hilisõhtul neile helistan, et küsida, kas õe matusel olid ka muusikud, sest ma ise ei mäleta.

Kirjutis, mida hetkel loed, on järjekorras 51. Lisaks minu kaotuse loole on lehel jagatud veel 17 erinevat kogemuslugu ja 13 spetsialisti lugu. Meie sotsiaalmeedia kanalite jälgijate arv läheneb 600-le, seega 2023. aastaks püstitatud eesmärk, et jälgijaid oleks 1000 ei ole enam ebarealistlik. Statistika näitab ka, et suurem osa lehe lugejaid on 25-54-aastased naised, mehi on lehe jälgijate seas hetkel vaid 10%.

NULA ja muudatused meeskonnas

Kevadel kandideerisime NULA ühiskondlike algatuste inkubaatorisse eesmärgiga, et lehe idee sealse programmi abil veelgi suuremaks kasvaks. Meie rõõmuks valiti meid nende kaheksanda hooaja kümne parima idee hulka. Seega käime koolitustel ja teeme kodutöid, et esitada idee paisutamiseks programmi lõppedes ka rahastustaotlus.

NULAsse kandideerimisel mõistsime Jane’iga, et vajame meeskonda veel lisajõudu. Erinevad kokkusattumused viisid selleni, et palusime Elisa Järvsalu meile vabatahtlikuna appi ning on hea meel, et ta pakkumise vastu võttis. Elisale on leina- ja surmateemad hingelähedased ning meie missioon kõnetab teda väga. Ta toimetab meiega püsivamalt vaid antud programmi raames, kuid jääb tulevikus lehte toetama artiklite sarjaga “Kes on …?”, kus erinevad spetsialistid kirjutavad täpsemalt enda ametitest. Esimest artiklit on oodata septembris teemal “Kes on leinanõustaja?”.

Kuna leht ja sellega seonduvad toimetamised on läinud järjest ajamahukamaks, siis augusti alguses mõtlesime Jane’iga, et kutsume üles veel vabatahtlikke meie meeskonnaga liituma. Tänaseks olemegi välja valinud kaks inimest: sotsiaalmeedia turundamises on tiimi lisandunud Merrild Lebin ning toimetaja rolli Kaire Looris. Tutvustame neid natuke lähemalt peagi ka meie sotsiaalmeedia kanalites.

Olen ülimalt tänulik, et minu ideed toetavad nii mitmed inimesed. Võtame avasüli vastu veel vabatahtlikke, kes tunnevad, et on valmis omalt poolt panustama, et teadlikkust surma ja leina teemadel Eesti ühiskonnas järjepidevalt tõsta. Lisaks ei saa ma tänamata jätta Jane’i, kes on aasta algusest olnud kogu aeg mu kõrval, rikastanud lehte oma kirjutistega ning  hoidnud üleval meeskonnavaimu, et väsimus ega kiired ajad ei mõjutaks lehe toimimist.

Kogemuslood

See aasta on näidanud, et kõige populaarsemad kirjutised on just kogemuslood. Aitäh kõigile, kes on oma nii isiklikud lood “paberile” pannud ja lasknud seeläbi ka teistel nendest osa saada.

Aitäh, Kadri Sinijärv, et olid esimene, kes kohe lehe avalikustamisel minuga ühendust võttis ja ütles, et on valmis oma pisibeebi Hendriku surmast kirjutama. Olen nii tänulik, et jagasid minuga, kui uuesti lapseootele jäid ning kui teie päike Lenna Maria sündis. Samuti seda, kuidas Hendriku sünni-/surma-aastapäeval matkarajal käisite ja Hendrikule helikopterikujulise heeliumiga täidetud õhupalli taevasse lasite.

Aitäh, Marin Vallikivi, et samuti oma pisibeebi loo lugejateni tõid.

Aitäh, Stella-Kadi Pukk, et jagasid minuga kui hea meel sul oli, et olid oma loo kirja pannud ning kuidas sa paar kuud tagasi suurt igatsust tundes seda uuesti lugesid, et lasta pisaratel voolata ja tunnetel välja valguda.

Aitäh, Kerstin Kekišev, et olid nõus järjeloona oma kaotuslugu jagama.

Aitäh, Kätlin Kalmus ja Siret Liiv, et jagasite kaotuslugu, mis on teiega kaasas käinud juba nii palju aastaid.

Aitäh, Aidi Lepik, et jagasid täiesti teistsugust kogemuslugu sellest, kuidas oled surnuaias üles kasvanud.

Aitäh, Liisi Truu, Marge Mägi ja Triin Olesk, et kirjutasite oma õe kaotusest.

Aitäh, Mariliis Lukk ja Anna Stepanova, et rääkisite raskusest kaotada oma ema. Muide, tänaseks on Mariliisil ilmunud oma raamat “Minevikust vabaks. Anna oma elule uus võimalus”, kus ta muu hulgas ka seda teemat kajastab. Anna on saanud rahastuse Hooandjalt, et luua vestluskaardid surijatele ja nende lähedastele.

Aitäh, Pille Mägi, et jagasid abikaasa kaotuslugu, millega ka isiklikult kokku puutusin.

Aitäh, Tiina Oks, et kirjutasid mitmest kaotusest ja jagasid meiega imelisi luuleridu, mis sellest tulenevalt on loodud.

Aitäh, Shalini Mody, et vastasid küsimustele seoses mõlema vanema kaotusega ja kui palju see tegelikult sinu elu mõjutas.

Aitäh, Berit Silvia Kondratjev, et olid esimene, kes jagas oma lugu minuga kõigepealt videokõne teel ning et sain sind julgustada ka oma lugu kirjutama.

Spetsialistide abiga laiem silmaring

Kui lehega alustasin, olin üllatunud, kui mulle kirjutas Saara Arulaane ning pakkus, et huvi korral võiks ta hea meelega ka ise “Räägime surmast” lehele artikleid kirjutada. Tänaseks on lehel leitavad juba kaks tema poolt kirjutatud artiklit – aitäh. Tänu temale sain julguse ka teiste spetsialistide poole pöördumiseks, kuna sain aru, et lehel on potentsiaali kõnetamaks ka meditsiinivaldkonna töötajaid. 

Koostöös leinanõustaja Meeli Laanega on valminud üks populaarsemaid kirjutisi “Kuidas avaldada kaastunnet?”. Raseduskriisi-, leina- ja viljatusnõustaja Triinu Tints kirjutas kohustusliku lugemise igale tööandjale toetamaks lähedase kaotanud kolleegi. Investor, mentor ja koolitaja Kristi Saare tõstis teadvust teemal, kuidas surm ongi alati ootamatu ning oluline on juba täna mõelda läbi oma finantsasjad, et need ei jääks hiljem teiste lahendada.

Erinevaid teraapiaid leinaga toimetulekuks on tutvustanud Helen Haava, Kerli Remmelgas ja Teele Viira. Mari-Ann Lumeste jagas praktilisi näpunäiteid, mida teha lahkunud lähedase asjadega ning Olev Mihkelmaa kirjutas põhjalikumalt matuse pildistamisest. Meiega on jaganud oma mõtteid surma teemadel ka surmauurija Karl Käsnapuu. 

Väga palju küsimusi on meieni jõudnud just lastega seoses. Andsime ühes artiklis koolilastele endale sõna ja hea meel, et nad teemaga kaasa läksid. Lastele leina lahtiselgitamise osas olen siiralt tänulik arst Ove Liis Mahhovile, kes kirjutas sellel teemal eraldi artikli. Suur aitäh ka Koolibri kirjastusele, kes andis võimaluse kirjutada lehele ka esimene raamatuarvustus. 

Alles hiljuti jagas oma artiklit eutanaasia teemadel kliiniline psühholoog Inna Narro, kelle poolt on oodata lehele veel mitmeid artikleid. Lisaks oleme koostööd teinud ka psühholoog Lilianiga (@psühholooglilian), kelle Instagrami lehel saime vastata surmaga seonduvatele küsimustele, mis meie jälgijatel tekkinud on.

Aitäh kõigile spetsialistidele, et olete andnud omapoolse panuse “Räägime surmast” lehele ja Eesti ühiskonnale laiemalt.

Kuhu edasi?

Jätkame tänaste tegevustega ehk igal teisipäeval võib lugeja meilt endiselt oodata uut kirjutist. Mõtteid, kuidas saaksime lehte paremaks ja lihtsamini kättesaadavaks muuta, on palju. Loodame, et meil õnnestub NULA programmi lõppedes lehele rahastus saada, et saaksime veebilehele anda uue ilme info lihtsamaks leidmiseks.

Ootame meie lehele kirjutama nii spetsialiste, kes surma või leina teemaga seotud, kui ka neid, kes on lähedase kaotanud. Seeläbi saame järjepidevalt koondada materjali ühtsesse infokanalisse ning harida ja toetada meie lugejat raskel hetkel.

Uhkust tekitavad on hetked, kui meid võrreldakse lehega peaasi.ee, sest nende leht on täna väga hea turunduse ja suure vabatahtlike tiimi tõttu jõudnud väga paljude eestlasteni. Unistan, et ühel päeval on surmast.ee veebileht sama tuntud ning on seega abiks suuremale hulgale eestlastest. 

“Räägime surmast” lehe loomine on toonud minu ellu nii palju uusi ja vägevaid inimesi ajal, mil lein käib minuga endisel iga päev kaasas. Olen selle eest südamest tänulik ja usun, et põnevaid kohtumisi ja tegemisi tuleb veel.