Mariliisi kaotuse lugu

Oli ilus juunikuu suvehommik, täpsemalt 7. juuni 2009. Sain telefonikõne ema töökohast: “Mariliis, su ema kukkus kokku ja viidi haiglasse.” Ma ei osanud midagi halba aimata, sest ema oli aeg-ajalt ikka oma kõrge vererõhuga arsti juurde sattunud.

Läksin Haapsalu haiglasse üsna rahuliku südamega, istusin ootesaalis. Ühel hetkel nägin kaugemalt kanderaamil kedagi lähenemas. Kanderaamil oli minu ema, kes viidi palatisse. Šokk saabus hetkega – mu ema oli selleks ajaks juba koomas ning ta ei reageerinud. Mõne aja pärast lubati mind palatisse ja arst näitas mulle ekraanidelt, kuidas veri ema ajju voolas ning see iga minutiga verelaik tema ajus üha suuremaks muutus. Tallinnast tulev kiirabi oli juba teel, kuid edasi-tagasi sõit kokku kestab ca 4 tundi. Ilmselgelt oli see liiga pikk aeg.

Ma pidin vahepeal helistama oma õele, kes elas Londonis ning oli ema viimati näinud vist umbes 6 kuud tagasi. Õde vastas kõnele reipalt ja rõõmsalt. Nad olid just sõbrannaga mõnusat pühapäeva veetmas. Ma ei mäleta, mis  ma täpselt ütlesin, aga ta sai aru, et olukord on päris pahasti. Tänaseni mäletan seda karjatust ja nuttu teisel pool telefoni. Õhtuks oli õde juba Tallinnas ning hoidis palatis koomas oleva ema kätt.

Sõitsime vahepeal oma tollase elukaaslasega Tallinnasse, kuhu kiirabi oli jõudnud toimetada ka minu ema. Kiirabiautos ma kaasa ei sõitnud, sest ilmselt poleks ma seda vastu pidanud ning samuti pidin minema oma vennale järgi. Haapsalu haiglas öeldi, et ema viiakse Tallinnasse operatsioonile ning selle teadmisega me ka Regionaalhaiglasse läksime. Allkorrusel lubati mul telefoni teel arstiga rääkida ning ta ütles, et ema ikkagi operatsioonile ei viidud, sest ajukahjustus oli selleks juba liiga suur.

Nii ma siis istusin koos õe ja vennaga intensiivravi palatis ema surivoodil kuni kaks päeva hiljem, 9. juunil kell 17 lülitati aparaadid välja ning ema suri vaid 50-aastaselt.

Me ei olnud surmast kunagi rääkinud

Ma ei olnud emaga surmast üldse rääkinud, see polnud kunagi teemaks tulnud. Seega ma ei teadnud tema soove. Mina vastutasin matuste jms juriidiliste toimingute eest, sest vend oli veel alaealine ja õde elas mujal. Isalt tuge ma ei oodanudki, tema on alkohoolik ja oli terve elu minu ema vastu vägivaldne, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, ning me omavahel palju ei suhelnud. Mul ei olnud õrna aimugi, mida ja kuidas teha. Sain siiski kiirelt kontakti ning tema oli juba oma ala professionaal ning aitas oma küsimustega kõik paika panna ja ette valmistada.

Kuna surmajärgselt jäi palju lahendamata rahaasju üles, siis kokku võttis juriidiliselt see aega lausa aasta. Väga ebameeldivaid vestlusi pidin pidama ettevõtetega, kes survestasid mind mingeid lepinguid üle võtma koos kohustustega. Näiteks oli meil täiesti jabur juhtum, kuidas üks telekommunikatsioonifirma ähvardas, et me peame lepinguga jätkama. Lõpuks leidsin nende vea, kuna lepingule oli alla kirjutanud minu alaealine vend, mis tegi selle lepingu niikuinii kehtetuks. Aga minu meelest oli see väga alatu nende poolt nõuda, et mina, kes ma seal ei ela, pean üle võtma televisiooni lepingu.

Lisaks tegelikult olid ka pankade esindajad napisõnalised ning pigem survestasid ruttu nö. uuel omanikul lepingutele alla kirjutama, et kõik üle võtta. Väga ebameeldiv oli ka see, et üks erapank saatis aasta jooksul veel päris mitu kirja minu surnud ema nimele, aga minu kodusele aadressile. Viimasele kirjale palusin vastata oma sugulasest advokaadil ning pärast seda enam kirju ei tulnud.

Minu soovitus on, et kohustuste jmt asjade ülevõtmise osas olla väga kriitiline ja mitte kiirustada, uurida ja vajadusel kindlasti küsida abi. Kui testamenti ei ole nagu minu ema puhul, siis lähevad varad ja ka kohustused automaatselt pärijatele pärimisseaduse järgi.

Mina pean olema kõigi eest tugev

Mul oli kuklas kogu aeg see lause, et “mina pean tugev olema.” Ma käitusin nagu robot, ma lihtsalt surusin enda tunded alla ja tegelesin asjaajamisega, ise olin seejuures täiesti kokku kukkumas. Ma oleksin lihtsalt tahtnud minema minna ja kuskil nutta ja karjuda. Kahjuks tol hetkel ma abi ei otsinud. Ma ei teagi miks. Ilmselt sellepärast, et arvasin uskuvat, et olengi see kõige tugevam ja see pole asi, mille puhul abi otsida. Kusjuures see on tihti iseloomulik alkohoolikute lastele.

Minu õde läks küll leinanõustaja juurde ja sai palju abi. Täna ma soovitan igal juhul minna ja otsida tuge ja abi. Kasvõi ka selleks, et üldse mõista, millised etapid meil leinaga kaasas käivad. Minul tekkis kohati tunne, et mis mul viga on, et ma nii käitun või tunnen, aga tagantjärgi sain aru, et see oligi hoopis üks leina etappidest.

13 aastat on möödas ja ikka on valus. Aga mina usun, et aeg parandab haavad ning kindlasti on need haavad ajas muutunud. Kuna minu loo taga on keerulisem lugu ema elust ja minu lapsepõlvest koos vägivaldse ja alkohoolikust isaga, siis esimesed 7 leina-aastat olid väga keerulised, sest jätkuvalt arvasin, et mina pean see tugev olema. Lisaks pidin asju ajama oma isaga, kellega ma suhelda ei soovinud.

Koheselt peale ema surma oleks ma soovinud ja oodanud sõprade tuge ja lihtsalt olemasolu. Kahjuks tolleaegset kaks parimat sõbrannat ei tulnud isegi matustele. Ma olin pikalt vihane sõprade peale, kuid ühel hetkel ma taipasin – nad ei olnud ise mitte kunagi kedagi lähedast kaotanud. Ja tegelikult ei ole meid ju õpetatud leinaga toime tulema. Täna mõistan, et minu tolleaegsed lähedased sõbrad lihtsalt ei osanud käituda ning nad ei osanud ka küsida, et kas ja kuidas nad mind aidata saavad. Kurb on ikka, aga mõistan.

Lein ei ole siiani kuskile kadunud

Kõige raskemad ongi olnud olulised elusündmused nagu minu ja mu õelaste sünnid või siis laste sünnipäevad vms tähtpäevad. Minu ema ei saanud kunagi olla vanaema. Minu enda lastele (7 ja 5) olen seda lugu rääkinud, et mis juhtus. Aeg ajalt nutan ja räägin neile, et kuidas ma teda igatsen. Ja kui väga ma oleksin tahtnud, et nad oleksid temaga kohtunud. Lapsed on väga toetavad. Ilmselt nad ei mõista seda igatsust ja surma veel nii, aga see on oluline mitte oma tundeid peita ning öeldagi lapsele, et olen tõesti kurb ja igatsen oma ema.

Lisaks see, et kuna lapsena olid meie pühad alati seotud alkoholiga isa alkoholilembuse tõttu, siis mida vanemaks sain, seda enam igatsesin neid pühi koos emaga rahulikult veeta. Tegelikult ei õppinudki ma teda kunagi päriselt tundma, sest lapsena oli meil keeruline elu ja kui ma 15-aastaselt kodust välja kolisin, siis ajasingi oma asja ega osanud ema toetada. Raske on olnud rahu tegemine sellega, et nii läks ja rahu tegemine sellega, et ema ei suutnud toksilisest suhtest väljuda. Ma olin pikalt pahane tema peale, et miks ta sellise elu valis.

Raske on siiani ka kasvõi kurva filmi vaatamine. Ükskord vaatasime sõpradega kinos filmi, kus kogu tegevus keerles selle ümber, et peategelase isa oli koomas ja kuidas nad haiglas käisid ja kogu nende elu muutus. Hoidsin 2 tundi nuttu kinni ja kui sealt välja sain, siis nutsin mitu tundi järjest. Nii valus oli, sest film tõi kõik tunded ja mälestused uuesti esile.

Ema surm muutis mu elu igaveseks

Ema surm võttis mul täiesti vaiba alt, elu läks kaosesse. Aga mu ellu suhtumine muutus väga. Ema surm oli mulle väga suureks äratuseks ning tegelikult minu enesearengu teekond saigi alguse just pärast seda. Hakkasin vaatama enda sisse, elama rohkem hetkes, andestama. Tegelikult olulisem muutus oligi just see, et vaikselt, aga tasapisi hakkasin vastutust võtma oma elu eest! Kui eelnev elu möödus väga tugevalt ohvrirollis ja pigem teisi oma hädades ja valus süüdistades, siis hakkasid tulema taipamised, kui väga me tegelikult ise oma elu juhtida saame.

Kogu oma kasvamise loo ja need tunded, mida kogesin, olen kirja pannud oma raamatusse.  Räägin seal ka sellest, kuidas on võimalik välja tulla oma minevikust ja muuta oma elu täielikult. Minu raamatu ilmumisele saad hoogu anda siit: https://www.hooandja.ee/projekt/onnelik-naine-onnelik-ema 

Mariliisi tegemiste ja toimetamiste kohta leiate rohkem infot allolevatelt linkidelt:

Raamatu soetamine: https://www.hooandja.ee/projekt/onnelik-naine-onnelik-ema

Kogukonna koduleht: https://pesapuuperekeskus.ee/onnelik-naine-onnelik-ema-kogukond/

Koduleht: https://pesapuuperekeskus.ee/

Instagram: https://www.instagram.com/pesapuuperekeskus/

Facebook: https://www.facebook.com/pesapuuperekeskus

Youtube: https://www.youtube.com/channel/UCcshwbUK882R1qmHdhxYPHw