Umbes aasta pärast oma vanaema surma käisin vaatamas näidendit “Jäneseurg”, mis võttis tol hetkel minu tunded väga hästi kokku:
„Lein – see ei kao kuhugi. Aga mingil hetkel… see muutub. See on nagu telliskivi, mida sa oma taskus kannad. Aeg-ajalt unustad ära, et see sul taskus on ja siis mingil põhjusel sirutad käe taskusse ja seal see on: „Ahjaa, õigus”. Ja see võib olla kohutav, aga mitte kogu aeg. Mõnikord on see kuidagi… mitte, et see sulle just meeldiks, aga see on miski su lähedase asemel, nii et sa ei taha sellest ka lahti lasta. Nii et sa kannad seda kaasas ja see ei kao kuhugi, mis on… tegelikult okei.” (tõlge inglise keelest).
Üks vägevamaid naisi, keda tean
Minu vanaema suri pea üheksa aastat tagasi ja ma ei olnud selleks üldse valmis. Ta on üks mind kõige rohkem mõjutanud inimesi mu elus ning ühtlasi ka kõige esimene lähedane inimene, kelle ma kaotanud olen.
Ta on minu jaoks üks kõige vägevamaid naisi keda tean. Mu vanaema kaotas oma mehe leukeemiale ja jäi nelja lapsega leseks, kui noorim oli alles teismeline. Lisaks oli ta aastaid katlakütja, tegi pensionieas veel remonti ja oskas ilma meheta hakkama saada ning kindlasti ei olnud suu peale kukkunud.
Ma ei osanud tema otsekohesust, distsipliini ja õpetussõnu alati hinnata, sest lapsena tundus ta kohati range – voodid-toad pidid korras olema, asjad õigel kohal. Aga samas oli temas nii palju headust ja lahkust. Ta rääkis mulle lugusid Saksa ajast, õpetas mind lugema ja ka Tallinnas orienteeruma, sest võttis mind väiksena, kui ma Tallinnas veel ei elanud, igale poole kaasa. Ma olin 12 lapselapse seast vaieldamatult üks tema lemmikuid ning tema oli ka minu lemmik. Tänu temale olen ma elus selles kohas, kus praegu olen – kahtlemata! Ma olen uhke, et ta oli mu vanaema.
Järgmisel pühapäeval teda enam ei olnud
12. augustil 2017, pühapäeval, käisime kõik vanaema 92. sünnipäeva tähistamas. Mõni päev hiljem, neljapäeval, olin sõbranna pulmas, kui sain kõne, et vanaema sai insuldi. Ta viidi haiglasse ning järgmisel pühapäeval teda enam ei olnud.
Kuna sõbranna pulmapidu asus Tallinnas väljas, läksin alles järgmisel päeval vanaema haiglasse intensiivravisse vaatama. Kuigi intensiivraviosakonnas peaks olema piirang, et külastajad seal pikalt olla ei tohi, olin vanaemaga kokku pea neli tundi. Keegi mind sealt ära ei ajanud ja sain olla vanaemaga senikaua, kuni jaksasin.
Rääkisin temaga ja hoidsin ta käest. Rääkisin, et mõni päev varem oli ta taas vana-vanaemaks saanud, sest mu vanem õde sai oma kolmanda lapse. Vanaemal olid küll erinevad juhtmed küljes, aga tundus, nagu ta vaid magaks ja tol hetkel oli mul veel lootus, et äkki tuleb ta sellest kuidagi välja. Mäletan, et vahepeal vanaema käsi reageeris ja tundus, nagu ta võiks kohe-kohe üles ärgata. Ma enam päris täpselt ei mäleta, aga ega arstid juba siis palju lootust ei andnud, sest aju piltidelt selgus, et tal oli ka eelnevalt üks väiksem insult olnud. See oli märkamata jäänud, sest see teda nii palju ei mõjutanud, kuid sellele järgnenud insult oli väga suur.
Nagu ta ise soovis minna
Järgmisel päeval viidi vanaema intensiivist ühe voodiga tavapalatisse. Teadsin, et ta oli seal selleks, et surra. Külastasin teda veel ka üksikpalatis ning sain temaga lõplikult hüvasti jätta. Ma ei olnud kunagi sellist emotsiooni tundnud – ta oli füüsiliselt minuga samas toas, hingas normaalselt ja tal oli endiselt tugev kohalolu, kuid teadsin, et olen teda kaotamas. Nutsin ja tammusin kergelt paanikas toas ringi, sest ei teadnud, kuidas tema kaotusega nüüd toime tulen.
Olin seal palatis väga kaua. Ma isegi täpselt ei mäleta, kui kaua, aga mitu tundi ikka. Ütlesin vanaemale, et armastan teda, rääkisin, kuidas ta mind õpetanud ja aidanud on ning et olen tema õpetuste eest alati tänulik. Ütlesin head aega. Pühapäeva hommikul ärgates sain sõnumi, et vanaema enam pole. Teadsin isegi selleks hetkeks, et lootust, et vanaema sellest välja tuleb, on väga vähe.
Ilmselgelt oli vanaema juba kõrges eas ning ta oli palju inimesi juba ka ise varem maha matnud. Mitmed ka infarkti või insuldi tõttu. Ta ütles alati, et kui temaga midagi juhtuma peaks, siis ta ei taha voodihaigeks jääda, et keegi tema eest aastaid hoolitsema peaks, nagu tal paari tuttavaga oli juhtunud. Ma ei tea, kas see just mind lohutas, aga mõtlesin sellele, et ta läks selliselt, nagu ta ise soovis minna.
Kaotusvalu jaoks pole mingit ravimit
Olen hiljem palju mõelnud, et vanaemaga haiglas koos olemine aitas mul temaga hüvasti jätta ja oluliselt paremini ta surmaga leppida. Aga ikkagi oli raske ja seda päris kaua – hakkasin tihti suvalise seriaali vaatamise või söögi tegemise ajal nutma. Võisin ka poes käies lihtsalt keset poodi nutma hakata, sest lihtsalt polnud midagi teha.
Leinamise ajal sain aru, kui oluline on mitte öelda: „Ma tean, mida sa tunned”, „Ta on nüüd paremas kohas” või „Tema aeg oli minna”, sest ma ei tahtnud või õieti ei oodanudki, et keegi neid lauseid ütleks. Ma tean, et kõrvalvaatajal võib olla suur soov midagi lohutavat öelda, aga mul oli vaja lihtsalt enda tundeid protsessida. Küll hindasin väga lihtsalt kallistusi, Messengeris saadetud emotikoni või lihtsalt kaastundeavaldust, et keegi mõtleb mu peale. Minu kurbuse ja kaotusvalu jaoks polnudki mingit ravimit ning aja jooksul muutus lein lihtsalt talutavamaks.
Oli surmaks ette valmistunud
Mina küll ei olnud vanaema surmaks valmis, aga mu vanaema ise oli surmaks juba aastakümneid ette valmistunud. Mäletan juba väiksena, kuidas ta rääkis avalikult oma testamendist ja tal oli kapis matuseks väike must kleit. Matusel selgus, et ta oli paar aastat enne oma surma mu onupojale ühe suletud ümbriku andnud, mille too pidi avama ja jagama alles siis, kui vanaema enam pole. Tema haua kohal luges mu onupoeg selle meile ette:
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
Pole kuhugi mu südamest kadunud
Igal aastal vanaema juures tema sünnipäeva tähistades sai terve suguvõsa alati kokku – kui muul ajal ei näinud, siis seal ikka. Veidral kombel on vanaema surm aidanud perekonda ka pärast seda endiselt kokku tuua ning seda traditsiooni austades ka tema mälestust hoida. Ja senimaani on mul telefoni lukustuskuva (lock-screen) taustapildiks mu vanaema (just seesama allolev pilt), sest ta on endiselt iga päev minuga ning pole kuhugi mu südamest kadunud.
Ma olen nüüdseks umbes aasta aega üritanud end kokku võtta ja mõelnud, kuidas seda lugu kirjutada ning enda surma ja leinaga kokkupuudet teistega jagada. Neid ridu siin kirja pannes läksid mul silmad märjaks juba alguses, kui polnudki veel midagi õieti kirjas. Tean aga, et surmast rääkimine aitab mind ning loodetavasti ka kasvõi üht inimest veel, kes on lähedase kaotanud või ei tea, kuidas leinavat inimest lohutada.
Autor: Mari Sarapuu
