Marge kaotuse lugu

Selle loo kirjutas “Räägime surmast” lehe looja Marise õde ehk tegu on sama kaotuse kirjeldamisega läbi teise inimese silmade. See on näide sellest, kuidas lähedase kaotus mõjutab kõiki veidi erinevalt, ka mälestused ja tunded on erinevad. Marise kaotuse lugu saad lugeda siit.

***

Oli täiesti tavaline hommik. Teadsin, et mu õde on haiglas, aga olin põnevil, sest tal oli sünnipäev. Ootasin, et lapsed jõuaks koju ja saaksime kõik koos teda õnnitleda. Koroonapiirangute tõttu me muudmoodi paraku seda teha ei saanud, kui ainult videokõne vahendusel. Õhtu saabudes tegimegi kõne, rääkisime pikalt. Nägin, et tal on valud ja palusin tal kutsuda arst, aga nagu kange saare naine ikka, ütles ta, et ei ole hullu midagi. Meie kõne oli kestnud peaaegu 45 minutit, kui otsustasime lõpetada ning saatsime oma kallid ja musid teele.

Hirmutav vaikus

Järgmisel hommikul oli vaikus. Liiga vaikne minu jaoks, isegi lapsed ei kakelnud omavahel. Tundsin, et midagi on valesti ja oligi. Päeva lõpus sain teate, et õde on viidud kunstlikku koomasse. See pidavat olema olukorda arvestades hea. Meile vähemalt selgitati, et nii on hetkel kõige parem. Lootsin ja ootasin, et tuleksid ometi head uudised. Mina, kui mitte-palvetaja, istusin voodi ees maas ja palvetasin: „Palun ära võta ära inimest, kes on nii hea ja nii siiras…“

Järgmisel hommikul sain ma kõne oma õelt Mariselt. „See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see ei ole võimalik,“ nuttis ta ahastavalt telefoni otsas. Ma kohe ei suutnud hoomata, mis ei ole võimalik, kuna ma ei olnud veel kuulnud kõne salvestust oma õe elukaaslaselt. Unesegasena kuulasin oma õe juttu ja alles hetk hiljem sain aru, millest me räägime. Automaatselt kargasin voodist püsti ja kukkusin maha, sest see polnudki ju võimalik. Ma just rääkisin temaga. Kuidas nüüd on nii, et ma ei saa temaga mitte kunagi enam rääkida?!

Ma lihtsalt nutsin põrandal maas ja ma ei suutnud üles tõusta. Ma ei tea kaua ma seal nii olin, aga üks hetk tõusin ja äratasin üles oma vanema poja. Ta küsis kohe, et mis on juhtunud. Ma vastasin täiesti ebareaalsena tunduvad sõnad: “Su tädi ei ole enam”. Ta hakkas samamoodi lakkamatult nutma. Nutsime koos ja pikalt. Ainus asi, mis mul peas vasardas – ma ei saa isegi minna ju oma vanemate juurde, kui mu poeg on Covid positiivne ja me kõik istume karantiinis! Mõned päevad pidin selles valus olema üksi, kuni karantiinist pääsesin ja pere juurde Saaremaale sain minna. Ka teine õde oli selleks ajaks välismaalt juba sinna jõudnud.

Õe matused

Enne matuseid valisime välja riided, millega teda ära saata. Saime kokku väga ilusa kombinatsiooni. Raske oli mõelda, et need on riided, millega mu õde maetakse. Kõik oli paigas ja valmistusime selleks kõige kurvemaks päevaks. See ei olnud üldse mitte kerge. Saabusime siis, kui kirst oli juba kohale toodud. Nutsime teise õega kahekesi koos põlvili maas tema pildi juures ja kallistasime kirstu, sest tahtsime teda tagasi.

Hetk hiljem hakkasid saabuma külalised. Kohal oli ca 300 inimest – ma ei olnud kunagi nii suurel matusel käinud. Ühtpidi olime muidugi tänulikud, et nii paljud inimesed õde ära saatma tulid, aga see oli ka meie jaoks väga raske, sest kõik soovisid kaastunnet avaldada.

Minu kõige suurem hirm oli hetke ees, mil kirstult kaas maha võetakse. Mõtlesin, et ei ela seda hetke üle. Ja siis see juhtus, ma kukkusin põlvili ja karjusin: “EIII!”. Seal mu õde oli – ilus nagu alati, siiras nagu alati, lihtsalt ei öelnud enam midagi. Ma lihtsalt vaatasin teda terve aja ega võtnudki kordagi temalt silmi ära – lihtsalt vaatasin ja vaatasin… Ning kõik muu mu ümbert oli kadunud. Ta oli parim eeskuju mulle ja jääb ka selleks edaspidi.

Õe foto vaatamine tegi valu

Mingi hetk keerasin kodus foto temast teistpidi, et saada üle sellest kõigest. Antud pilt oli tagurpidi väga pikka aega, aga nüüd juba tunnen, et see peab olema taas õiget pidi. Kuidas ta muidu saab minu üle valvata. Ma usun, et ta teeb seda. Ajaga läheb paremaks ja peabki minema, et jaksaks eluga edasi minna. Need hetked jätavad väga tugeva emotsiooni ellu, millega peab edasi elama. See on paratamatus, aga hea kui saab vabameelselt rääkida sellistest olukordadest ja situatsioonidest, sest see ei kao kuhugi ning kordub.

Minu õde jääb minu südamesse igavesti ja tema tegemised samuti. Surm tuleb alati siis, kui ei oska oodata, aga sellega tuleb toime tulla ühel või teisel viisil. Küll me kõik sellest õpime ja saame tugevamaks.