Marge kaotuse lugu

Selle loo kirjutas “Räägime surmast” lehe looja Marise õde ehk tegu on sama kaotuse kirjeldamisega läbi teise inimese silmade. See on näide sellest, kuidas lähedase kaotus mõjutab kõiki veidi erinevalt, ka mälestused ja tunded on erinevad. Marise kaotuse lugu saad lugeda siit.

***

Oli täiesti tavaline hommik. Teadsin, et mu õde on haiglas, aga olin põnevil, sest tal oli sünnipäev. Ootasin, et lapsed jõuaks koju ja saaksime kõik koos teda õnnitleda. Koroonapiirangute tõttu me muudmoodi paraku seda teha ei saanud, kui ainult videokõne vahendusel. Õhtu saabudes tegimegi kõne, rääkisime pikalt. Nägin, et tal on valud ja palusin tal kutsuda arst, aga nagu kange saare naine ikka, ütles ta, et ei ole hullu midagi. Meie kõne oli kestnud peaaegu 45 minutit, kui otsustasime lõpetada ning saatsime oma kallid ja musid teele.

Hirmutav vaikus

Järgmisel hommikul oli vaikus. Liiga vaikne minu jaoks, isegi lapsed ei kakelnud omavahel. Tundsin, et midagi on valesti ja oligi. Päeva lõpus sain teate, et õde on viidud kunstlikku koomasse. See pidavat olema olukorda arvestades hea. Meile vähemalt selgitati, et nii on hetkel kõige parem. Lootsin ja ootasin, et tuleksid ometi head uudised. Mina, kui mitte-palvetaja, istusin voodi ees maas ja palvetasin: „Palun ära võta ära inimest, kes on nii hea ja nii siiras…“

Järgmisel hommikul sain ma kõne oma õelt Mariselt. „See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see ei ole võimalik,“ nuttis ta ahastavalt telefoni otsas. Ma kohe ei suutnud hoomata, mis ei ole võimalik, kuna ma ei olnud veel kuulnud kõne salvestust oma õe elukaaslaselt. Unesegasena kuulasin oma õe juttu ja alles hetk hiljem sain aru, millest me räägime. Automaatselt kargasin voodist püsti ja kukkusin maha, sest see polnudki ju võimalik. Ma just rääkisin temaga. Kuidas nüüd on nii, et ma ei saa temaga mitte kunagi enam rääkida?!

Ma lihtsalt nutsin põrandal maas ja ma ei suutnud üles tõusta. Ma ei tea kaua ma seal nii olin, aga üks hetk tõusin ja äratasin üles oma vanema poja. Ta küsis kohe, et mis on juhtunud. Ma vastasin täiesti ebareaalsena tunduvad sõnad: “Su tädi ei ole enam”. Ta hakkas samamoodi lakkamatult nutma. Nutsime koos ja pikalt. Ainus asi, mis mul peas vasardas – ma ei saa isegi minna ju oma vanemate juurde, kui mu poeg on Covid positiivne ja me kõik istume karantiinis! Mõned päevad pidin selles valus olema üksi, kuni karantiinist pääsesin ja pere juurde Saaremaale sain minna. Ka teine õde oli selleks ajaks välismaalt juba sinna jõudnud.

Õe matused

Enne matuseid valisime välja riided, millega teda ära saata. Saime kokku väga ilusa kombinatsiooni. Raske oli mõelda, et need on riided, millega mu õde maetakse. Kõik oli paigas ja valmistusime selleks kõige kurvemaks päevaks. See ei olnud üldse mitte kerge. Saabusime siis, kui kirst oli juba kohale toodud. Nutsime teise õega kahekesi koos põlvili maas tema pildi juures ja kallistasime kirstu, sest tahtsime teda tagasi.

Hetk hiljem hakkasid saabuma külalised. Kohal oli ca 300 inimest – ma ei olnud kunagi nii suurel matusel käinud. Ühtpidi olime muidugi tänulikud, et nii paljud inimesed õde ära saatma tulid, aga see oli ka meie jaoks väga raske, sest kõik soovisid kaastunnet avaldada.

Minu kõige suurem hirm oli hetke ees, mil kirstult kaas maha võetakse. Mõtlesin, et ei ela seda hetke üle. Ja siis see juhtus, ma kukkusin põlvili ja karjusin: “EIII!”. Seal mu õde oli – ilus nagu alati, siiras nagu alati, lihtsalt ei öelnud enam midagi. Ma lihtsalt vaatasin teda terve aja ega võtnudki kordagi temalt silmi ära – lihtsalt vaatasin ja vaatasin… Ning kõik muu mu ümbert oli kadunud. Ta oli parim eeskuju mulle ja jääb ka selleks edaspidi.

Õe foto vaatamine tegi valu

Mingi hetk keerasin kodus foto temast teistpidi, et saada üle sellest kõigest. Antud pilt oli tagurpidi väga pikka aega, aga nüüd juba tunnen, et see peab olema taas õiget pidi. Kuidas ta muidu saab minu üle valvata. Ma usun, et ta teeb seda. Ajaga läheb paremaks ja peabki minema, et jaksaks eluga edasi minna. Need hetked jätavad väga tugeva emotsiooni ellu, millega peab edasi elama. See on paratamatus, aga hea kui saab vabameelselt rääkida sellistest olukordadest ja situatsioonidest, sest see ei kao kuhugi ning kordub.

Minu õde jääb minu südamesse igavesti ja tema tegemised samuti. Surm tuleb alati siis, kui ei oska oodata, aga sellega tuleb toime tulla ühel või teisel viisil. Küll me kõik sellest õpime ja saame tugevamaks.

Seotud artiklid

  • Pille kaotuse lugu

    15.06.2013 hommik, kiirustan tööle. Abikaasa käib mul järgi ja igal hetkel kallistab ja musitab mind. Ise ta peab Abruka regatile minema ja peaks oma asju üle vaatama, aga tal jagub silmi vaid minule. Enne minekut suudlen teda ja ütlen: „Ma ei tea miks, aga ma kuidagi ei taha, et sa…

  • Sireti kaotuse lugu

    Surm ja lähedase kaotamine ei ole minu jaoks võõrad. Mul on teile rääkida mitu erinevat lugu. See lugu, mida täna teiega jagan, juhtus 32 aastat tagasi. Kui minult küsiti, kas oleksin nõus mõnda oma kaotuslugu jagama, olin veendunud, et seda lugu kirja pannes ma enam emotsionaalseks ei muutu. Ometi ei…

  • DANA – lugu kaotusest, mis ootab tõde. Jane Kaju

    “20:11”, “Ainult rahvas päästab rahva” (hispaania keeles: Solo el pueblo salva al pueblo) on ilmselt tavalise eestlase jaoks mitte midagi ütlevad fraasid. Hispaanlaste, täpsemalt valencialaste jaoks on nende kahe ütluse taga aga kohutavad mälupildid, tugev valu ja lein. Mainides sõna DANA meenub ilmselt mõnele eestlasele hägusalt aasta tagasi maailmas meediasse…

  • Marta Lotta kaotuse lugu

    Kirjutan täna, isadepäeval, teemast, mis on minuga juba üle viieteistkümne aasta kaasas käinud. Mis tunne on kaotada isa, kui oled ise alles väike laps ja õieti ei teagi, mida surm endast kujutab ja kuidas sellega toime tulla? Aprillipäev, mis muutis kõik Ma kaotasin oma isa 9-aastaselt. Mäletan toda aprillikuu päeva…

  • Kerstini kaotuse lugu. III osa

    Investeerimiskogukonnas räägitakse aina enam miks ning kelle või mille nimel oma portfelli ja jõukust kasvatada. Üks hästi lihtne, kuid samas ka oluline mõte on minu hinnangul, et suurim kingitus lastele on see, kui vanemad saavad endaga vanaduspõlves ise (võimalikult) hästi hakkama ega ole lastele koormaks – ei füüsiliselt, vaimselt ega…

  • Surm kui kingitus. Ene Oljanoi

    Esimest korda puutusin surmaga kokku 1996. aastal. Vanaisa oli juba mõnda aega haige, meditsiin ei saanud enam aidata ning tal oli võimalus veeta lõpuajad kodus, oma voodis. Meie perekonnas on meditsiiniharidusega inimesi ja nii oli ka teada, millal tuleb lõpp. See juhtus siis, kui mina sattusin tema voodiserval istuma. Üks…

Kommentaarid

  1. See on jälle selline moment, et peab valima aega ja kohta selle lugemiseks. Kõik valusad mälestused sellest ajast, nendest päevadest meenuvad.

    Kallistan teid!

    Käti

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga