Liisi kaotuse lugu

2007. aasta november oli nagu ikka. Tulemas oli vanaema juubel ja saime õdedega kokku, et mõned uuemad pildid selle tarbeks teha ning kingiks ära raamida. Sel hetkel ei teadnud meist keegi, et juba järgmisel päeval pööratakse meie elu peapeale ja 9 kuud hiljem on meid õdedest alles vaid kolm.

20. august on üldiselt eestlaste jaoks pidupäev. Sellel päeval toimuvad erinevad kontserdid, peod ja nauditakse koos sõprade ja perega vaba päeva. Just samamoodi oli see ka 14 aastat tagasi meie pere ja sugulaste jaoks… Kuniks kõik see melu asendus kohutava valu, ahastuse ja pisaratega.

Elumuutev telefonikõne

Olin just sõpradega tagasi jõudnud Tallinna Lauluväljakult taasiseseisvumispäeva kontserdilt. Tähistasime tagantjärgi minu sünnipäeva, kui sain päeva viimastel minutitel kõne oma kõige nooremalt õelt. Melu tõttu, mis korteris toimus, läksin kõnele vastama teise tuppa, et segamatult rääkida. Ainus, mida noorem õde läbi pisarate suutis öelda oli: „Teda ei ole enam!“. Hoolimata haigusest ja keemiaravist, oli mulle siiski kogu see aeg sisendatud, et temaga saab kõik korda. Täiesti arusaamatu, et kuidas siis nüüd on nii, et teda enam ei ole!!

Šokk, mis mind sel hetkel tabas oli kirjeldamatu! Pisarad hakkasid voolama ja suutsin vaid öelda telefoni, et see on nõme nali ja ma ei usu teda! Õde, kes oli haige, elas päris mitu kuud oma haiguse ajast minu juures Tallinnas. Pidev üksi haiglas olemine oli masendav. Kuna enamus meie perest ja sugulastest elasid Saaremaal, siis oli see tol hetkel kõige mõistlikum variant. Õde sai talle määratud ravi ja vajadusel minna haiglasse, samas olla siiski koduses keskkonnas ning õhtuti peale tööd saime olla koos nii palju kui jaksu oli.

Peale telefonikõne oli edasi kõik nagu udus, samas oli vaja teises toas olevatele sünnipäevalistele teada anda, et pidu on läbi… Esimene kõne oli oma parimale sõbrale, kes juba minu lohutamatust nutust sai aru, et midagi on valesti ja samal ööl kohe ka minu juurde tuli. Oma korteris ei suutnud ma sel ööl enam olla, sest kõik meenutas õde. Seetõttu pakkus üks naabritest, kes oli ka meie hea sõber, et võin tema korteris olla. Sel ööl käisid sealt läbi mitmed sugulased ja sõbrad, kes olid samuti Lauluväljakul olnud ja uudist kuuldes tulid kaastunnet avaldama.

Püüdsin olla tugev teiste jaoks

Ka edasised päevad möödusid nagu udus. Teadsin, et pean teavitama töökohta, võtma ühendust perega, kes korraldasid kõike ja tegelema sellega, kuidas saada ise Saaremaale matusele. Lihtsam oli suhelda inimestega, kes ei olnud perekond, sest minu sees oli nii palju segaseid tundeid ja küsimusi, lisaks viha ja pahameelt. Miks nii juhtus? Miks keegi ei öelnud? Tundsin, et minu eest on asju varjatud ja polnud oldud ausad. Kõigele lisaks ma ei teadnud, mida ma ütlema või kuidas käituma peaks. Ma ei osanud sel hetkel iseenda valugagi toime tulla, rääkimata siis teiste omast. Tegelik soov oleks olnud kusagile kaugele sõita ja oma tunnetega seal toime tulla. Siiski seda ei teinud ja teadsin, et igapäevaste asjadega tegelemine aitab mind hoida selles häguses mullis, kus see, mis oli juhtunud, ei saanud ju olla tõsi.

Matused ise olid ilusad ja toimusid kirikus, kus meid kõiki on ristitud. Tean sellest päevast üksikuid seiku, kuna ilmselt on pooled mälestused valu tõttu ajaga blokeerunud. Mäletan, aga selgelt oma üht mõtet, kuidas õe kirstu kõrval istudes vaatasin tema sõpru ja peikat, kes esimestes ridades istusid ja nutsid. Tundsin, kui ebaõiglane on, et nad on nii olulise inimese kaotanud kõigest 18-aastaselt. Midagi nii ebaõiglast läbi elada, tundus nii kohutav. Mulle tundus pidevalt, et pean neid rohkem lohutama kui ise lohutust otsima. Üritasin olla tugev kõigi teiste jaoks.

Tagantjärgi tean, et lükkasin vaid oma tundeid edasi ja see oli vale. Sellest ja järgnevast perioodist on aegu, kus tundsin end nii üksi ja mingil hetkel arvasin, et pole kedagi kellega sellest kõigest ka rääkida. Olla „tüütu“ leierkast oma sama teemaga ja pidevalt nutta, ei olnud kerge, seega hoidsin seda pigem endale ja kannatasin üksi. Keegi meile sellel hetkel leinanõustamist või mingit muud tuge ka ei pakkunud ja ega ma ise otsida ka ei osanud. Tagantjärgi mõeldes oleks olnud väga vajalik. Olime õdedega 23, 22 ja 16 aastased ning selline asi raputas meid ikka korralikult aastateks väga katkiseks.

Inimeste käitumine pärast matust

See, kuidas inimesed hakkasid pärast matust käituma oli erinev. Olid ühed, kes hoidsid täiesti eemale ja vältisid suhtlemist. Oli neid, kes avaldasid kaastunnet, aga edasine suhtlus oli keeruline. Need inimesed tundsid end minu juuresolekul ebamugavalt, mistõttu ma ka ise siis ei soovinud suhelda. Ja loomulikult oli õnneks ka neid, kes toetasid, olid olemas ja lasid nutta ning rääkida, kui seda vajasin, kuigi pigem vähem ja üksikud.

Mulle tundus, et kui ma õest ei rääkinud siis äkki ta unustatakse, eluga minnakse edasi ja see tundus nii ebaõiglane. Kõige enam oli solvav selline käitumine, kus avaldati kaastunnet, aga järgmise lausega mindi kellegi teisega „põnevamatel“ teemadel rääkima või vahetati teemat lausega: „Aga kuidas siis muidu läheb?“. Sellised seigad tegid kohutavalt haiget. Minul endal aitas olukorraga toime tulla mõte – „Kõikidel on oma aeg ja koht ning kõik on millekski vajalik, ka halb“. See küll ei parandanud, aga aitas toime tulla ja vaadata tuleviku poole, et mida sellest kõigest õppida.

Elan õe surmapäeva iga aasta uuesti läbi

Minu jaoks on mul ikkagi kolm õde, lihtsalt kahega neist on võimalik pidada dialoogi. Ma räägin temast tihti nii õdede kui ka oma lastega, vaatame koos pilte ja videoid, räägime ja meenutame naljakaid lugusid. Ma tunnen, et mu lastel on olemas päris oma kaitseingel, kes neid hoiab, sest kuidas muidu seletada neid õnnetusi, mis oleksid võinud lõppeda väga kurvalt, aga õnneks siiski seda ei juhtunud. Ma käin nii palju kui võimalik surnuaias, nii üksi kui lastega. Tihti, kui pean ise olema oma lastest eemal, siis palun õel ka neid valvata. Mina tunnen, et ta on ikka minuga, sest ta elab minu südames edasi ja olen uhke selle üle, et ta oma lühikese eluga tegelikult nii paljusid suutis mõjutada.

Olles ise inimene, kes elab ja tunnetab maailma läbi erinevate meelte, on see leinaperiood olnud minu jaoks väga pikk. Minu puhul „Aeg parandab kõik haavad“ ei kehti, sest iga aasta 20. augustil elan ma „tänu“ nendele samadele emotsioonidele, lauludele, söökidele ja melule seda päeva üha uuesti ja uuesti läbi. Esimese 10 aasta jooksul ma üldiselt vältisin kogu selle päeva jooksul kuskile minekut, inimesi või kõike, mis selle päevaga seotud oli. Võimalusel käisin surnuaias küünalt panemas päev varem või hiljem või põletasin seda kodus. Tänaseks ei ole see päev lihtsamaks läinud ilmselt just selletõttu, et ma ei ole saanud oma valu ja leinaperioodi korralikult läbi teha.

Väärtusta neid, kes on su ümber

Selle 14 aasta jooksul on olnud palju raskeid hetki, kus mõtlen pisar silmis, et miks nii läks ja kui ebaõiglane on elu, et õde ei ole meiega. Ta oleks olnud IMELINE tädi, sest see soojus ja empaatia, mis temas oli, oli lihtsalt võrratu. Tema oli see, kes alati kõiki aitas, kodutuid kassipoegi koju vedas kui võimalik ja võitles kiusamiste ja ebaõigluse vastu.

Mul on nii siiralt kahju, et minu või vanema õe lapsed ei saa teda kunagi tundma või meie ei saa kunagi näha teda pere loomas. Ta võitis oma säravate pruunide silmade ja naeratusega alati kõigi südamed ja sellest viimasest fotosessioonist on meil igaveseks ka samasugune mälestus olemas. Elu on niivõrd habras ja ootamatuseid täis, et igapäev tuleb väärtustada neid, kes on meie ümber ning neile seda ka öelda, sest ühel päeval pole see enam võimalik…